Kuninglõhe tungib Kamtšatkale

Tarmo Teder

Reisikiri kalapüügist, loodusest ja oludest maakera veerel.

Pea kõigil Ida lõhekaladel on selline looduslik joom, et pärast enda kudema heitmist ligunevad nad koolema seal samas sünnijões, kus kunagi alguse said. Kalal saab sigimise ja surma tsükkel täis, kui ta selles ahelas pole varem jäänud hülgekihvade või karuküüniste haardesse või inimese seatud püünistesse eksinud. Tuntumad on keta ja gorbuuša, kelle karjad alates juulist igasugustesse Kaug-Ida, Siberi ja ka Koola poolsaare jõgedesse kudema tungivad ning neis hinge heidavad. Vähem teatakse suurt tšavõõtšat ehk kuninglõhet, mille kudealad jäävad Kamtšatkale, Korjakkiasse ja on kunstlikult loodud ka Ameerika looderannikule. Lõhelisi esindavad veel sima (valge 2-3 kg), herka (väike tumedatäpiline), golets ehk paalia, kundza, sjomga (Ida merelõhe), mikiža ehk vikerforell… Eks ihtüoloogid tea neid kalu paremini. Pärast marjaheitmist jäävad neist ellu vaid mikiža ja sjomga.

Nagu Vene ühenduse puhul kombeks, tuleb võrrelda mastaape: Kamtšatka poolsaar on pindalalt Eestist kümme korda suurem, aga elanikke on seal kolm ja pool korda vähem kui meil. Kaugevõitu Euroopast sinna palju kalale ei kiputa, peamiselt käivad Moskva ja Peterburi pundid, möödunud suvel olid ka šotlased kohal, Eestist tuleb nüüd paar kampa aastas. Kuid pisikesed jaapanlased on oma naabruse vetel tiheli esindatud ja püügis küllalt kibedad käed. Igatahes kohalikud kalagiidid-jäägrid neid kiitsid ja helikopterite platsidel nad naeratlesid. Peamiselt aga käiakse Siberist. Mõni edukas ärimees toob poolvägisi kohale oma firma jobud, kes pole spinningut enne käeski hoidnud. Kamtšatkal käib kalal igasuguseid, alates haigetest proffidest ja joobunud kuberneridest kuni täielike rohelisteni.

 

 

 

Russki razmer

Moskvas vana Šeremetjevo lennujaama peldikus tuleb meelde, et käes on Eestile leinatooni 14. juuni, aga loomavaguni asemel lastakse meid läbi protseduuride jada hiiglasliku lennuki pardale. See on Venemaa moodsaim pikamaa reisilennuk, nelja mootoriga laiakereline IL-96-300, mille maksimaalne stardikaal on 250 tonni ja lennukaugus kuni 12 000 kilomeetrit. Kuid hädas on sellegi moodsusega oldud: näiteks 2005. aastal, kui president Putin oli Soomes riigivisiidil, ilmnesid pidurdussüsteemi puudused, lennukilt võeti sertifikaat, aga nüüd olevat need probleemid lahendatud.

Avarates salongides on üheksa istet kõrvuti, mida lahutab kaks vahekäiku, kus võib paljajalu vabalt tatsata, taga on kuus WC-boksi ja istmevahe paras. Meie ligi kolmesajapealine lennukitäis huugab ühe hooga Vaikse ookeani äärde Petropavlosk-Kamtšatskisse, kus ajavahe Tallinnaga 10 tundi. Süüa antakse taeva kohta keskpäraselt, paras jagu (kena tahedaks hautatud kalatükk, salat, koorega keedukartul, leivaviil ja kuklike, võikuubik ja juustuamps, lihasalat, šokolaadike, tee sidrunilõiguga), kuid seda lennu jooksul kaks korda. Teenindus on viisakalt talitsetud, stjuuard lükkab ja stjuardess sikutab käru, mahla-vett võib sabaosas pärast vabalt ise valada, kuni jätkub, lapsed möllavad ringi, kalamehed lärmavad, sülearvutid töötavad, aga käraka eest tuleb maksta nagu alati. Punase sildiga viskipoolik maksab 700 rubla pudel, saada on ka veini ja viina, mul on oma väike valge ja õlled seltsis, pardale üle liitri kaasa võtta ei lubata. Ette rutates olgu öeldud, et kümme päeva hiljem tagasilennul selgub selles samas salongis absurdimaiku hindade fleksibiilsus: kui valge viina gramm putlikeses maksab rubla, siis 0,7-liitrine pipraviina lahmakas tuuakse lahkelt kätte 220 rubla eest! Igatahes plasttopsid käisid risti-rästi üle istmekorjude ja kellelgi polnud mingit kobisemist.

Kui vene õhuhiiglase telikurattad Petro-pavlosk-Kamtšatski lennuvälja asfaltbetoonile sahisevad, vallandub salongis aplaus. Kauguses seisab lumiste vaaludega kustunud vulkaan või mine sa teda tea. Poole tunni pärast seisame seitsmekesi oma kodinatega parklas, kuhu on vastu tulnud kohalik turismikorraldaja Aleksandr – üpris intelligentse olekuga asjalik noormees. Tõstame seljakotid ja ridvahülsid veoki kasti, sõit viib viina- ja toidupoodi, mille valik ei jää alla mingile Selverile, rääkimata Säästumarketist ning hinnad on enam-vähem samad.

Petropavlosk sai oma nime Vitus Beringi läkitatud teise ekspeditsiooni ajal 1739, laevade “Svjatoi Pjotr” ja “Svjatoi Pavel” järgi, kui nende tosin meeskonnaliiget hakkas sinna ohvitseride jaoks elamuid ehitama. Vene kasakad olid Kamtšatka juba XVII sajandi lõpus asustanud ja nüüd ollakse seal valitsev rahvus; korjakke on järel kaheksa tuhat, itelmeene neli korda vähem, eveenide kohta ei tea.

Poest peab varuma põhiliselt õlut ja viina, sest toitlustamise eest ja loomulikult ka püügilitsentsid on ette makstud. Nii kurb või siis jälle rõõmustav kui see ka pole, on meie seitsmikust tõsisemaid viinavõtjaid ehk vaid kolm. Seetõttu varun omale vaid kaheksa pudelit ja paar kasti õlut, aga hiljem, nagu ikka ja alati, saab kõik juba poole peal otsa.

 

 

 

Töö kiidab tegijat

Sõidame eeslinna, kus paikneb vertadrom ehk helikopterite lennuväli. Ka siin on magnetväravad, pagas valgustatakse rutiinselt läbi, upitame oma varustuse MI-8 pardale ja saame kõva tiivikumüra paisudes tuule alla. Kogu Kamtšatka-sisene õhusõit käibki helikopteritega, mille lennuminut maksab turistidele tuhat rubla – mida suurem punt, seda ökonoomsem sõit. Tunniga viib kahtlaselt naksuv ja sellega kerget kõhedust sisendav kopter meid üle poolsaare lõunaosa mäestiku, mille keskel troonivad keskaheliku majesteetlikud tipud. Kõrgemad neist on alati lumised, madalamal on näha lohusoontesse vajunud vaalusid, mis allapoole sulades nirisevad ojakesteks ja voolavad siis kui üks terve vesine võrestik oma tüvve, milleks on kiirevooluline puhas jõgi. Kogu see kivine massiiv on Maa sisemusest millalgi välja pursanud, paljastelt kaljudelt on varisenud klibu, teravaharjalised seljandikud lahutavad orge, vähenõudliku taimestikuga kaetud alamad nõlvad haljendavad tumeroheliselt. Läbi illuminaatori tehakse pilti ja filmitakse, keskendunud Aleksandr sõrmitseb sülearvutit. Varsti laskume Ohhoota mere poolsele tasandikule, lepistikud on alles pungad avanud, juuni keskel on siin öösel viis ja päeval 15 kraadi sooja.

Kahjuks ei tea, mis Kamtšatka jõge Lennart Meri välisministrina 1990. aastal Valges Majas uhke gloobuse peale risti sodides silmas pidas, kui ta president George Bushi võõra riigi territooriumile kalale kutsus. Ent võib arvata, et väike Kol see jõgi olla ei saanud ja Lennart siin ei käinud. Aga mine sa tea?! Kamtšatkal on küll sadu ja sadu teisi, suuremaid ja lahedama ligipääsuga jõgesid, kuid isand Meri oli ju päri üttega: small is beautiful!

Lennusooja õli järele lehkava MI-8 tagumised luugid tõmmatakse laiali, surume kohalike jäägrite-kalagiididega kätt, nad on oblastilt 80 000 hektarit rendile võtnud ja majandavad seda seaduste ja oma äranägemise järgi. Tõstame varustuse kesale, tassime oranžide telkide juurde. Need on topelt presentseinte ja korstnaga, põhiplaanilt ümmargused, jurta moodi varjualused, kus laudpõrand, kaks välivoodit, lauake ja keskel bensiinist toituv lääne küttepriimus. Majutuse üle ei saa tekkida miskit kobinat, tõtt- öelda polegi varem kalapüügil sellises komfordis pesitsenud.

 

 

 

Nädal aega kammimist

Alumiiniumist ja plastikust põhjaga kummipaadid kannavad kolmveerand tonni, aluste päras tõukab 30hobujõuline Johnson või Yamaha mootor. Elektrit teeb bensiinigeneraator, juba teist aastat siia tulnud Oleg on sauna jaoks ettenägelikult linnast sületäie kasevihtu varunud.

Kergitame sööklaks nimetatud kuurialuses jäägritega sümboolsed klaasikesed ja rebime rohu rindu. Kuulame nende pealiku Viktori lausutud reegleid, millest põhiline on see, et kinni püütud kalad tuleb pärast pildistamist jõkke tagasi lasta. Vene rahvusliku rikkuse heaperemeheliku kasutuse tarvis on Kamtšatka loodusmajandusgruppide juurde määratud nn kuberneri kalavaatleja. Aga tema meiega koos ei söö ja mitme-setme retsepti järgi tehtud kalaroogadest võetud suutäisi ei loe. Pidavat mõistlikult selja keerama, kui jääger paadist omade tarbeks vagaseks löödud purika kaldale tõstab. Muidugi on see loomulik köömes. Ikka ei suudeta piiri panna raske raha eest käivale  mustale punakalaärile: riigi ja rahva jaoks välja traalitud tonnaažidest liigutatakse noosid kusagile vasakule erihärraskonna tarbeks. Lisaks tegutsevad ülemjooksude kudealadel metsikud röövpüüdjate jõugud, kellega inspektorid on lausa tulevahetust pidanud. Alamjooksul Ohhoota ääres läheb juuli keskel lahti töönduslik traalimine.

Mis siis ikka, seame riistad korda ja suundume õhtusele püügile. Tömbi ninaga kummipaat murrab jõevirvet ja tungib kindlal käel tüürituna läbi leppadealuste käänakute, mööda varitsevate kruusaseljakute ja rontide äärest, vesi pole sügav, aga seda kiirevoolulisem. Näe! Huugava paadi eest lõikab risti üle ujuv naarits, kes kaob koltapuhma enne kaamera seadmist. Viktor seletab, et pidavat olema ka saarmaid, rääkimata karudest, kes siin pidevalt ringi kondavad, aga suurt ohtlikud nad pole, sest kevadest sügiseni saavad kala süüa nagu jaksavad. Kümmekond päeva hiljem õnnestub teisel Eestist tulnud grupil naaberjõe ääres filmida mitut karu, kes tatsavad laagrist saja meetri kaugusel ja öösel nuusivad tagajalgadele tõustes haiseva kalalao luukide taga. Aga laikad ajavad nad minema, ähmasest videost paistab, et eriti tigedad üksteise peale ei oldagi – nagu kulunud rähvitsemine ja peletatu porisemine.

Vaatleme piki Koli jõge patrullivat valgepea-merikotkast, kes on ju USA vapilind juba 1782. aastast. 29 tegevvulkaaniga Kamtšatkast on üle veerandi kaitse alla võetud ja poolsaar tervikuna UNESCO looduspärandi nimekirja kantud. Aga seda varjamatult tunnistava Venemaa jaoks on siin tähtsaim ikkagi sõjaline teenistus, alles siis tulevad töönduslik kalapüük, vääriskaevandus ja turism.

Enne külma Ohhootasse suubumist jookseb jõgi mitu kilomeetrit rööbiti merega, vahele jääb mõnesaja meetri laiune kruusavall. Püügibrigaadi vatid laiendavad siin tulevase traalimise jaoks tootmisbaasi: kopsivad kokku angaari, kus hoida soolakalatünne, enne kui laev või tanki moodi roomiksoomuk need viib. Pildistan mingi vaala luitunud luulahmakat ja jõkke jäetud ankrut, üles vallile on veetud väike laev, mis ootab kuival oma tundi. Läbi sina paistavad kauguses lumiste vaaludega mäed.

Heidame lante ja kerime nööri poolile, jääger läidab sigareti, peagi hakkame kätt valgeks saama. Ja see pole enam mingi haugijuraka sikutamine, vaid palju tõsisem rebimine. Lanti haaranud viiekilost kuninglõhet peab vähemalt viis minutit väsitama, enne kui ta pinda saab tirida ja siis sõidab ta veel sama kaua edasi-tagasi. Aga ega meil kuhugi kiiret olegi, peale korralikku väsitamist haarab Viktor kalda äärde veetud kalal sabast ja tõstab välja nagu valge põrsa. Teeme pilti ja toibutame poisi tagasi vette, mille põhja ta pärast mõningat arusaamatust tagasi sööstab.

Ja nii hakkab see päevast päeva korduma, iga mees saab päevas kätte keskeltläbi kolm-neli pildistamisväärset kala ja sama palju läheb ka otsast. Hiljem selgub, et oleme tulnud kahe satsi vahele, osa suuri on ülesvoolu ära tõusnud ja uus kari kohe-kohe peale tulemas. Meie püütud kuninglõhede ehk tšavõõtšade kaal kõigub 3–17 kiloni, aga kuberneri kalavaatleja toob ühel õhtul baasi 18-kilose. Jõe rekord olevat ainult 23 kilogrammi, eelmisel aastal oli üks mees alamjooksul sellega tund aega mööda kallast edasi tagasi jooksnud. Sest suurel kalal on looma jõud, mille tarvis on ka vastavad riistad: mitmekiuline ekstreemkalastuse nöör Whiplash hoiab õhus 38 kg, kolmemeetrine süsinikkiust elastne ritv, rullidest ja lantidest ärme parem räägi, aga peamiselt ikka Shimano 6000, Blue Fox, Mepps, vooblerid…

Meil kehtib sihuke poolsõjaväeline kord: kell kuus või pool seitse aetakse end jalule, hommikusöök (seda antakse koka ja koka abi poolt kogu aeg väga rikkalikult, nii et kõike ahvatlevat ei jõuagi maitsta), sõit ennelõunasele püügile, üles-alla kohtade peal kammimine, tagasisõit baasi, lõunasöök, uinak paar tundi, õhtune püük, õhtusöök, saun enne seda või hiljem, muljeline jobutamine ja viinavõtt, öörahu. Ja nõnda seitse päeva järjest.

Üldiselt on ilm kogu aeg sombune, suurt vihma ei tule, aga tunde tibutades kipub läbi leotama, mille vältimiseks on vastav kummikeep ja põues tulivee sorts. Tõele au andes peab mainima, et mu kaheksast putlist kuus on 0,25-liitrised Pjat Ozjori marki taskuviinad, sest ega ma ju mingi joodik ole. 18. juuni on Hannes Varblase sünnipäev, mis on targu Tartus juba kuu aega ette maha peetud. Ent Hannes ei lähe siingi meelest, õige päeva hommikul tõotan ma talle siin mingi sümboolse kingituse teha. Olen päris hoos, aga mingit korralikku tšavõõtšat välja kangutada ei õnnestu. Juhtub hoopis väike tööõnnetus, sest kala asemel jääb ette rebane.

 

 

 

Rebane saab nuumatud

Oleme alamjooksul ühes tõotavas lõigus ametis, kus parajasti mingi kolmekilosega jändan, kui mööda kallast tuleb joostes jääger Volodja ähkides, et võtame ära, rebane tuli. No ja see lisab mu teatavale konditsioonile hasarti, rebin liiga järsu nurga all ridva üles, et kala kõrgevõitu kaldale saada, ja saangi, aga spinningu tipp murdub prõksti. Jookseme siis tšavõtšoonokiga üle õitsva kesa rebase juurde, kes näeb välja väga nälginud. Saba pea sama suur kui kere, kargutab rebane meist kõigest kümmekonna sammu kaugusel närviliselt ringi. Jääger viskab lõhejuraka rohule, passime eemalt, fotokad särtsumas, mis juhtub edasi? Nina ees läheneb rebane ettevaatlikult, ikka meile vilksti pilke heites, kala nuusutama, aga see on korralikult väsitamata, kiiruga ja kahjuga välja rebitud, pool võimu veel sees ja hakkab visklema. Rebaseemand, kes näeb välja pigem kui revolutsiooniaegne turutüdruk, kargab ehmunult eemale, kuid ei jäta jonni. Sest kusagil läheduses juurikate all ootavad teda sama nälginud pojad. Pärast mõnd ebaõnnestunud haaramist saab aga loom lõhekala kindlamini hammaste vahele ja traavib raskel taaruval sammul võsa vahele.

Natukese aja pärast, kui olen oma murdunud ridvaotsa tugevasti külge tagasi teipinud, selgub tõsiasi, et oleks võinud julgemini lähemale pildistama minna. Loomulikult on mul hülsis ka tagavararitv kaasas, aga see on baasis ja palju pehmem kui Erki Noole teivas. Uhan parajasti karge jõeveega nägu, kui rebane läntsib mööda kallast tagasi ja jääb minust kõigest nelja-viie sammu kaugusel seisma. Vahime hetke tõtt, siis nuusutab ta mu lati kiiruga üle, tõmbab tänutäheks keelega paar korda üle murdunud ridvatipu ja teeb sääred. Olen sel päeval emotsionaalselt nii erutatud, et balansseerin end Diiki Gus valge tuliveega, jätan õhtuse püügikorra hoopis vahele ega suuda kuidagi mõistatada, mis seos võiks olla nälginud rebase ja Varblase sünnipäeva vahel?

Käes on juba neljas püügipäev, aga ikka mul ei vea. Pea kõik mehed on juba oma 10–15-kilosed välja tõmmanud, aga mina siputan ikka kuue-seitsme tasemel. Kas asi on kinni tõesti pelgalt selles, nagu õhtuti selgub, et kogu aeg on mul miski sokk või särk pahupidi seljas? Vaevalt.

Vahelduseks luusime kohiseva Ohhoota klibusel kaldal, kus kohalikud etendavad enne töönduslikku püüki väikest vahepala. Moival, teate küll, sellisel väiksel räimelaadsel ja üpriski rammusal kalakesel on komme kah rannakruusale kudema tungida. Hommikuse tõusu ajal on rannikule rulluvad laineharjad nende kibinast lausa mustad. Meri heidab moiva mõneks sekundiks klibule, kuhu ta oma karedate külgedega kiireks kudemiseks kinnitub. Aga tõus alaneb, järgmine laine on nõrgem ja osa moivaparvedest jääb värskena kaldakruusale siputama ning nüüd on pidu igasuguste kajakate ja vareste majas. Aga ka brigaadi mehed viitsivad rannal vedelevat värsket noppida justkui marju ja seda kartulikottide kaupa. Moiva järel luuravad meres neid kugistavad navaagad – tursa moodi poolekilosed kalad, kes on küllalt maitsva valge lihaga, nagu õhtusöögil selgub. Navaagade järel aga passivad omakorda hülged, kuni 150 kilo rasked nerpad, kelle kerkivaid peanuppe võib näha kaldast sada meetrit eemal tantsivatel lainetel. Nerpadel on komme ka jõgede suudmetes suuri kuninglõhesid varitseda; pea poolte kinnipüütud suurte kalade küljed ja sabaosa on hülgekihvade rabamisest armilised.

 

 

 

Ka Ohhoota toidab

Mõned meist katsetavad brigaadimeeste järel: moivatükk pannakse konksu otsa, heidetakse merre, keritakse väga aeglase tundelisusega mööda põhja lohistades ja navaaga haarabki just viimase laine alt. Kaldale tragitakse ka mõni merihärg ja lest. Aga tšavõõtšapüük jões on loiuvõitu, hõredalt ja aina väiksed. Ja kõiges on süüdi, kes muud, kui ikka ameeriklased! Päevi hiljem, kui Peterburist uus grupp kohale lennutatakse, teavad nad rääkida, et need kolme-neljakilosed pole üldse venemaine põlisliin, vaid ameeriklaste aretatud kunstlikud kuninglõhed, kes ranniku segi ajavad ja siiapoole püüki solkima tulevad. Õhtul pärast sauna teen lahti viimase seedriviina, õlut jätkub heal juhul ehk ainult leiliks.

Edasised päevad lähevad lõbusamaks, hommikuti saab tavaks, et korralik kala on kohe esimese või vähemalt kolmanda heite järel otsas, aga kena suurt ikka ei tule. Kuninglõhe mängib, lööb laksu, hüppab veest välja, kuid lanti võtta ei taha. Hüppavat ta kahel põhjusel: et vabaneda meres külge kleepunud parasiitidest ja et marja või niiska lahti raputada.

Oleme jaos meie kalaretkede põlise teejuhi Semjonovi Valeri ja 25 aastat Venetzuelas töötanud Henry Radevalliga, Wiiralti graafikaauhinna ühe rahastajaga, kes pani eelmisel aastal Baikali peal oma 72. sünnipäeva puhul laevalauale suure uhke viski. Nüüd grillime kuninglõhet, võtame pipraviina, pildistame karujälgi, jändame mõne sima või goletsiga. Fileerin ühe sümboolse kuninglõhe ja soolan (sool-suhkur 3:1 vahekorras) sisse, et Eestis midagi peale oleks hammustada. Jääger Viktor räägib, et läheb tavaliselt pärast uut aastat põhja poole kütionni talvituma, kus jahib soobleid ja polaarrebaseid. Aga üksikisikutest ettevõtjail on bürokraatiaga ilgelt raske asju ajada, soositakse rohkem juriidilisi firmasid, suuremad jõed antakse oksjonil rendile.

Õhtul toob tanki moodi roomikveok ehk vezdehod baasi ehituseks prusse ja meie janusele kambale liitrise “taksoviina”, mis muudab õhtusöögi anekdoodirohkeks. Lähimasse külla on 40 kilomeetrit.

 

 

 

Viimselaupäeva võidukas hommik

Viimase püügipäeva hommik, kui Eestis algab Võidupüha öö, on frustreerivalt päikeseline. Kuid päev osutub võidukaks. Pärast mitmeid tavalisi kalu saame Henryga ülemisest august, sõna otseses mõttes viimasel püügitunnil oma kenad kobedad jurakad kaldale. Viktor lööb nad samas uimaseks, sest uus kalameeste grupp, siin juba viies sel aastal, on kohe peale tulemas ja neid on vaja meie kätest toita. Teeme oma pildid ja paneme ridvad sedakorda lõplikult kokku.

Õhtul tuleb helikopter Peterburi bandega, kel kaasas ka naisi. Tõstame oma tagi pardale ja laseme Valeri kaheksa kilomeetrit eemal baasis välja, kus kari jaapanlasi vahemaandumist jälgib. Ja Valeri, kes jääb ootama veel üht gruppi Eestist, saab siin järgmistel päevadel oma elu seni suuremad kalad, 15–17-kilosed kuninglõhed, mis kõik kah pealetulevate kuberneride pundi tarvis kasti lüüakse.

Meie aga veedame ühe meeleoluka öö Bel-Kam-Touri neljatärnihotellis, mis on ehitatud kuumaveeallikate äärde ja mille aknast avaneb suurepärane vaade Avatšinski lumisele vulkaanile. Alles kuu aega  hiljem Eestis selgub, et pärast meid pidasid Siberi ja Kaug-Ida kubernerid seal hotellis ühe kolleegi ametissepühitsemise prallet, kus olevat ka Abramovitšit nähtud. Ka ööbaar ja resto on Bel-Kam-Touris küllalt soolased, seetõttu väisame mitte kaugel rohelises hütis paiknevat kauplust ja vaidleme kalameeste lokaaliks muutuvas hotellitoas päris kirglikult lõpuks ka poliitilisel teemal: kas Ansip tegi pronksjurakat maha võttes õigesti või mitte? All mustendava öö ja kustunud hotelliakende supleme helesiniste seintega välibasseinides, süsteemis kuum-leige-jahe ja vastupidi ning seda ihualasti.

Jaanipäeva lõunal pääseme pealt tuhanderublalise luna eest suurema sabata nn VIP-tsooni ja sealt lahedasti edasi lennujaama kohvikusse. Moskvasse tagasi jõuame 20 minutit varem, kui Vaikse ookeani äärest välja lendasime, sest see sama lennuk, mis meid ka tõi, lendab veidi kiiremini kui maakera pöörlemisest taadeldud aeg. Pool jaanipäeva palavas Moskvas on nii imevalt kurnav, et pääs rongikupeesse mõjub kui palsam.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming