Kunst linnaruumi, kunst vaatajani!

Kirke Kangro

Tänavune ?Den Haag Sculptuur 2004? hõlmas staare ja uusi tegijaid. Kirke Kangro. Klaasist labürint ?Jalutuskäik linnas?.

 

Tänavu suvel õnnestus mul osa võtta Hollandi ühest olulisest kunstisündmusest, võimsate mastaapidega Haagi skulptuurinäitusest.

See oli juba seitsmes linnaruumiüritus: maailma eri paigust tulevad kokku skulptorid, kes eksponeerivad oma töid Haagi kesklinnas, peamiselt Lange Voorhouti tänaval, kus kunagi elutses kuningapere ning kus praegu asuvad galeriid, kunstimuuseumid ja saatkonnahooned. Seekordsete väljapanekute autorite hulgas olid  sellised kõvad tegijad nagu Damien Hirst, Anthony Cormley, Tom Claassen ja Wim Delvoye.

Sümpoosioni peateema ?Giants: European Conversation Pieces / Hiiglased: Euroopa vestluskillud? koondas vanad, juba tuntud tegijad, alateema ?Art the Great Communicator / Suur kommunikaator kunst? raames telliti aga näitusele 10 tööd euroliidu uute liikmesmaade kunstnikelt. Kuraator Marie Jeanne de Rooij kontseptsioon oli äärmiselt avar, hõlmatud olid kõikvõimalikest meelsustest sündinud ideed.

Ürituse kiituseks peab ütlema, et ka rahaliselt olid kunstnikel vabad käed ja nii õnnestus mul oma töö tarvis Eestist kohale transportida 3,5 tonni klaasi.

 

Ungarlaste tandem Little Warsaw ka Haagis võidukas

?Vana? ja ?uue? Euroopa skulptorite hoiakute ja kunstikeele drastilisi erinevusi silma ei torganud, välja võiks tuua ehk vaid selle, et idaeurooplased näisid võtvat üritust tõsisemalt, sellal kui lääne staaride töödes oli tunda rohkem irooniat ja julget naljategemist skulptuuri kui kunstiliigi ning selle kunstiliste kujutusviiside üle. Samas oli paras huumoriannus olemas  ungari skulptuuriduo Little Warsaw teoses, mis kuulutati ühtlasi sümpoosioni võidutööks.

Niinimetatud Orange auhinnale kandideeris ainult 12 tellimust uutest euroriikidest ja Hollandist. Monika Sosnowska (Poola) teos ?Entrance? meenutab ajutist tööliste putkat. Sissepääs ei vii aga kuhugi, kogu majake on täis laeni ulatuvat treppi. Slovakkia skulptor Anton Čierny oli loonud ELi tulevikunägemuse: telgid metalltellingutel, varustatud vaid prügikasti ja telekaga. Hollandlanna Esther Bruggink seevastu oli meisterdanud Russalka, tillukese läbipaistva uppunud akvalangisti klaasvitriinis. 

Mina ehitasin Lange Voorhoutile klaasist labürindi, mille seintelt helkis vastu pimedas helendavate neoontähtedega kirjutatud sõna ?loe!? ? viimane oli loomulikult eesti oma sõna, ükskõik kas siis käsk või soovitus, vahest ka maailmas orienteerumise vältimatu eeldus. Lugemise all ei pidanud ma silmas üksnes sõnadest koosneva teksti lugemist, vaid igasugust ümbritseva interpreteerimist, sõnumite väljalugemist kõige erinevamatest süsteemidest, liiklusmärkidest looduseni. 

 

Damien Hirsti ?Charity?, süüme võrdkuju

Briti noorema kunsti vaieldamatu täht Damien Hirst pani  Haagi kesklinna ?Charity?, seitsme meetri kõrguse värvitud pronksist tüdruku, kes surub parema käega vastu rinda kaisukaru ja hoiab vasakus käes korjanduskarpi, millele on kirjutatud ?Please give generously? / ?Palun annetage heldelt?. Tüdruku paremat jalga asendab lontis sukaga protees ning armsate joontega näokese ilme on võrdlemisi kurjakuulutav. Hirst lõi oma Charity viiekümnendate Inglismaal poodide ees seisnud kipskuju-korjanduskarbi järgi. Hirmuäratavatesse mõõtmetesse kasvanud tüdruk ei ärata meis enam haletsust, vaid pigem hirmu, kuna pronkshiiglane on meist lootusetult üle. Tegu oleks justkui ähvardava südametunnistusega, kes võib meid vabalt puruks litsuda. Samas paneb niisugune süüme ja kaastunde tõlgendus oma otsekohesusega muigama, nii nagu ka naiivse lapsekuju ja gigandimõõtmete kontrast.

Tom Claassen, hollandi tuntumaid skulptoreid, sarnanes oma vaatenurgalt mõneti Hirstiga. Claassen tavatseb kujutada lihtsaid ja argiseid, ülituttavaid objekte absurdselt abstraheeritud moel. Haagis pani ta välja lamava ja istuva hobuse, mõlemad kokku pandud puupakke meenutavatest pronksikamakatest. Idee on kujutusviisis eneses või pigem küll iroonias niisuguse kunstiliselt üldistava kujutusviisi üle: mida kauem Claasseni kujusid vaadata, seda metakeelsemad need tunduvad; nalja visatakse nii kunstilise kujutamise kui armsa objekti kujutamise teema üle üldse.

Ungarlaste tandem Little Warsaw (Bálint Havas ja András Gálik), kes enne Haagi olid juba võitnud Riia kvadriennaali, tõi Haagi mälestustahvli ? nagu neid ikka tähtsate tegelaste ja suurte sündmuste mälestuseks seintele kinnitatakse. Ainult et ungarlaste mäletustahvlil olid nii oletatavad nimed/daatumid kui ka reljeefne pead meenutav kujutis tsemendiga kinni mätsitud. Nii võis tahvel olla monument mälestamisele kui ühele olulisele sotsiaalsele institutsioonile: mälestustahvel on hinnanguline mälu, korjab elust välja seigad, millest luuakse ajalugu. Samal ajal mõjub tõesti koomiliselt, kui needsamad hinnalised ajaloolised momendid on korraga kinni mätsitud; ühe ajaloo nurjunud üritus mõjub halenaljakalt. Ehk pole juhus, et niisuguse taiese autorid on endiselt sotsialismimaalt.

Sellised vabaõhuüritused annavad kunstile kindlasti hoopis suuremad võimalused keskkonnale reageerida kui mis tahes näitusesaal. Inimene läheb tööle või kohvikusse ja tänapäeva kunst jääb talle paratamatult tee peale. Misasi see on, mõtleb ta. Ja harjub. Õnneks ja kahjuks. Kui ma näituse avamisel Hollandi printsessi Maximat läbi oma klaaslabürindi talutasin, mõtlesin, kas meie vaataja reageeriks niisugusele üritusele teisiti. Eestis suudab kunst vist ? veel ? häirida?