Kunstnikud suhestugu ühiskonnaga

Berk Vaher

Hollandis on ligikaudu 62 500 loomemajanduslikku ettevõtet ja organisatsiooni Robert Marijnissen, Jasper Kraaijeveld, Lucie Huiskens, Joost Heinsius

27. ja 28. märtsil esinevad Tartus konverentsil „Loomemajanduse võimalused Eestis” ka mitmed Hollandi kultuurielus mõjukad tegelased. Alljärgnevalt arutlevad mõnel Eestigagi paralleele tõmmata võimaldaval teemal Hollandi majandusministeeriumi loomemajanduse vanemnõunik Jasper Kraaijeveld ning kunstnike, kultuuri ja ettevõtlusega tegeleva riikliku organisatsiooni Kunstenaars&CO esindajad Joost Heinsius ja Lucie Huiskens ning Amsterdami piirkonna loovlinnade võrgustiku (CCAA) esindaja Robert Marijnissen.

Jasper Kraaijeveld on varem tegutsenud ka Disney ajakirjade tootmisjuhina ning hollandi ja belgia tuntud noorteajakirjade KIJK (‘Vaata’) ja Zo Zit Dat (‘nii see käib’) turundusjuhina. Tema sõnul kajastuvad noorteajakirjanduse lugejaskonna valikus mitmed suundumused, mida tuleb arvesse võtta kõigis loomemajanduse valdkondades: nišiteemade ning nendel põhinevate kogukondade ja keskuste esiletõus, publiku killustumine, kuid ka nende gruppide keskendatum tähelepanu oma huvivaldkonnale. Samuti interaktiivsus telemeedias: publiku kasvav roll programmi tellimisel, millele aitavad kaasa üha kiirem Internet ja uudsed võimalused telekommunikatsioonis.

Joost Heinsius on Kunstenaars&CO info- ja innovatsioonijuht. Kunstenaars&CO tegeleb kunstnike koolitamise ja tööle suunamisega ning nõustab linnavalitsusi 48-kuulise kutseliste loovisikute sissetulekuskeemiga liitunute osas. Lucie Huiskens on aasta aega juhtinud Kunstenaars&Co ning Kunst&Zakeni ühist programmi “Creative Co-makership”, mis integreerib ettevõtlust kunstiharidusasutuste õppekavadesse. Heinsiuse sõnul rajati Kunstenaars&CO 2001. aastal, kaks aastat varem vastu võetud loovisiku seaduse kiiluvees. Seaduse kohaselt võivad kutselised loojad taotleda ajutist (kuni 48-kuulist) sissetulekut, kui nende sissetulek jääb alla elatusmiinimumi ning Kunstenaars&CO annab eksperthinnangu taotlejate professionaalsusele (mitte kunstilisele kvaliteedile). Praegu on skeemiga liitunud 20 linna ja 2200 loojat, 5 aasta jooksul on võimalust kasutanud ligikaudu 15 000 loomeinimest.

„Mõistsime peagi, et enamik loojaid ei teeniks kunagi piisavalt, kui nad töötavad ainult kunstivallas,” selgitab Heinsius. „Nõnda hakkasime ühelt poolt arendama nende oskusi suhete loomisel, oma tegevuse esitlemisel, läbirääkimiste pidamisel ja ettevõtluse arendamisel, teiselt poolt otsima loojatele uusi turge väljaspool kunstisektorit: suursündmused, tervishoid, kogukonnad, avaliku sektori organisatsioonid ja ettevõtted. Loomemajandus pakub sel moel loojatele rohkem võimalusi enese äraelatamiseks ja samas ärgitab suuremal määral ühiskondlike ettevõtmistega suhestuma, mitte kapselduma elevandiluust torni, et teha „kunsti kunsti pärast”.”

Seeläbi on Kunstenaars&CO-l mõjukas positsioon kultuurivallas kui ka töösidemed üle 200 organisatsiooniga, mis otsivad loovaid lahendusi. Heinsius möönab siiski mitmete traditsioonilisemate loomeühenduste ja vanema põlve kunstnike skepsist – neil on raske nõustuda hoiakuga, et loomevabadus jääb alles ka tellimustöid täites.

Lucie Huiskensi juhitav „Creative Co-makership” sai alguse, kui kaks kolmandikku Hollandi kunstitudengeist tunnistasid, et nad ei tunne kooli lõpetamisel end küllaldaselt valmis alustama iseseisvat tööelu. Tänaseks on programm koostöös kolme kunstikooliga jõudnud viie põhiteemani: 1) kuidas luua ja hallata praktikakeskusi ning valida ja kaasata muid projekte ettevõtlust soosivate hoiakute kujundamiseks tudengite seas, 2) kuidas integreerida neid projekte õppekavadesse, 3) kuidas teha kunstiõpetajad ettevõtlikumaks ja kuidas aidata neil ettevõtlusteemasid oma õpetamismeetoditesse kaasata, 4) milliseid innovatiivseid õpetamismeetodeid saab üle võtta teistest distsipliinidest ja teistelt maadelt, 5) milliseid noorema põlvkonna õppimisviiside arengusuundi tuleb õppekavade koostamisel arvestada (nt arvuti kasutamine). Ning taas julgustatakse kunstitudengeid suhestama oma loomingut teiste eluvaldkondadega.

CCAA (Creative Cities Amsterdam Area ‘Amsterdami piirkonna loovlinnad’) on Amsterdami piirkonna linnade, kaubanduskodade, arenduskeskuste ja provintside võrgustik. Selle staažikas kultuuristrateeg Robert Marijnissen tõdeb, et ka Hollandi poliitikuid ei huvita kultuurivaldkond, kuid nähtavasti seetõttu, et pikaajalise loomingulise vabaduse traditsiooni tõttu ei julge poliitikud ideoloogilist mõju avaldada. Siiski on tunda uue religioosse moralismi kasvavat survet.

Milline on teie hinnang Hollandi kultuurilisele positsioonile võrdluses muu Euroopa ja Ameerikaga? Kui suured on erinevused riigi sees, näiteks suuremate ja väiksemate linnade vahel?

Kraaijeveld: Raske on teha Euroopa kultuuride kaugeleulatuvaid võrdlusi. Igal kultuuril on oma ajalugu ja erijooned. Minu arvates võib Hollandi kultuuri kirjeldada kui vabameelset, originaalset, julget ja modernset, kuid selles on oluline roll ka traditsioonil. Teiste maade inimesed iseloomustavad hollandlast tihti avatuna, rahvusvahelist läbikäimist taotlevana ja ka hea kauplejana.

Kultuuriorganisatsioonid ja loomemajanduslikud ettevõtted tegutsevad peamiselt suurtes linnades, eriti Amsterdami piirkonnas. Kuid ka Rotterdam, Eindhoven, Arnhem, Groningen ja Maastricht paistavad mitmes vallas silma. Väikelinnades ja maapiirkondades on neid organisatsioone ja ettevõtteid märksa vähem, kuid seal on seevastu väga tugev paikkondlik kultuur, millega nad loominguliselt ümber käivad.

 

Huiskens: Mõnel alal on Hollandi positsioon väga tugev, näiteks graafikas, tootedisainis ja moekunstis. Minu meelest pole erinevused riigis kuigi suured. Amsterdamis on heal järjel kommunikatsioonidisain ja mood, Eindhovenis ja ka Rotterdamis on soodne keskkond tootedisainile. Üldiselt koonduvad loomeinimesed siiski suurtesse linnadesse elama ja töötama, nii on seal ka loomemajandus kõige tugevam.

Marijnissen: Hollandis on ligikaudu 62 500 loomemajanduslikku ettevõtet ja organisatsiooni (ettevõtete koguarv on 934 800), mis annavad tööd 223 600 inimesele (töötavate hollandlaste kogusumma on 7 600 000). Seda rahvaarvu juures üle 16 miljoni. 

Niisiis on meie seisund statistiliselt keskmise ja hea vahepeal. Kuid meie linnad on atraktiivsed ja mitmekülgse elukeskkonnaga. Ka hollandi disain, linnakujundus ja arhitektuur on heal järjel.

Holland on tihedalt asustatud väikeriik, nii et linnadevahelist reisimist on palju ja linnad suhtlevad tihedalt. Amsterdam on küll peamine kultuurilinn, kuid ka teised on aktiivsed ja atraktiivsed, kui võrrelda teiste maadega, tundub olevat vähem keskendatust ühele linnale.

 

Kas Hollandi loomeinimesed võtavad loomemajanduse mõisted sujuvalt omaks või on ka teravaid vaidlusi „enesemüümise” teemal? Kas suhtumine erineb vanuseliselt, paikkonniti või muul moel?

Kraaijeveld: Hollandis oleme jaotanud loomemajanduse kolmeks: 1) kunstid, 2) meedia ja meelelahutus ning 3) loovteenused [disain, reklaam]. Vaidlused „enesemüümise” üle käivad enamasti kunstide vallas. Küsimus on kunstniku autonoomia vastandamises tarbijasõbralikkusega. See vaidlus on eriti äge nende hulgas, kes on kasvanud varasemas toetuste süsteemis. Nooremad kunstnikud seovad üha enam iseseisvat kunsti kaubandusliku tegevusega, ilma et peaksid oma põhimõtetes järele andma. Tundub ka, et see on põlvkondade-vaheline väitlusteema.

Meedia- ja meelelahutustööstus ning loovteenuste ettevõtted tajuvad sageli, et „loomemajandus” on poliitikakujundajate mõiste, kuid minu arusaamist mööda suhtuvad nad soosivalt poliitikute, valitsuse ja meedia täiendavasse tähelepanusse oma tegevuse vastu. Majanduse või tööstuse mõiste tekitab teinekord arusaamatusi, sest loovettevõtted ei taju end vanas mõttes tööstusena. Ning kui Amsterdamis on peamiseks aruteluteemaks, kuidas tugevdada loomemajandust ennast, siis Eindhoveni piirkonnas keskendutakse rohkem loomemajanduse kaasamisele teiste majandusvaldkondade konkurentsivõime tugevdamiseks.

 

Huiskens: On mõlemat. Paljud (noored) loovisikud tegutsevad tõepoolest ettevõtjatena, asutades firmasid ning töötades ühiskondlike teemadega tervishoius, linnaplaneerimises (kogukonnakunst) jne, ning leiavad seejuures oma projektide teostamiseks ka teisi vahendeid riigitoetuste kõrval. Väideldakse tõesti palju ka selle üle, kas kogukonnakunst ikka on õige kunst ning kas suurfirmade toetus viib kunsti kommertsialiseerumiseni ja kvaliteedi languseni.

Marijnissen: Ägedat vaidlust „enesemüümise” üle loomemajanduses enam pole, see oli jutuks viis aastat tagasi. Kõik mõistavad, et erinevad loomemajanduse valdkonnad nõuavad individuaalset lähenemist. Erinevused kujutavate kunstnike, veebidisainerite ja telefirmade vahel kajastuvad ka meetmetes ja poliitikas. Ning enamus saab aru, et loomemajandus on vaid akadeemiline mõiste, üks viis maailma vaadata. Uute võimalustega. Ehk teatav põlvkondlik lõhe siiski on, piir jookseb 40 eluaasta juurest.

 

Mis on loomemajanduse juures kõige suurem eksiarvamus (petlik lootus) ning millisest kasulikust aspektist on seni kõige vähem juttu olnud?

Kraaijeveld:  Suurim eksiarvamus on eeldus, et kasvust loomemajanduses üksi piisab riigi, regiooni või linna majanduskasvuks. Hollandis ei ole see eeldus tõestust leidnud mujal kui Amsterdami regioonis, kuna suur osa kohalikest töötab seal loomemajanduses (7% ülejäänud riigi 2-3% vastu).

Minu arvates on kõige vähem mainitud kasulik aspekt väärtus, mida loomemajandus saab pakkuda teiste sektorite ettevõtetele nii väärtusahela alguses kui lõpus (disain ja turundus). Teiseks vähe arutatud kasuteguriks on loomemajanduse lisatav väärtus ühiskonnale tervikuna: linna, riigi või regiooni muutmine atraktiivseks elu- ja tööpaigaks.

 

Heinsius: Suurim eksiarvamus on ehk see, et igal piirkonnal on kerge arendada loomemajandust ja seega vabaneda probleemidest nagu töötus, tühjad vabrikuhooned jne. See on pikaajalist pühendumist nõudev protsess, mida saab vaid vähesel määral kontrollida.

Vähim teadvustatud võimalik kasu on kunstilise loovuse rakendamine leidmaks uusi vastuseid vanadele küsimustele teistes eluvaldkondades, selle asemel et keskendada see vaid näiteks disainile, moele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ning uuele meediale. Kuid sellisteks ühisettevõtmisteks on vaja vahendajaid, kellena ka meie üritame toimida.

 

Huiskens: Üldiselt sõltub majanduskasv ettevõtlikkusest: uute ja kiiresti kasvavate ettevõtete osakaalust. Loomemajanduslikelt ettevõtetelt eeldatakse sellisele arengule suurt tuge, sest neid peetakse oluliseks tänases elamusmajanduses, kus toodete ja teenuste väärtuse määrab sümboolne tähendus. Ometi on loomemajanduslikele ettevõtetele iseloomulik, et ei taheta kasvada suurettevõteteks, vaid eelistatakse jääda väikseks ja iseseisvaks. See võib olla ettevõtluse arengu uus paradigma, mida praegu veel alahinnatakse.

Marijnissen: Suurim eksiarvamus on, et loomemajandus aitab kaasa majandusarengule teistes majandussektorites, kusjuures alahinnatakse endiselt selle enese potentsiaali. Pole kahtlust, et tõeliselt avatud (kultuuripiirideta) loomemajandus annab kõigile (sub)kultuuridele võimalusi oma kultuurilisi ja majanduslikke tõekspidamisi teostada, oma tundeid väljendada, toetava keskkonna erinevate ideede vahetamiseks. Lühidalt: rohkem suhtlemist, vähem hirmu, rohkem mõistmist ja nii edasi (vähemalt mina usun sellesse). Nii et rohkem tähelepanu kultuurilisele väärtusele – sellest tulenevad ka sotsiaalne ja majanduslik väärtus.

 

 

Lisaküsimusi on huvilistel võimalik esitada juba Tartu loomemajanduskonverentsil, kus Hollandist esineb veel ka haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumi kultuuri- ja meediapoliitika vanemnõunik Bart Hofstede. Infot konverentsi ja esinejate kohta saab võrguaadressil http://www.tartu.ee/kultuurikonverentsid/