Kurtide kehastumine, kuuljate kurtus ja hääl kahe silma vahel

VAHUR LAIAPEA

Alustan algusest ehk esimesest kokkupuutest kurtidega. Aasta on 1979. Olen 19aastane keele- ja kultuurihuvidega noor mees, töötan Tartu mööblikombinaadis tislerina. Mul on mitu kurti töökaaslast, kellega saan iga päev suhelda. Nendelt õpin oma esimesed viiped ja esimese viipekeelse nalja. Kuidas on viipe­keeles Nõukogude Liit – SSSR? Kahte esimest S-i viibeldes haara kordamööda kummastki randmest – nagu oleksid käed raudus. Kolmanda S-i juures haara parema käega kõrist. Ja R-i juures tõmba nimetissõrmega nagu noaga üle kõri.

Elu viis mu SSSRi kõngemise viimaseks üheteistkümneks aastaks kurtidega väga lähedasse kontakti: töötasin 1983. kuni 1994. aastani Porkuni kurtide koolis kurtide laste õpetajana. Olin vilets õpetaja, sest mul puudus lastega ühine keel ja see tegi tigedaks. Mina, nagu kõik teisedki tollased õpetajad, ei osanud viipekeelt, laste eesti keele oskus oli aga enam kui napp. 1988. aastast püüdsin süüvida kurtide viipekeele olemusse, seda keele­teaduse konteksti asetada, mõtestada selle võimalikku rolli kurtide laste esimese keelena ja keelena, millele toetudes võiks neile teist keelt, eesti keelt õpetada. Olla NSVLis kurt tähendas automaatselt diagnoosi VAP – vaimse arengu peetus. Muide, selle väljaütlemine, et viipekeel on täisväärtuslik iseseisev keel, millest peaks hariduse andmise keel saama, et kurte ei pea sildistama VAP-inimesteks, vaid neid võib vaadelda keele- ja kultuurivähemusena, ei olnud neil aastail midagi iseenesestmõistetavat. Püüd viipekeel kurtide haridusse tuua leidis tugeva vastuseisu. Mul puudub igasugune info selle kohta, et NSV Liidu või idabloki rahva­demokraatlike maade kurtide haridussüsteemis oleks kusagil mujal käsitletud viipekeelt iseseisva keelena, kurtide potentsiaalse haridus­keelena. Julgen arvata, et olime siin ENSV väikeses maakoolis esimesed ja esimene olla nõudis teatavat vaprust.

Aeg ja olud on muutunud. Viimase paarikümne aastaga on kurtide viipekeelte, iseolemise ja kultuuri uurimine ja käsitlemine Eestis jõudsalt edenenud. Viipekeelsed kurdid on minu arusaamist mööda end suures osas määratlenud oma keele ja kultuuri põhiselt. Elu on aga üks ambivalentne asi: samasse aega jääb kogu tervikpilti drastiliselt muutev ja kujundav läbimurre meditsiinis – sisekõrva implantaatide levik, mis tõi/toob kaasa kurtide viipekeelse kogukonna kahanemise, kaugemas tulevikus ilmselt ka hääbumise.

Liina Paalese raamatut „Kurtide rahvarühm. Kehastus, kultuur ja nimed“ lugedes adusin, et olen kunagi nii armsaks saanud valdkonnast lootusetult kaugele jäänud. Raamat on niivõrd põhjalik, autor on teinud ära nii suure töö, et pidin tunnistama oma suutmatust sellesse detailideni süüvida. Lohutan ennast sellega, et nüüdseks teemast eemal seisja tajub äkki paremini tervikut – näeb elevanti ennast, kui ei katsu ainult looma lonti või jalga.

Minu esimene tähelepanek on, et autor on kasutanud palju mõisteid, mis on mulle uued ja tundmatud, mille mõistmine nõuab pingutust.

Raamatu esimese peatüki pealkiri on „Kurt keha, kurtide rahvarühm ja viipe­keeled“. Autor kirjutab kurtide kehastusest ja kehastumisest. „Kehastus on olemasolu alus, aga kehastuse uurimus ei tegele mitte keha (body) kui bioloogilise antusega, vaid kultuuri ja kogemuse uurimisega kehalise eksistentsi seisu­kohalt ehk kehastunud kogemusega“. See Joe Noormetsa sõnastatud mõte tundub olevat Paalese raamatu avaosa teoreetiline alus.

„Kurtus ehk kuulmisvõimetus kehastub kultuuris erinevate kehastustena. Kurdi kehaga seonduvad mõisted kurtus, kurt, kurt kehastus, kurdiksolemine, küborg ehk inimese ja masina hübriid, küborgiseerimine sisekõrva implanteerimise tähenduses,“ kirjutab Paales. Siin läheb minul pea sassi: mulle tundub, et keha ja kehastust saab liiga palju, kui neid läbisegi kasutada füüsilise eksistentsi (kurt keha) ja mingi nähtuse esilekerkimise, avaldumise tähenduses (kurtuse kehastumine). Kurt keha kehastub kurdiksolemise kaudu – keeruline.

Liina Paalese teoreetiline raamistik on avar. Ta toob keha ja kehastumise mõtestamiseks sisse diskursuse mõiste: diskursus kui ütluste kogum, mis kujundab meie arusaamu kehast. Keha kui sümbolite süsteem. Keha, mida saab mõista teksti metafoori kaudu ja lugeda kui teksti. Keha, mille on vorminud erinevad diskursused ja mis on nende saadus. Keha kui probleem. Diskursiivne vägivald keha kallal. Kurtide puhul võib see tähendada nii viipekeelse kommunikatsiooni keelamist või halvustamist kui ka lapse võimalikku tahet mitte arvestavat implanteerimist – küborgistamist. Nüüd tean, et kui kurtide kooli õpetaja keelas tunnis laste omavahelise viiplemise või halvemal juhul sidus lapse käed viiplemise takistamiseks selja taha kinni, võib seda pidada diskursiivseks vägivallaks kurdi keha kallal.

Autor kirjutab ka implanteeritud kuulmispuudega inimestest kui küborgitest, olenditest, kes tekivad „kurdi keha disainimise“ tagajärjel. Enamik kurte lapsi on Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul disainitud ja küborgistatud, sellisena ka võimalikust viipekeelsest kasvukeskkonnast isoleeritud. See ei ole hinnang skaalal „õige“ või „vale“.

Raamatu järgmistes osades on aukartust äratava detailirikkusega vaadeldud eesti kurtide kogukonda ja kultuuri. Viimases osas on keskendutud viipe­nimedele. Raamat sisaldab ka Eesti viipekeeles käibivate viipenimede ulatusliku valiku avaliku elu tegelaste omadest automarkideni, sealt leiab palju hästi joonistatud viipenäiteid, peamiselt kurdi kunstniku Allan Lepiku teostuses. Tegemist on suurt tunnustust väärt teosega, mille õnnestumisele on põhjaliku ja sihikindla uurimistöö kõrval kindlasti kaasa aidanud ka autori perekondlik side ja lähedus kurtide kogukonnaga.

Kurtust ja kurte, viipekeelt ja kurtide kultuuri on läbi aegade uurinud eelkõige kuuljad. Muidugi mitte ainult, aga peamiselt. Oleks hea ja kena, kui sellega oleks seotud rohkem kurte uurijaid. Paales refereerib Ameerika uurijat Hans-Dirksen L. Baumanit: kurtide rahvarühm on pidanud leppima olukorraga, et on võetud sõna nii nende kohta kui nende eest, kuid kurte ennast on vähe kuulatud. Kurtide visuaalne hääl on kuulvas ühiskonnas jäänud kahe silma vahele ehk kuuljad on osutunud viipekeele suhtes kurdiks. See on üks konksuga teema mu meelest. Kui kuuljad ei oleks pannud alust kurtide keele ja olemise uurimisele ja mõtestamisele ning sellega jätkuvalt ei tegeleks, näeks pilt kurtide kogukonna elust ja nende enesekuvand ilmselt välja palju kahvatum. Ehk siis – kahetsus sekkumise pärast kurtide „loomupärasesse“ vaimsesse kasvu oleks liiast. Otsisin seda lugu kirjutades internetist viiteid võimalikele viipekeeles tehtud/salvestatud uurimustele viipekeele kohta ega leidnud midagi. Mis oleks loomulikum kui see, et viipekeelsed oma keelt kirjutatud keele kõrval ka viipekeeles uurivad ja tõlgendavad? Või on küborgistamine selle mõtte kehastumisele juba kriipsu peale tõmmanud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht