Kus on ilu?

M? V?ataga

Viimasel aastakümnel on ilu teema taas moodi tõusnud.  

Umberto Eco (koost) jt. Ilu ajalugu. Tõlkinud Maarja Kangro. Eesti  Entsüklopeedikirjastus. Tallinn 2006. 439 lk.

 

Pealtnäha kuulub see raamat nn kohvilauaraamatute liiki. Igas peenemas kodus, kus muid raamatuid olla ei pruugigi, vedeleb diivanilaua alumisel riiulil ikka mõni suure formaadiga, raske, kaunis, hariv ja lõbustav pildiraamat. Senikaua, kui peremees kohvi keedab, pudelit avab ja veiniklaasi otsib, saab külaline pildiraamatut lehitsedes aega viita ja kohmetusega võidelda. Kohvilauaraamatute puhul on tähtis piltide ja teksti õige vahekord ning võimalus raamatut suvalisest kohast avada ja silmitseda.

Umberto Eco ja Girolamo De Michele koostatud pildi- ja tsitaadikogumik, mis on varustatud õpetlike vahe-esseedega, ületab siiski hariliku kohvilauaraamatu žanripiirid. Seda saab kasutada esteetika ajaloo õpik-lugemikuna. Raamatu seitseteist peatükki, umbes poolsada vaheesseed, pool tuhat pilti, peamiselt kunstireprod, ligi tuhat tsitaati luuletajatelt ja mõtlejatelt on liigendatud ühtaegu kronoloogiliselt ja temaatiliselt: näiteks “Apollonlik ja dionüüsiline”, “Koletiste ilu”, “Ülevus”, “Massimeedia ilu” jne. Nõnda tekib ühtaegu diakrooniline ja sünkrooniline, ajalooline ja läbilõikeline ülevaade iluideaali muutlikkusest ja selle aktualiseerumisviiside mitmekesisusest. 

Ilu on nn põlisfilosoofias olnud tõe ja hüve kõrval üks transtsendentaale – midagi kategooriate piire ületavat. Kuid kõige esimesena neist kolmest sai ajaloolise lähenemise aine just ilust, kui märgati selle suhtelisust, sõltuvust ajast, kohast, hindaja ühiskondlikust taustast ja maitsest. Alles käsikäes XVIII sajandil tekkinud esteetikaga jõudiski filosoofiasse arusaamine meie otsustuste ajaloolisusest ja relatiivsusest. Tõe ja hüve suhtelisus on tänini arusaamad, mille üle vihaselt piike murtakse, seevastu ilu (mõningases) suhtelisuses ei kahtle vist keegi. 

Näib, et viimasel aastakümnel on ilu teema taas moodi tõusnud, vähemalt kui otsustada selleteemaliste raamatute põhjal. Nimetan mõnda hiljuti kättepuutunut: E. Scarry “On Beauty and Being Just” (1999), A. C. Danto “The Abuse of Beauty” (2003), D. Donaghue “Speaking of Beauty” (2003), J. Armstrongi “The Secret Power of Beauty” (2003). Seevastu XX sajandi kunstipraktika ja -teooria ilu vastu sõbralikku huvi ei ilmutanud. Estetism ammendas end XIX sajandi lõpul. XX sajandi teooriat on huvitanud pigem kunsti määratluse, piiride, algupära, autorsuse, kõlbelisuse, tõesuse küsimused. Kunstnikud ise on tajunud teravat vastuolu ilu ja tõe ning ilu ja õigluse vahel ning teinud panuse pigem ilu kahjuks. Nõnda hakkaski ilu seostuma kas mineviku kunstiga või siis kitšiga, masstoodete valeliku ja sentimentaalse iluga. Tänapäeva peavoolukunsti üks läbimõtlemata eeldusi paistabki olevat see, nagu oleks ilu midagi tagurlikku. Ka meie Ülo Matjus on oma esteetikuteel jõudnud välja puritaanliku seisukohani, et ilu “pigem hukutab seda meie maailma. […] Ilu pimestab meid selle suhtes, mis maailmaga tõesti sünnib.” Ja kunstikriitikas on “ilust” juba ammu saanud pigem pejoratiivne väljend. Otsene iluvaen ja selle eetilised, religioossed, filosoofilised ja poliitilised allikad väärinuksid ehk “Ilu ajalooski” omaette peatükki.

Kuid ilu kodupaik ei ole üksnes kunst. Kaunid on ju samuti või isegi esmajoones loodusnähtused. Looduse ilule on “Ilu ajaloos” mõnevõrra vähem tähelepanu pööratud, kuigi inimeste mure looduskeskkonna hävimise pärast lähtub sama palju esteetilistest kui teaduslikest ja eetilistest kaalutlustest. Õigupoolest on need kaalutlused looduse vastuvõtmisel tihedalt läbi põimunud.

Raamatus on suhteliselt tagaplaanile jäänud elamise ilu või ilus elu laiemalt, mis hõlmaks elukeskkonda, inimsuhteid ja -karakterit. Seevastu leiab raamatus piisavalt näitlikustamist üks kunstilise ja loodusliku ilu vahele jääv ilusfäär, nimelt kosmeetiline ilu, inimkeha loodusliku ilu kunstlik järeleaitamine, ning ajalooliselt varieerunud arusaamad naise ja mehe ilust, samuti ka massimeedia esteetika.

Et mitte piirata ülevaate empiirilist haaret, ei suru koostajad meile peale kindlapiirilist ilu definitsiooni ega teooriatki, vaid eelistavad tuua külluslikult näiteid kaunitest esemetest (mis kõik küll pärinevad lääne kultuurist), mida kõrvutatakse mõtlejate mitmepalgeliste arutlustega ilu üle. Nõnda jääb teadlikult lahendamata küsimus, mis see ilu siis ikkagi on. Vastused sellele on jagunenud enam-vähem kahte harru. Ühed rõhutavad seda, mida me asjades meeltega tajume: rütm, joon, kuju, struktuur; kooskõla, sümmeetria, otstarbepärasus jne. Siit ka lootused leida ilu reeglit, retsepti või valemit, mille abil võiks panna isegi masinad ilu hindama. Kuid juba Hume ja Kant näitasid, et täieliku iluvalemi otsing on lootusetu. Alati võib tuua vastunäiteks reeglipäratu ilu või reeglipärase inetuse.

Teised rõhutavad hoopis ilu vaimset või moraalset aspekti: ilu on õnne lubadus, hüve sümbol, surematuse või täiusliku maailma eelaimus. Näiteks üks kaunis ilukogemuse kirjeldus Juhan Viidingult: “Me teeme, teeme ümber oma elu/ üht hiigelmüüri inimtihedat./ Ka pikemad ei küüni üle ääre.// Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi/ on lahkumisel ruumi jätnud piluks,/ siis see, kes juhtus välja nägema,/ on äranähtu nimetanud iluks.” Ehk ümberöeldult: ilu kogetakse siis, kui õnnestub vaadata läbi ühiskondlike ja ajalooliste inimsuhete vanglamüüri – küllap siis paremasse, täiuslikumasse maailma ning ühtaegu ka iseenda sisse.

Niisiis ühed otsivad ilu asjadest, teised meie kogemusest ehk vastusest asjadele. Kaht lähenemist ühendada püüdes võiks siis öelda umbes nii, et ilukogemus seisneb mingist materiaalsest struktuurist vaimse väärtuse leidmises, mille puhul need kaks – meeleline ja spirituaalne – näivad lahutamatud. Ilu pakub küll rõõmu, kuid tema pinnaseks on pigem rahulolematus tegeliku maailmaga. Kui elu oleks liiga kerge, kaotaks ilu oma veetluse.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming