Kus on piir, milleni oleme veel iseseisvad?

Rait Maruste

Iga super- ehk riigiülene struktuur (nagu NATO või EL) mitte ainult ei anna, vaid ka võtab.        Iganenud või  igavene? Tekste kaasaegsest suveräänsusest. Toimetanud Hent Kalmo ja Marju LutsSootak. TÜ Kirjastus, 2010.          Tekstide kogumik on igati hea uudis ja tervitatav mitmes mõttes. Kõigepealt aines ise: suveräänsus on väga oluline teema, mis, nagu kõik siin ilmas, muutub ja teiseneb ajas. Tänapäeva riigiõpetus ja selle juurde kuuluv suveräänsuse kontseptsioon kujunes välja 400-500 aastat tagasi. On selge, et algne riigi ja suveräänsuse doktriin loodi ühtedes ajaloolis-ühiskondlikes tingimustes ja õiguspoliitilisele ning filosoofilisele baasile toetudes. Sajandite vältel on nii  üks kui teine paljuski teisenenud ja meie, siin ja täna Eestis, peame oma riikluse hoidmisel ja arendamisel sellest arengust teadlikud olema.        Kogumik on tervitatav ka teoreetilistel ja  didaktilistel põhjustel, sest Eesti väiksusest tulenevalt on meie riigiõiguslik ja õigusfilosoofiline kirjavara väga napp. Sestap see, et 11 noorema põlve autorit on ette võtnud kirjutada ühel ja väga olulisel teemal, pole suure kasuteguriga mitte ainult kirjutajaile, vaid ka aine õppijaile, mõtestajaile-õpetajaile, samuti praktikuilepoliitikuile asjasse puutuvate riigiõiguslike hinnangute kujundamisel ja otsustuste tegemisel. Kogumikust saame ülevaate paljudest  valdkonna tuntud mõtlejate riigiteoreetilistest ja filosoofilistest nägemustest, alustades oma Nikolai Maimist kuni Carl Schmittini.  

Pealkirjas on kasutatud sõna ,,kaasaegne”, mis paneb lootma, et lugeja leiab praeguse, sh üleilmastunud ja Euroopaga lõimunud Eesti Vabariigi suveräänsuse analüüsi ja kriitilist hindamist. Paraku on kogumik valdavalt ajalooliskirjeldav. See pole ju iseenesest paha, sest selleks, et mõista tänast, peame teadma, kuidas tänasesse on jõutud. Siiski oodanuks just meie kaasaegse ehk nüüdse tegeliku suveräänsuse seisu analüüsi, sest just tänases päevas oleme jõudnud üle ilma, aga eriti Euroopas staadiumisse, kus suveräänsus teiseneb enneolematult kiiresti ja vanad paradigmad enam ei kehti. Veel pool sajandit tagasi, enne selliste suurte rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu, NATO ja Euroopa Liit jms loomist oli olukord  rahvusvahelises ja riigiõiguses veel üsna teistsugune. Meie kui Euroopa ühe kõige integreerituma riigi riigiõiguslik, sh suveräänsuse seisund, on teinud väga lühikese aja, ühe inimpõlve jooksul läbi enneolematu arengu. Eesti on ühinenud väga suure arvu siduvate rahvusvaheliste lepingutega. Iga leping on oma olemuselt enesepiiramine ning tähendab mõnest (suveräänsest) pädevusest kas loobumist või selle ühist või jagatud teostamist.       

Eesti on oma strateegilise julgeoleku kindlustamisel lõimunud maksimaalse kiirusega maksimaalsel määral, püüdes nii mõnigi kord ebakriitiliselt ja kiirustades olla ,,parim õpilane klassis”. Iga super- ehk riigiülene struktuur (nagu NA TO või EL) mitte ainult ei anna, vaid ka võtab. Meie strateegilise julgeoleku hinnaks  on olnud paljudel juhtudel klassikaliselt suveräänsusega seotud pädevuse (nagu riigikaitse, territooriumi kontroll, oma seadusandlus ja rahasüsteem, piirikontroll) osaline või täielik loovutamine või jagamine. Mõnel juhul on suveräänsust ära antud pea blankoveksli väljaandmise vormis. Nii läks näiteks meie Euroopa Liiduga ühinemise aktiga, mille tõlgendamisel tegi riigikohus aga veel sammu edasi, lugedes sisuliselt mitmed põhiseaduse normid peatunuks.  Just selle aspekti julgele ja elegantsele analüüsile on pühendatud kogumikus professor Lauri Mälksoo artikkel. Kokkuvõttes on küsimus selles, kui kaugele võime minna. Kas on mingi ultimatiivne piir, mille ületamisel on meil käes vähem suveräänsust, kui oleme ära andnud? Ja kui  see on nii, siis kas me oleme siis veel iseseisvad? Vähemalt vanas klassikalises tähenduses. Või on see mingi uus suveräänsus, kus suveräänne ja iseseisev saab olla ka nii, et seda (suveräänsust) teostavad meie nõusoleku alusel teised? Kui on piir, millest üle ei saa astuda, siis milline on see piir? Põhiseaduse nn Kolmanda akti kohaselt peaks selleks Rubicoks olema põhiseaduse aluspõhimõtted. 

Jah, kuid siis peaksime teadma, millised on need väärtused ja põhimõtted. Sellist formaalset loendit meil pole, nagu pole ka kokkulepet selles, mis need võiksid olla. Kuigi kogumik ei anna just palju vastuseid, on see igati kasulik alus neist asjust rääkida. Ja rääkima ja mõtestama peame – ja mitte kusagil kaugel tulevikus, vaid nüüd ja täna, sest asjad toimuvad siin ja praegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming