Kuuba kriis ja Iraagi sõda

M. M.

Bushi käiakse välja kui sõjapresidenti, juhti, kes sekkub rahvusvahelistesse kriisikolletesse oma rahva ja rahvusvahelise üldsuse hüvanguks. Niinimetatud ennetav tegevus on tema leksika olulisi mõisteid. Kõik presidendid armastavad viidata suurtele eelkäijatele, et õigustada oma tegevust. Iraagi puhul on seoses sellega viidatud Kuuba kriisile. Sel puhul tutvustame Richard Holbrooke?i (endine Ameerika ÜRO suursaadik ja John Kerry praegune poliitiline nõustaja) kirjutist 14. oktoobri New York Timesis, mille tõukeks on omakorda Max Frankeli uus raamat Kuuba kriisist. Frankel oli 1962. aasta oktoobris NY Timesi selle teema korrespondent.  

Külma sõja kõige pinevamal hetkel on mõned olulised erinevused Iraagi sõjast. 1962. aastal, erinevalt 2003. aastast, olid massihävitusrelvad tõepoolest mängus. Erinevalt 2003. aastast oli toona Ameerika luuretegevus ja selle andmete töötlemine esmaklassiline. Suurest kõrgusest tehtud aerofotod avastasid vene raketid enne, kui need jõuti Kuubal ära peita.

Kui Adlai Stevenson esitas tõendusmaterjalid ÜRO Julge­oleku­nõukogule, uskus maailm Ameerika fotosid kõhklemata. (See pretsedent inspireeris Bushi administratsiooni õnnetut otsust ka 2003. aasta veebruaris satelliitfotodega välja tulema.) Niihästi 1962 kui 2003 avaldasid mõned  kabineti liikmed presidendile tugevat survet anda ennetav sõjaline löök. Aga erinevalt Bushist nägi Kennedy jõuga ähvardamises eeskätt taktikalist võtet poliitilise lahenduse saavutmiseks.

Erinevalt praegusest mobiliseeris Washington 1962. aastal ÜRO ja NATO koalitsiooni, mis asetas vastase isolatsiooni.

1962. aasta kevadel otsustas Hru?t?ov riskida ja raketid salaja Kuubale sokutada. Aga juba mõni tund pärast seda, kui U-2 luurelennuk oli raketid 15. oktoobril avastanud, otsustas Kennedy, et sääraste relvade paigutamine Ameerika külje alla on vastuvõetamatu.

Kriisi esimeste nädalate jooksul teadis rakettidest ainult väike rühm ExCom?i (Executive Committee) nõustajaid. Täieliku salastatuse tähtsust on võimatu üle hinnata. Avalikkuse survel ülepeakaela tegutsemine oleks võinud viia saatuslike vigadeni. Suure enesevalitsemisega jäi 44aastane president eemale mitmest ExCom?i koosolekust,  et võimaldada seal vaba debatti. (Teda hoidsid kursis kohtuministrist vend Robert ja kõnekirjutaja Theodore C. Sorensen).

Tähtis, et saladus ei lekkinud. Seda aitasid hoida Washington Post ja New York Times, kes mõlemad olid saanud jälile, mis toimub, päev-paar enne seda, kui Kennedy kavatses sel teemal rahva poole pöörduda. Mõlemad väljaanded nõustusid pärast Kennedy isiklikku palvet oma vastavaid lugusid mitte trükkima. Nagu ilmneb materjalist, mis on tulnud lagedale pärast külma sõja lõppu, on selge, et kui Hru?t?ov sai aru, et ta on teolt tabatud, siis ta mõistis, et NSV Liit peab taganema. Aga ta polnud kindel, kas ta suudab ohjeldada oma kindraleid, kes olid palju sõjakamad kui ta ise.

Et saavutada oma eesmärki ? kõikide ründerakettide väljaviimist Kuubalt jõudu kasutamata ?, koostas Kennedy plaani, mida Frankel iseloomustab kui õnnestunud segu avalikest ähvardamistest ja varjatud tegevusest. Hoolikalt pandi paika mereblokaad, nii et see lasi Moskval elada mitu päeva teadmises, et oht kasvab sedamööda, kuidas Vene laevad lähenevad karantiinijoonele. Avalikult koondati  vägesid Floridasse, et olla valmis võimalikuks sissetungiks Kuubale.

Paljude eri allikate kohaselt oli president Kennedy ExCom?is kõige ettevaatlikum isik, kes alati otsis lahendusi, mis oleksid viinud lõppeesmärgile, samas aga võimaldanud Hru?t?ovil viigilehega oma taganemist varjata.

Aga mis oli see viigileht? Selleks oli Venemaale antud tagatis, et Ameerika ei ründa Kuubat. Kui Castro ja venelased paanikas avastasid, et Ameerika on nüüd valmis kasutama oma ülekaalukat sõjalist jõudu, haaras Hru?t?ov kinni sellest tagatiselubadusest, nagu oleks tegu elu ja surmaga (mida see mõneti ju ka oli), et ?varjata oma taganemist?.

Oli veel üks teema, mis on tasapisi päevavalgele tulnud. See puudutab 15 Jupiteri tüüpi keskmaaraketi kõrvaldamist Türgist. Paigaldamise hetkeks 1962. aasta algul olid need oma tähtsuse juba minetanud tänu Ameerika tuumaallveelaevadele.  Aga vastav ?kaubavahetus? ? Ameerika raketid Türgis Vene omade vastu Kuubal ? oleks tähendanud olulist propagandavõitu Hru?t?ovile ja Kennedy kartis, et see innustab Kremlit edasisele ?antaa?ile.

Seepärast asus Kennedy konstrueerima Jupiteridega ?vahetust, mis poleks vahetus? ja mida saaks iga hetk eitada. Kriitiline kohtumine toimus Robert Kennedy ja saadik Anatoli Dobrõnini vahel laupäeval 27. oktoobri õhtul. Sellel külma sõja kõige külmemal päeval olid venelased Kuuba kohal alla tulistanud U-2, mille piloot hukkus. Ameerika ülemjuhatus soovitas viivitamatut sõjalist kättemaksu (esimees kindral Maxwell D. Taylor oli vastu) ja Castro palus Hru?t?ovilt viivitamatut abi sissetungi vastu, mida ta ootas lähematel tundidel. Hru?t?ov saatis Kennedyle teise kirja kahe päeva jooksul, mis oli palju ähvardavam kui esimene  ja ? mis eriti hull ? venelased lugesid selle teksti täies ulatuses Moskva raadios ette.  Toonane välisminister Dean Rusk ütles aastaid hiljem, et tol õhtul ta heitis magama, teadmata, kas ärkab järgmisel hommikul elusana.

Dobrõnini meenutustes  ütles ?väga erutatud? R.  Kennedy  nende kohtumisel, et president vajab järgmiseks päevaks kinnitust, et baasid eemaldatakse. Kennedy sõnul leidus kindraleid ja mitte ainult kindraleid, kelle rusikad ?sügelesid tapluse järele?. Kui Dobrõnin küsis Türgi kohta, vastas Kennedy, kasutades Ruski nupukat sõnastust, et Jupiterid ei ole ?ületamatu takistus?, aga kui nad peaksid välja viidama, siis seda ei seostata kunagi avalikult venelaste rakettide väljaviimisega Kuubalt. Ja et see protsess võtaks neli-viis kuud ja eeldab põhjalikku konsultatsiooni Ameerika partneritega NATOs.

Selle vestluse originaalsalvestust on hoolikalt toimetatud, et eemaldada vähimgi vihje nende sündmuste vahelisele seosele. Moskva pole seda teemat kunagi avalikult maininud. Paljud vaatlejad kahtlustasid algusest peale tehingut, aga võttis aastakümneid, enne kui kogu lugu päevavalgele tuli.

President Kennedy oskuslik kombinatsioon ähvardustest ja kahjutust viigilehepakkumisest töötas. Järgmine päev tegid venelased avalduse, mis kriisi tõhusalt lõpetas. Pühapäeva hommik oli Frankeli meenutustes eufooriline.

Pole tagatist, et mõni teine president oleks käsitlenud ajaloo ainsat tõelist ülijõududevahelist tuumakonfrontatsiooni sama külmavereliselt ja oskuslikult. Maailmas, kus meedia on nii ihar poliitikute eraelu vastu, peaks meenutama, et meie juhte tuleb eelkõige hinnata nende tegude järgi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming