Kuulab maad: Eestlane kui mustlane

Aet Annist

Mõni aeg tagasi andis Eesti vähemusrahvuste olukorra kohta hinnangu Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse uurimise komisjon, kes leidis, et Eestis pööratakse vähemusrahvuste probleemidele liiga vähe tähelepanu. Ühena sellistest rahvustest mainitakse mustlasi. Niisugune väide tekitas iroonilist nördimust mitmes Eesti väljaandes, kelle arvates see on täielik jama: mustlaste probleemidest pole ju ajakirjanduses midagi kuulda olnud!

Otsesõnu ei kuulutata tänapäeval vähemusi enam ebainimesteks. Ometi tõmmatakse nendesse suhtumistesse samasugune radikaalne piir, millega on teatud grupid läbi aegade paigutatud väljapoole inimkonna hoolivuskohustust või -soovi. Ühtlasi jäetakse nad välja “omainimesi” ümbritsevate süsteemide ja organisatsioonide kaitsva tiiva alt. Samal ajal pakuvad veidi teistsugused organisatsioonid, sellised, mis kannavad läinud nädalal 117. sünniaastapäevani jõudnud Adolf Hitleri ideoloogilisi väärtusi ja mille näiteks on nii Auschwitz, Gulag kui Guantánamo laager, inimeste hoolimise kitsastest piiridest välja jäetute probleemile Endlösung’i.

Teatud inimrühmade elu määratlemine meie omaga võrreldes alaväärtuslikuna algab nende erinevana nägemisest ehk “teisesuse” loomisest. See protsess sõltub tõe moonutamisest või selle teadasaamise vältimisest. Vähemuste teema puudumine ajakirjanduses on näide niisugusest segregatsioonist. Tõde seisneb aga selles, et “teised” on meiega palju sarnasemad, kui me endale tunnistame.

Nii selgub lähemal vaatlusel, et mustlastel ehk romidel (mustlaskeeles “inimestel”) on mitmeid eestlastega liigutavalt sarnaseid jooni. Romisid iseloomustab äge vastumeelsus juhi ja juhitavuse suhtes. Ainus Euroopa Parlamendi romide esindaja Livia Jaroka sai valituks hoopis ungarlaste häältega, kuigi ta seisab just Euroopa 12 miljoni mustlase eest. Niisama on ka eestlaste suhtumine enda esindajaisse nii kodu- kui välismaal kõike muud kui vaimustunud. Romide poliitilist õhkkonda iseloomustab pidev vastastikune kisklemine, põlastus ja kahtlustused. Anekdoodid ja tõsilood sellest, kuidas kolm eestlast neli parteid asutavad, panevad imestama, et me esindusdemokraatiat ikka veel päris üle parda pole visanud.

Inglise antropoloog Michael Stewart on uurinud romisid Ungaris ja Rumeenias ning kirjeldab värvikalt nende võrdsuseiha peegeldust igapäevases elus. Ta osutab, et see ei tulene mitte lihtsalt põhjakihti tõugatute solidaarsusest, vaid iseloomustab romide kultuuri tervikuna1. Selle üheks oluliseks osaks on ägedakujuline individualism ja “negatiivne egalitarism”, keeldumine kellegi teistest paremaks tunnistamisest. Eestlanegi ei kipu kedagi naljalt endast etemaks kuulutama, kui muu maailm seda just medalite ja tunnustustega pole kinnitanud. Ühe kujukama näitena egalitarismist kirjeldab Stewart romide koosolekukultuuri: kui üks rom on rääkima hakanud, peab teine kindlasti ka sõna võtma, veidi valjema häälega, osutamaks, et tema algatatud teema pole sugugi vähem oluline. Lõpuks kisavad kõik korraga üksteisest üle, igaüks omal teemal, teist kuulamata. Kes on Eestis korteriühistu koosolekul käinud, märkab sarnaseid jooni ka meie arutelukultuuris.

Stewarti väitel puudub igapäevakõnel egalitaarses ühiskonnas veenmisjõud, mis tõstaks ühe väitja argumendid teise omadest kõrgemale. Ainult needmine ja oma elu ohustatuks kuulutamine (“Te merav!” – “Las ma suren!” kõlab tüüpiline ahastus) mõjub ja nii on romide kõne tihedalt pikitud oma soovi elulist tähtsust rõhutavate needuste ja halaga. Neid ei saa eirata, kuna see oleks teise suhtes hoolimatu. See, et üksteisest hoolitakse ja lugu peetakse, ilmneb eriti selgelt romide pidudel, kus individualism ületatakse koos lauldes. Ühtsusest, vendlusest ja ühisest raskest saatusest laulmisel vahetatakse konfliktne igapäevakõne aupakliku rituaalsuse vastu.

Eestlaste ühislaulmised on kahtlemata sarnane rituaalne ühtsustundehetk. Parematel aegadel on need hõlmanud ligi kolmandiku rahvast. Mööda ilma laiali pillutud romidest erinevalt on eestlased saanud – ja tahtnud – sellist ressurssi kasutada koguni oma riigi loomiseks. Ent oma rahvusriigi loomine võib võrdsussuhteid oma rahvusrühma siseselt tunduvalt muuta ja ühes laulmine ei toimi enam samavõrd ühendavalt. Lisaks jäävad sellest välja need, kes “omade” hulka ei kuulu ning nende probleemide osas saab justkui rahulikult kõrvad sulgeda. Hädasolijate hala, olgu see siis vaikne või needustega pikitud, saab aga kuuldavamaks, kui teistes iseennast ära tunda.

 

 

¹ Stewart, Michael 1989. ‘True speech’: Song and the moral order of a Hungarian Vlach Gypsy community – Man, Vol 24, No 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming