Kuulab maad: Omada või loobuda?

Aet Annist

  “On kaks viisi, kuidas piisavalt omada: üks on jätkata asjade soetamist, teine on soovida vähem,” võtab meie võimaliku tarbimisvaliku kokku Gilbert Keith Chesterton. Oma soovide ohjashoidmine on lääne ühiskonnas aga ehmatavalt harv praktika. Tarbimiskäitumise uurijad ütlevad meile, kuidas teeme ratsionaalse valiku asjade vahel, mida me himustame, kui meie ressursid on piiratud. Peaaegu kõik identiteedi- ja tarbimisteooriad osutavad identiteedi loomisele ja staatuse omandamisele asjade kaudu, mille najal me oma kuuluvusest märku anname.

Identiteet ei koosne aga ainult sellest, mida me endale hangime. See sõltub ka sellest, millest me loobume, osutab Jamie L. Mullaney loobujate kohta tehtud uurimus1. Nii mittesuitsetaja, taimetoitlane kui karsklane defineerivad oma identiteeti teatud määral abstinentsi kaudu. Tõtt-ütelda ei olegi keegi ainult tarbija, me oleme kõik ka loobujad. Tohutute valikute maailmas on paratamatu, et loobume ühest ihaldusväärsest produktist, et valida teine. Iga päev tuleb ette väikesi loobumisakte ka viisakuse pärast, näiteks ei söö me kõrvallauas istuja taldrikult, kui ise veel tahaks, aga raha maksta ei täi. Loobumine ei ole sugugi alati eneseületamine ja me ei võta seda kui suurt ohverdust: see on loomulik osa meie igapäevast.

Kuid loobumisest võib saada ka identiteedi keskne osa, olgu siis loobuja enese või kaaskodanike silmis, kelle arvates on tema valikud üllatavad. Põhimõttelisel abstinentsil ehk loobumisel millestki, mida teised kaasaegsed peavad väärtuslikuks, ei ole aga tarbimisühiskonnas kuigi suurt kandepinda. Telekast, mobiiltelefonist või mõnest muust paljude elus keskseks saanud vidinast äraütlemist võetakse veidravõitu enesesalgamisena – justkui peituks igas millelegi järjekindlalt ei ütlejas maani habeme ja krussis küüntega sambapühak.

Ometi ei ole põhimõtteliste loobujate loobumine ei fanaatilisem ega vähem ratsionaalne kui kõigi teiste igapäevaloobumised. Vastupidi, ka nemad loobuvad ühtedest asjadest teiste nimel ja see teeb loobumise kergeks. Ent kui omajate igapäevased loobumisaktid seisnevad valikus isiklike hüvede vahel, siis loobujad paneb liikuma pigem üldine hüve – isegi kui nad ka ise sellest valikust kindlameelse inimese identiteedi näol kasu lõikavad.

See, mida inimene ei tee ega oma, on varjatum identiteedi osa kui see, mida ta teeb või omab. Kui mitteomamise põhjuste põhimõttelisus pole eksponeeritud, saavad omajad seda põlastada kui saamatust ja luuserlust. Mida ülekaalukam on omajate mass, seda häälekamalt saavad nad kuulutada oma hea elu versiooni. Eestis on üks omajate grupp eriti tüütult domineerivaks muutunud – autoomanikud. Nagu Andrus Kivirähk Päevalehes osutab, uputavad Tallinna ega taha kuidagi tunnistada, et viga oleks nendes või jaburas auto omandamist tingivas elukorralduses. Selle asemel et protestida vajaduse vastu omandada auto, panevad nad oma identiteedi sellest sõltuvusse. Omajate dominantkultuuri reaalsusekuvand peegeldub autoklaasi siseküljelt ja võimaldab ühistranspordis istujate nägudel näha kadeduse rohekat varjundit oma edukana paistva palge taustal. Autoomanike tõeluskujutluse absurdsust demonstreeris kokkupuutes mitteomajatega üks Vabaduse parklas protestijaid sõimanu, kuulutades, et kõik ei saa bussiga sõita, mõni peab tööd ka tegema. Isikliku autoga ummikusistumisest saab töö, ühistranspordiga töölkäijatest seanahavedajad, kes teevad lõbusõitu.

Praegu on omajate, eriti autoomanike võim nõnda suur, et omamisest on saanud väärikuse mõõdupuu. Omand on justkui õigustus, miks seda peaks kogu aeg ja maksimumini kasutada saama: autot tuleb istmiku all tunda päevast päeva, omanikustaatus õigustab ka avalikust ruumist suure lahmaka hõivamist parkimiskoha näol ja linn peab selleks garantii andma.

Et jõuvahekorda veidigi muuta, tuleb loobujatel oma loobumist mitmel moel avalikult deklareerida, neist peavad saama ristisõdalased. Omajate valdavale keelele – “Sest olen seda väärt!” – tuleb vastu panna loobujate märksa hoolivam ja vastutustundlikum seisukoht: “Kõik muu on rohkem väärt kui see, mida saab omandada.” Loobumise vabastavat mõju tunnevad paljud, kes on tarbimiskarussellilt maha astunud. Ratastega treppisõitmises paljastub naeruväärne liikumisvõimetus ja igasesoonses tehnoloogiauuendamises sõltuvus turumanipulatsioonidest. Identiteet aga, selgub, ei sõltugi omandamisvõimest ning säilib ja areneb kummalisel kombel ka siis, kui inimene liigub omal jalal.

 

 

1 Mullaney, Jamie L. Everyone is not doing it: Abstinence and personal identity. University of Chicago Press, Chicago 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming