Kvaliteetne massikõrgharidus

Jürgen Strandberg

Uuring näitab, kvaliteedinõuetele vastav võrgukõrgharidus on võimalik. 14. veebruari Sirbis („Haridustsunftide lagunemise ja haridusinnovatsiooni ajastu algus”) kirjeldatakse ulatuslikke online-võrgukursusi (ingl massive open online courses, MOOC), mille mõju kõrgharidusele võib lähiajal kujuneda märkimisväärseks. Kuna eesti keeles on hakatud kasutama mugandust „onlain”, võiks see õpetamisviis kanda nimetust massilised avatud onlainkursused – MAOK. Kõrghariduse ajakirjas Chronicle of Higher Education on Steve Kolowich seda teemat ka lähemalt käsitlenud („The Professors Who Make the MOOCs”) ning ta alustab küsimusega: kuidas oleks õpetada ühel ajal 10 000 üliõpilast ja kas see tõesti on võimalik? Suurim teadaolev küsitlus õppejõududele, kes on selliseid kursusi korraldanud, annab vastuse, et töö on aeganõudev ja toob edu. Peaaegu pooled õppejõududest arvavad, et nende onlainkursused on samal akadeemilisel tasemel nagu ülikoolis kohapeal antavad kursused. Chronicle’i toimetus saatis k.a veebruaris küsimustiku 184 õppejõule, kes seda tööd teeb, ja vastused saadi 103-lt. Kolowich osutab, et pärast seda kui Stanfordi õppejõud olid alustanud ulatuslike võrgukursustega, kus osales tuhandeid ja tuhandeid õppureid, on selle meetodi suhtes lendu lastud nii kiidusõnu kui ka kriitikat. Tegu on meetodiga, mille puhul igaüks, kel on võrguühendus, pääseb ligi teadmistele – ole, kus oled. Ei mingit vajadust ühiselamukoha ega muude kulutuste järele, kui, siis tuleb tasuda kursuste eest, kui parajasti ei pakuta tasuta kursusi. Chronicle’i küsimustele vastanud õppejõududest 79% on seda meelt, et avalik tähelepanu õigustab end. Kolowich toob näitena Princetoni ülikooli professori Robert Sedgewici, kes oli olnud sidus- ehk online-hariduse suhtes skeptiline. Teinud lepingu sidusharidusettevõttega Vcoursera, sai ta võimaluse viia oma algoritmide kursus tuhandete üliõpilaste ette. Seda loengukursust oli ta viis aastat lugenud tagasihoidliku ja kammerlikuna, nii nagu väikseid kursusi ikka peetakse. Osalejaid registreerus 28 000! Kursuse ettevalmistus võttis sadu tunde, ainuüksi videosalvestiste tegemine ja montaaž võtsid kaks nädalat. See tasus ära. Selleks ajaks, kui kuuenädalane kursus läbi sai, oli Princetoni professor meelt muutnud. Nüüdsest nimetab Robert Sedgewick ennast virtuaalse õpetamise entusiastiks ja loodab, et „igaühe hariduses peitub ka väga tähtis onlainiosake”.

Chronicle’i küsitluses olid pooled vaadeldud kursustest suurema osalejate hulgaga kui 33 000 ja pooled vähemaga. Pooltel küsitletud õppejõududest oli selline kursus esmakordne, pooled olid sama tööd teinud vähemalt semestri jagu ka varem. Paljud vastanud õppejõud on veendunud, et need kursused peaksid olema ühildatud traditsioonilise õppepunktide ja teaduskraadide süsteemiga. Kahe kolmandiku arvates vähendavad kursused õppekulusid, ülekaalukas enamik usub, et tasuta onlainkursused muudavad kõrgkoolis õppimise üldse palju odavamaks. Kolowichi väitel ei pretendeeri uuring tõsiteaduslikkusele, kuna arvatavalt vastasid küsimustele nendesse kursustesse hästi suhtuvad õppejõud. Vaid 15% mainib, et olid valinud õppeviisi ülemuse käsul või soovitusel. Osalejad olid peamiselt kauaaegsed, onlainkursuste juhendamise kogemuseta professorid. Üle kahe kolmandiku neist oli täistöökohaga, enamik on kõrgkoolis õpetanud tublisti üle kümne aasta.

Varasemad uuringud on aastaid viidanud, et sellise õpetamisviisi suhtes on eelnev valmidus olemas vaid 30% õppejõududest. Chronicle’i uuring näitab suuremat poolehoidu ja potentsiaali. Artikli autor osutab, et kui seni on eliitülikoolide jaoks onlainkursused olnud justkui kasulapsed, siis asjaolu, et õpetusäris ja riigiülikoolides on osutunud need läbilöögivõimeliseks, on hakanud muutma ka eliitülikoolide hoiakuid.

Miks seda vaja on?

Enamik vastanutest viitab omakasupüüdmatule soovile laiendada üle maailma onlainkursuste kaudu juurdepääsu kõrgharidusele. John Douglas Owensile, elektri-ja arvutitehnoloogia abiprofessorile California Davise ülikoolis tuli mõte õpetada suurele kuulajaskonnale paralleelarvutust – see on meetod, mille puhul arvutid lahendavad ühe hetkega mitu ülesannet. Tema arvates oli hea idee panna see kursus Udacity programmi, et 15 000 üliõpilast saaksid end tasuta kirja panna. Mitu küsitlusele vastanud professorit loodab selle peale, et kursused suurendavad nende silmapaistvust nii kolleegide hulgas, kes õpetavad samal teadusalal (39%), kui ka meedias ja ühiskonnas (34%). Sedgewick tõstab positiivset mõju esile sel moel: „Igal teaduskonna liikmel on võimalus laiendada oma haaret ühe kuni kolme suurusjärgu võrra.” Toodud kirjeldustest võib aru saada, et mõne õppejõu jaoks on onlainkursus möödapääsmatu võimalus oma kursusi atraktiivse ja nähtavana hoida. Sellele vaatamata ei arvanud enamik õppejõude, et onlainkursused kasvataksid töötasu või edendaksid karjääri. Ainult 6% ootas, et see parandab teenimisvõimalusi ja ainult üks lootis saada ülikoolis täiskoha.

Võrgus õppimine

„Onlainharidus ei ole tavahariduse vaenlane, vaid innustav ja vabastav liitlane,” ütles Susan Hochfield, MITi president sel ajal, kui Massachusettsi tehnoloogiainstituut liitus edX-i võrguõppega. 38% vastanutest tõdeb, et üks eesmärke on saada abi, kuidas parandada oma õpetamisoskusi auditooriumis. Küsimustikule vastanud näevad ka seda, et loengute võrgukõlblikuks kohendamine annab võimaluse esitust märkimisväärselt parandada. Jälgijate rohkus lisab nõudlikkust ka esituse kvaliteedile. Üheks peamiseks mooduseks professoritele „uute trikkide” omandamisel on üliõpilaste vihjete jälgimine. Coursera, edX ja Udacity jälgivad iga üliõpilaste- ja kursusematerjalivahelist seost ja toimingut. Samuti võimaldab õpikeskkonna tarkvara õppejõududel uurida andmeid, mis vihjavad, millised materjalid aitavad õpilasi ja millised tunduvad neile liigsed või igavad. Nii see tagasiside kujunebki. Võrguõppe paremate tulemuste põhjuseks peetakse ka võimalust pidevalt pommitada õppureid teadmisi nõudvate küsimustega.

Tasuta õpetamise hind

Ka onlainõpetus maksab. Ettevalmistused kursuse pidamiseks kestsid ka üle 100 tunni, kuigi Kolowichi väitel tuldi enamasti toime 20–30 tunniga. Kui kursus oli juba käima lükatud, siis tavaliselt kasutasid professorid 8–10 tundi selle peale, et programmi töökorras hoida. Üldiselt ei olnud professorid sõnumitega üle ujutatud – nad said tavaliselt viis e-kirja nädalas, aga juhtus ka, et professor tõmmati kaasa foorumisse vestlema. Osavõtt foorumitest erines, enamik postitas korra-kaks nädalas, mõned postitasid vähemalt korra päevas. Lõppude lõpuks jättis kogu see lisatöö jälje. Enamik vastanutest tunnistab, et onlainõpetamine häiris nende tavatööd ülikoolis, see oli nii mõnegi küsitletu sõnul häirinud ka tööd kraadiõppe tudengitega. Küsitlusest ilmneb vajadus muuta ülikooli töökorraldust, et onlainkursused oleksid õppesse integreeritud ja need moodustaksid loomuliku osa töökeskkonnast ja -ajast, mitte ei toituks õppejõudude vabast ajast ja tahtest. Ettevalmistamisele kuluv pingutus ja aeg on põhjuseks, miks seda praktiseerinud on sageli seisukohal, et ülikooli ametnikud peavad selleks leidma ka aja ja vahendid. Ainult teadusega seotud õpetlaste kaasamine õppetegevusse sõltub aga asjaolust, kas nende õpetavad kolleegid annavad lootusrikkaid signaale või mitte. Ülikooli ja teaduskondade jaoks on see harjumatu pingutus.

Ülikoolid ja ainepunktisüsteem

Läbimissaagiseks kujunes küsitluse põhjal 7,5% ja kursuse lõpetanute mediaanväärtuseks 2600 üliõpilast. Ainepunktide asemel pakuti üliõpilastele pelgalt kinnitust selle kohta, et asjakohane kursus on edukalt läbitud. Kuivõrd selliseid kinnituskirju tööandja aktsepteerib, on iseküsimus, sest seni on piletiks ihaldatud tööle siiski kõrgkooli diplom.

Kõige suurem küsimus on ikkagi see, kas onlainkursused suudavad integreeruda ainepunktisüsteemi nii, et see muudab kraadi omandamise odavamaks. Artiklist saame teada, et Ameerika hariduse nõukogu – nõuandev kogu kõrgkoolide presidentidele strateegia alal –, on hiljuti ainepunktide osas toetanud viit Coursera programmi onlainkursust ja praegu jälgitakse Udacity programmi kolme kursust. Kui kõrgkoolid võtavad nõukogu hinnangut kuulda, siis tähendab see seda, et iga üliõpilane, kes on võimeline kursuse läbima, on võimeline ka tavalise haridusetee puhul kraadini jõudma. Mõistagi tuleb loengute eest maksta, aga õppemaks puudub. Enamik küsitlusele vastanud õppejõududest usub, et onlainkursused suudavad kõrgkoolide maksumuse alla viia; 85% arvab, et tasuta kursused muudaksid tavalised hariduskraadid mõnevõrra odavamaks ning pool sellest rühmast ütles, et hind läheks oluliselt madalamaks. Kui minna ametlike ainepunktide jagamise juurde, siis enamik õppejõude usub, et nende onlainkursused ei ole veel peaprooviks valmis. Kui küsiti, kas üliõpilased, kes läbivad nende kursuse edukalt, on ka ainepunktide väärilised, siis 72% vastas eitavalt. Siiski peab lisama, et üle veerandi professoritest usub, et nende edukad üliõpilased väärivad ainepunkte. Sellised vastused tulid Penni, Princetoni, Duke’i ja Stanfordi ülikoolist, kus korraldatakse kursusi, mis baseeruvad teadusel ja tehnoloogial. Mõne teadusharu puhul võib juhtuda, et ainepunktide väärtus sõltub hoopis professoritest ning nende institutsioonidest, mitte tehnoloogia piiridest. Ainepunktivõimelised onlainkursused võiksid hakata levima nagu kulutuli, seda enam, kui ka füüsilise õppega samaväärne kraad odavamalt kätte saadakse.

Mulle näib, et kõikvõimalike ettevalmistus- ja järeleaitamiskursuste asemel on ka Eestis vaja mõelda onlainkursuste peale. Kui õppejõud on inertsed, aitaks ehk üliõpilaste nõudlikkus. Õpivõimaluste, mõne aja pärast ilmselt plahvatuslik, laienemine paneb üliõpilased jalgadega hääletama ja ülikooli valima. Tõsi, selleks ei ole vaja osta lennupiletit, vaid avada arvutis õige veebileht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht