Läbi rüveduse jumaliku poole

J?n Rooste

  Kaur Kender oli petekas. Kirjandus ei ole määratud muutuma heakodanliseks meelahutusproduktiks, ka tema puhul oli see vaid õrritav-hanitav pealispind. Art is meant to disturb. Või siis Aleksandr Dugini sõnul (Looming 2000, nr 8): “Kirjandus on vandenõu. Vandenõu traditsiooni, sakraalsuse ja müüdi vastu” (lk 1212) ja “Kõik siin on läbi imbunud mässust. Kirjanduse õõnestuslik sisu ei koosne hoopiski mitte sotsiaalsest satiirist või kombekriitikast. Need on pigem tema algse taotluse pragmatistlik ärakasutamine, mõnes mõttes tema enese paljastamine. Rahumeelne maastikukirjandus, mille on kirjutanud individuaalne autor, on jumalavastasuse kõrgeim vorm, radikaalne antisakraalne diversioon” (lk 1213). Muidugi, Dugin läheb ka nii kaugele, et väidab kirjanduse oma puhtamas vormis olevat satanismi kõige järjekindlamal ja radikaalsemal kujul. Eks või see olla innustunud La Vey humanistlikust ja teatavas mõttes moraalsestki hedonismikontseptsioonist, mis oli seotud kõiksugu kristlikele antiteesidele ehitatud müstikaga.

Kui kohtumisõhtutelt lugejatega ning väljastpoolt kirjandusringkonda tulevaist arvamusnuppudest (ositi ka mõnest professor Veidemanni kirjutisest) on meelde jäänud alati korduvad püstitused, rutakalt langetatud kohtuotsused, et eesti uuem kirjandus on rõve ning kirjanikud kirjutavad iseendale, oma siseringile, siis võiks Dugin visata: “Kirjandus on pööratud oma õõnestusliku suunaga väljapoole, ebakompetentse ja profaanse enamuse poole, ning jaatava suunaga “pühendatute” poole” (lk 1216). Sotsialist minu sees tahaks kohe seda müüti raputada ning meelega veidi profaanselt kõnelda. Aga enne peame veel korraks peatuma ühel Dugini hingesugulasel, keda ma olen võtnud alati omalaadse eksistentsialistina – Georges Bataille’l.

Ka Bataille’ on väitnud kirjanduse olevat kurjuse. Aga selle kurjuse rakendas tema hoopiski millegi ülema ja ülevama otsimise või tõestamise teenistusse. Lihtsustatult öeldes väitis ta (ka tollesamase Dugini mainitud) jumalateotuse, mis ta enese kirjatükkides on viidud pea markiidesade’likul tasandil blasfeemiaks, olevat ülima võimaluse jumala tunnistamiseks. “Selle, mida müstika öelda ei suutnud (ütlemise hetkel ta minestas), selle ütleb ära erootika: Jumal ei ole midagi, kui ta pole Jumala ületamine igas mõttes; labase olemise, õuduse ja roojasuse mõttes; lõpuks eimiski mõttes…” (Georges Bataille, Madame Edwarda. Eessõna. Tõlkinud Hasso Krull. ETF, 1993, lk 12). Jah, Kenderist neist otsinguiks ei piisanud, aga kuidas oleks Mülleri Sassi või Tarmo Tedrega?

 

 

Eestiline jumalatus

 

Me seisame selle probleemi ees, et kirjandus on oma tekkeprotsessilt desakraliseerimine, esmalt ikka kirjanduse eemaldumine religioonist ja riitusest, kuid just sellises bataille’likus mõttes uuesti sakraliseerimisprotsessiks saanud: argise ja/või madala, räpase ülendamine ta kirjanduseks muutmise kaudu ning seejärel lausa müstifitseerimine loob erilise uue vaimuruumi, kus esteetiline kogemus võrdsustatakse religioossega. Pange tähele, et see võib olla me (lääne) kultuuriruumiski raskesti jagatav kogemus, sest kuigi Märt Väljataga soovitab meil kaitsta ateismi kui Euroopa kultuuripärandit ning kuigi Eesti ja Läti on väidetavalt maailma kõige ateistlikumad maad/piirkonnad, ei pruugita sellisest asendustehingust mujal aru saada… Paraku. Toomas Liiv ütleks ehk, et see meie jumalatus siin on meie Eesti väike rumal jumalatus (ja torkaks “beibekirjandusõpiku” autoreile, et mitte vürst Visna polnud esimene, kes riimis jumal-rumal, vaid seda tegi ikka juba Carl Robert Jakobson ühes oma anonüümselt levinud ballaadis akikakilastest ja taiduraidulastest, ehk keegi varemgi) ning et iga mõistlik, end maailmakirjandusse kirjutada ihkav väikekeelne kirjandus otsiks jumalat. Nii nagu too Tammsaare otsis. Kehvasti otsis vist (ei leidnud, isegi Vanapagan ei saanud talt õiget vastust); rahvusvahelisest kuulsusest ja selle kuulsusega nii magusasti kaasnevast rahast tuli tal oma eestlasemokad puhtaks pühkida. Ja ei ole tänagi siia kõrvale kedagi panna. Või siiski?

 

 

Bataille’ mees Müller

 

Rooja ja roppu kui taaka on enesega kaasas kandnud bluusimees Aleksander Müller, häbenemata ja pea manifestaalselt. Tema uusim raamat on peaaegu väljakutse: “Mülleri jutlused”. Millised konnotatsioonid, milline filoloogilise analüüsi ja kultuuriloolise uurimuse koorem sel nimel lasub! Alapealkirjaks “Karupunne ja poeese”, kusjuures karupunnideks kutsub Müller omi laaste või proosapoeeme. Poeesidest ma siinkohal kõnelda ei tahakski, sest need pole just selle raamatu esinduslikum ja köitvam osa.

Müller on siin Bataille’ mees, ta teeb ainuvõimalikku: naerab seksi, kõikvõimaliku suguühtimise üle, kuhjates juhuseksi motiive ning segades neid veel võllanaljalikult surmajuhtumiteni viiva verepilastusega, absurdilähedase déjà vu’liku pildijadana. Kas Mülleri Sassile on siin miski püha? Ei ole. Suguteoga sama sageli või sagedaminigi esinev kaootiliselt narratiivset teksti edasi viiv vägi, kujund on muidugi alkohol, tinapanemine kõige pühendunumas ja ükskõiksemas vormis. Ent sellest allpool, kui jõuame Tarmo Tedre romaanini.

Ent see hardus, millega ühest perver­sioonist ja võllanaljast teise kulgev seiklus (suuresti koos minategelase sõbra, Tartu poeedi Jaak Oeraga, kes on omal moel säherduse cocteau’liku Orpheuse saatja rollis, eeldusel, et meie oleme need, kes Selle Ilma Vürsti vägagi maises surnuteriigis rändavad) on kohati sedavõrd siiras, et Müller isegi peab selle naljaks pöörama: minakuju ja luuletaja Oera hilinenult alanud teekond kirikusse päädib pika jada heategudega, mis kõik jäänuksid õigeaegsel kirikusse maandumisel tegemata. Kõik lõpeb muidugi kirikõpetajaga ühes juues: “Ärkasime kirgastunult. Hommikuõllede juures arutasime koos hingekarjasega, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui me Jaaguga oleksime varakult kirikusse kooberdanud. Peale selle oli Jaak näinud öösel religioosseid unesid. Joosepit, Maarjat ja Jeesuslast sõimes. Ainult et viimane olnud ühe kõrvaga, täpselt nagu van Gogh” (lk 27). Jah, nagu ütles Dugin: rahumeelne maastikukirjandus on jumalavastasuse kõrgeim vorm, sest eks ole seegi siin ju maastik, ning minategelane ja Oer sellel kui lillekesed van Goghi maalilt.

Poliitiliselt ja moraalselt täiesti ebakorrektne Müller on tänase eesti väikekodanliku võltsmoraali paratamatu ravimidoos: selleks, et respekteerida parema käe moraalsust (mil vasak hämarikku mööda kobab), on vaja osata naerda kõige üle. Ning surm, seks ja viinavine on vaid üks osa sellest, mille üle Müller korraga irvitada suudab – tasub vaid lugeda ta südantsoojendavat, nostalgilist ja meenutuslikku avalugu “Kollased saapad”, mis avab meile loo võimaluse kõige argisemate piltide taustal. Siin on seksi vanainimesega ning suplust koos oma väljaheidetega, kusjuures Müller ei rõvetse. Ta on suutnud selle nii viisakaks ja kauniks kirjutada, et jääb imetleda šedöövrit, mille absurd ja naeruvõime oleks Bataille’le kindlasti sümpatiseerinud.

Kas Müller meid oma sihikindla, väljapeetud ja üdini stiilse madalusega ka jumalikule lähendab? See sõltub vahest võimest aktsepteerida seda maailma, julgusest õppida tundma roojast ja rüvedat, sest, jah, nagu Toomas Paul kuskil on öelnud: meie inimlik tajumisvõime, mõõdupuud on nii piiratud – võtke või temperatuur, absoluutsest nullist ning tähtede hävitavast lõõsast pole ühel lihtsurelikul, kes õhukeste riietega kannatab kõige rohkem ehk paarikümnekraadist temperatuurimuutust, muidugi aimugi. Eks käi see mõneti ka rüveduse ja jumalateotuse määra kohta? Mülleri taju- ja taluvusspekter näikse siin olevat pisut laiem, miks mitte teda siis kuulata.

 

 

Hümn tahtejõuetusele?

 

Chalice laulis hiljuti teles oma uut laulu “Endaga ei ole mõtet tüli norida”. See võiks olla Tarmo Tedre romaani “Onanistid” peategelase, alkohoolikust kultuuriajakirjaniku Rudolf Teenuse moto, ainult ilma tolle ülendava ja enesehinnangut tõstva mündita, mille Chalice motiivile on lisanud. Neli päeva kultuuriajakirjaniku elust lõpevad peaaegu et kohatult ülendava kenkeseyliku (“Lendas üle käopesa”) põgenemisega kinnisest raviasutusest, kus uuritakse inimese seksuaalkäitumist ja eriti onanismi. Raamatu hullumeelseim osa ongi ehk kaks vahele põimitud pseudoteaduslikku traktaati onanismist, autoseksuaalsusest, mida näidatakse kõigi ühiskonna pahede ja hädade lähtepunktina.

Mis seob Tetre Mülleri ja sakraliseerimis-protsessiga, on tema peategelase äärmuslik vaimne lodevus, peaasjalikult tahtejõuetus, mis avaldub igas eluvaldkonnas: tööl, külalisabielus, sõpruskonnas, alkoholi pruukides, juhuseksiga tegeldes (seegi luhtub pea alati, raamatus ei toimu reaalajas pea ühtki korralikult lõpule viidud suguühet). Teenusel ei ole moraalseid probleeme, sest tema piinliku täpsusega üles loetletud alkoholist läbi imbunud kehand suudab seedida iga uue tõuke, mis elu annab, iga uue piinlikkusega tapva olukorra.

Muidugi, siin püstitub küsimus alkoholismist, mis on probleemsuse tõttu me ühiskonnas tõusnud meditsiiniliseks põhjenduseks number üks, kui räägime tahtejõuetusest ja luuserlikkusest, läbikõrbemisest kui ilmingust. Kuigi, Teenuse puhul on tol tahtejõuetusel lausa eksistentsiaalse ängi mekk: see on elulaad, tahtmatus sekkuda omaenese ja maailma kulgemisse ja tahtejõuetuse koaguleerumisse (ta enese keha katseklaasis). Võib-olla on alkoholismi toomine siin vabanduseks liiga lihtne, liiga esmane lahendus. Võib-olla tuleb Teenuse kuju võtta omalaadse mässumeelsena (millele romaani lõppki näikse vihjavat), Prometheuse või Luciferina: milline valik tuleb teha ühiskonnas, kus konsumeristlikult aluselt lähtudes kultiveeritakse sihikindlalt ja juba pisikesest peast (andestage mulle see sotsiaalkriitiline kõrvalepõige) tahtejõuetust, kodeeritakse suutmatust vastu panna meediale, reklaamile, ostuihale, sest kõik on sellele rajatud. Nõnda on Teenuse kasiinoskäik ja pidev alkoholipruukimine, raha ette ja taha pillamine ühtpidi kõige madalam tarbimine, teisalt säärane “onanism”, mis justkui tühistaks võimaluse tarbimisest, tost jumalikust kogemusest, õnne, viljastumist leida. Kõik muutub su käes ja suus saepuruks… Ning sa jätkad teadlikult, et mitte teenida õnne sealt, kust seda ei saagi leida (vastupidiselt sellele, milles meid iga päev veenda üritatakse; nagu mu sõber Asko Künnap irooniliselt oma reklaamibürood reklaamis: võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju; kohtadele, valmis olla, läks!).

Just see pretensioonitu, sekkumatu oma elult kere- ja peatäie vastuvõtmine annab inimese elu tühisust, kõige tehtava fiktiivsust kirjeldavale loole sakraalsema dimensiooni. Rudolf Teenus oleks ideaalne lunastatav, ideaalne jumalaleidja, sest ta teeks seda kogemata, see juhtuks talle, tuleks talle ise kätte, nagu odavad prostituudid (pea kõik inimesed, ka Teenus ise, nagu nimigi viitab, on siin omal moel prostituudid, kes otse, kes kaude), alati viimasel hetkel leiduv raha, alkohol, surmaga kohtumine jne. Siingi on surm lihtne naturalistlik fakt, omalaadne võllanali, kohtumine groteskis: Teenus leiab oma ateljeekorteri voodist, kus tal on plaanis veidi asotsiaalse maaprostituudiga üht-teist ette võtta, juba päevi surnud Krajuhhina-eide… Sugutegu ja surm kohtuvad ning välistavad Teenuse kurvastuseks teineteise.

Ei-ei, Teder ei anna siin ühiskondlik-poliitilisi hinnanguid, ei kisu meid kriitilise või sotsiaalse realismi rägastikku, pigem võib Teenuse lugu näha nagu pikalt välja peetud ja viimistletud “karupunni”, võib-olla veidi nukramat, veidi elulisemat. Tea, kas ka jumalale lähemal seisvamat. See argise, järgnevalt madala ülendamine nauditavaks kirjanduseks on üht sakraliseerivat protsessi väärt küll.

 

 

Ülim blasfeemia

 

Ei-ei, mitte et Tedre ja Mülleri lood oleksid puhastatud lüürikast ja elu kaunimate seikade märkamisest, pigem suudavad nad haarata ilu ja värve paikadest, kuhu mõnigi lugeja esimesel hetkel ei tihka kaasa minna otsima (mis on tost lugejast väga rumal). Aga Indrek Koffi luulekogu “Vana laul” mastaapsus ning kõige võimaliku argiselt painava (moraalselt “koleda”) kõrval ülevalt kauni ning igaüht puudutava tabamine, mis on pandud palvelikku või meditatiivsesse, suudluse motiivi trummikõmana kordavasse poeemivormi, tabab oma sakraalses lihtsuses naelapead ning on sellisena üks üldistusvõimelisemaid ja (Eesti/lääne) elu kõikehõlmavamalt kirjeldavaid teoseid viimaste aegade kirjanduses. Kõigi võimalike suudluste kõrval (raamat vältab sünnist surmani) – nii lapselikult süütute kui teismeliselt põnevate kui armunult kaunite kui reetlikult räpaste kui juhuslikult argiste – räägib Koff ka jumalikust suudlusest, võimalusest, et jumal või mingi kõrgem vaim sind suudleb (lk 21: suule suudlejat siis enam / polnudki / vaja). Ent see on vaid episood, kõrvalepõige, nagu eksitus kõigi nende suudluste seas sünnist surmani.

Kui Dugin väidab palvevormi olevat kirjanduse vastandi, siis tollesama Koffi tõlgitud Eric-Emmanuel Schmidti poeetiline lühiraamat “Oscar ja Roosamamma” kujutab endast sureva poisikese kirju/kiripalveid jumalale. Kusjuures, see on vapustavalt kirjutatud, justnimelt too hetk, mil esteetiline elamus astub religioosse elamuse kohale. See, kui miski, on ülim blasfeemia – luua üks maailm, kust kõneldakse jumalaga, ning lasta kellelgi surra, ilma et keegi tegelikult sureks. Aga meie, lugejad, ei suuda sellele mõelda või seda uskuda. Ja samas: ei ole raske ette kujutada, milline lähedus jumalikule tekib toda julget ning omaenda maailma revideerimisele ahvatlevat teksti lugedes. Kas ikkagi siis sedaviisi…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming