Lühiühendus

Märt Väljataga

Võtab tummaks

 

Umbes viisteist aastat tagasi rääkis Hellar Grabbi mulle anekdoodi (sõna algses tähenduses: tõestisündinud loo). Kirjandustegelane Ivar Ivask, kes oma hiilgava mõistuse juures ei suutnud sageli siiski edevust vaka all hoida, näidanud kord Arvo Pärdile oma joonistusi. Vähejutukas Arvo Pärt vangutas pead ja pomises: ?Võtab tummaks?. Ivask võttis seda muidugi ? küllap ekslikult ? komplimendina ja rääkis teistele edasi.

Aga mida saanukski Arvo Pärt sellises olukorras öelda? Õigupoolest ongi meie tavaline reaktsioon niihästi heale kui halvale kunstile see, et meil jääb sõnadest puudu, me ei oska midagi kosta, ei tea, kuidas oma tunnet väljendada ja teost iseloomustada. See, kes kontserdi või etenduse vaheajal või näitusesaalis toob kuuldavale sorava kõnevoo äsja nähtu või kuuldu iseloomustamiseks, tundub kuidagi kahtlaselt professionaalne. Tekib õigustatud kahtlus, kas inimene, kes oma kunstielamuse suudab nii ladusalt mõistetesse tõlkida, on päris aus ja siiras; kas tema elamus on vahetu ja puhas või on ta hoopis snoob, kes teeskleb elamuse saamist. Snoobi võib määratleda mitmeti, aga ühe võimaliku määratluse järgi on ta see, kes ei naudi kunstiteoseid vahetult ja spontaanselt, vaid hindab neid sellepärast, et see on prestii?ne. Tema nauding on vahendatud teiste inimeste arvamuse poolt. Samas on niisuguse määratluse järgi iga inimene natukene snoob, sest ilma snobismita poleks kunstimaitse arendamine ju üldse võimalik. Ka spontaanne tunne on õpitav. Ma kuulen autoriteetidelt, et see või teine helilooja, näitleja, luuletaja või kunstnik on hea; seejärel tutvun tema loominguga ning üsna sageli pettun, sest ei suuda selle headust ise kuidagi tabada. Kuid ühiskondliku arvamuse surve ei lase mul asja sinnapaika jätta ja lõpuks võin ma hakata seda kunstnikku juba peaaegu et spontaanselt hindama. Arvatavasti on kunstinähtuse sügavamaks nautimiseks isegi vajalik, et see ärataks esimesel kokkupuutel mingi tõrke-, vastumeelsus- või arusaamatustunde. Mida vaevalisemalt see ületatakse, seda rikastavam võib naudingukogemus lõpuks olla. Aga selleks, et inimene üldse võtaks vaevaks vaeva näha, on tarvis mingisuguse autoriteediga kriitikainstitutsiooni. Kriitika ülesanne, kui T. S. Elioti tsiteerida, on ?kunstiteose selgitamine ja maitse korrigeerimine?. Lugejale võib näiteks Tolstoi või Tammsaare esmalugemisel tunduda kole igav, aga kui autoriteetsed kriitikud, kelle arvamustega on lugejal vähemalt mingi ühisosa, neid autoreid jätkuvalt soovitavad, siis tekib tahtmine lugemisega uuesti katset teha. Aga loomulikult on iga inimese jaoks autoreid ja kunstiteoseid, mille tekitatud tõrge, vastumeelsus- ja arusaamatustunne jääbki ületamata ja mida ei tahetagi ületada.

Mõned aastad tagasi intervjueerisime koos Jaan Rossiga Tallinna külastanud pianisti ja intellektuaali Charles Rosenit, arvatavasti kõige säravamat vaimu, kellega mul on õnne olnud kohtuda. Jutt läks Julian Lloyd-Weberi Davosis maailma majandusfoorumil peetud kõmulise kõne peale, milles too oli kritiseerinud modernistlikku muusikat. Rosen kostis selle peale: ?Kui sa tahad kritiseerida muusikat või raamatut, mis sulle ei meeldi, saamata aru, miks see mõnele inimesele ometigi väga meeldib, siis pole su kriitikal mingit väärtust.? Lause võtmekoht on muidugi ?saamata aru, miks see mõnele inimesele väga meeldib?. (Võrdle Bob Dylani sõnadega: ?Oh emad ja isad üle me maa,/ ärge kritiseerige seda, millest aru te ei saa?.) Ühesõnaga, kui ma tahan kritiseerida mõnd kindla ja laia pooldajaskonnaga kunstinähtust, peab mul olema vähemalt mingisugunegi hüpotees selle kohta, miks see nähtus, hoolimata kõigist ilmselgeist puudustest, pooldajaid leiab. Vastasel korral poleks kriitikal mõtet.

Samas ei tähenda mõistmine veel õigeksmõistmist. Võtame näiteks sellise muusika?anri nagu cross-over, mis püüab klassikalise ja popmuusika elemente kokku sulatada. Selle tulemused on enamasti äärmiselt ebameeldivad ? kõik need hüppavad mungad ja ooperifantoomid. Roseni diktumi järgi tohiksin ma seda nähtust siiski kritiseerida ainult tingimusel, et mul on mingi arusaamine sellest, miks selline muusika ikkagi on populaarne, miks see nii paljudele inimestele peale läheb. Kuid püüd seda mõista viib ikka enam-vähem ühesugustele lihtsatele moralistlikele järeldustele: niihästi kaastundele kui pahameelele publiku vastu, keda elusaatus või laiskus on rikastavamatest kunstimõjudest ilma jätnud. Kaastunne võiks siiski pahameele üles kaaluda. Niisiis isegi siis, kui me saame aru, miks ebameeldiv muusika paljudele meeldib, pole selle kallal mõtet pikemalt näägutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming