Lühiühendus:Vaikne ameeriklane

Märt Väljataga

Ajal, mil Laulev revolutsioon oli jõudmas kõrgfaasi, kui toimus Balti kett ja kui interrindlased ründasid Toompead, viibisin mina Ameerika Ühendriikides. Minu töö, mis mul küll eriti hästi välja ei kukkunud, oli õpetada Indiana ülikoolis eesti keelt. Ameerikaga kohanemiseks oli aga Bloomington ideaalne paik: vabameelne ja kultuuriküllane ülikoolilinn keset konservatiivsevõitu osariiki. Muide, mõnikümmend miili eemal paiknes Martinsville?i alev, mille kohta räägiti, et see on tähtis Ku Klux Klani keskus. Kui T?ernenko suri, olevat kohaliku ajalehe esiküljel ilmunud suur pealkiri: ?Veel üks hing läks põrgusse?.

Õpilasi polnud mul kunagi üle kolme-nelja, enamasti olid nad minust vanemad ja elasid samas ühikas. Nõnda käisin ma nendega tihedalt läbi ka väljaspool tunde. Isegi kaugel Indianas elati siiralt kaasa kommunismi lagunemisele ja Balti riikide vabaduspüüetele. Et minu suhtlusring piirdus peamiselt Uurali ja Altai teaduskonna või Vene ja Slaavi Instituudi rahvaga, siis ei pidanud ma peaaegu kunagi seletama, mis asi on Eesti ja millega seda süüakse.

Sööklas olid mu sagedasteks lauanaabriteks sovetoloogia doktorant Hal ja alles magistrikraadi taotlev Jim, kes võttis ka eesti keele tunde. Mõlemad olid laias laastus parempoolse ilmavaatega, kuid iseloomult väga erinevad. Hal oli elu- ja vembumees. Ühel peol rääkis ta jaapanlasest homoseksuaalsele ajaloolasele, kelle erialaks oli Habsburgide riigiõigus, et samas seltskonnas viibiv liibanonlasest matemaatik tunneb selle teema vastu sügavat huvi, ning mainis seejärel naistekütist liibanonlasele, et jaapanlane teab hästi, kust naisi saab, ning tegi siis mehed omavahel tuttavaks. Kahe veidriku vestlus kujunes väga pikaks ja intensiivseks. Halil oli hea nina maailmapoliitika pingekollete etteaimamise peale. Juba 1980ndate lõpul oskas ta ennustada põnevaid sündmusi Jugoslaavias ja Taga-Kaukaasias. Ta taotles Annapolise mereväeakadeemias õppejõu kohta, kuid jäi sellest enda sõnul ?feministide ja sotsiaalajaloolaste ringkaitse? tõttu ilma. Tagantjärele Internetis surfates leidsin, et hiljem leidis Hal rakendust Vaba Euroopa raadios.

Jim oli hoopis nukram kuju, viltuse kaela, kiilaneva pea ja melanhoolse püsinaeratusega. Õppimise ja tüdrukutega tal hästi ei läinud. Ta hoidis ühikatoa laual värvifotot koju maha jäänud 1960ndatel valminud punasest sportautost, mille väärtus pidavat aastatega ainult tõusma. Riiulis oli tal mitu raamatut Waffen SSist. Kui ma kodumaale tagasisõiduks kohvreid pakkisin, siis palus ta pisut vabandava naeratusega, et ma tema Pennsylvania aadressile kirju ei saadaks, sest ta kandideeris parajasti töökohale CIAs ning NSVList saadetud kirjad võinuksid talle taustauuringuil varju heita.

Muidugi ei hakanud ma Jimi karjääriväljavaateid rikkuma. Küll otsis ta mu ise mõned aastad hiljem Tallinnas üles. Kohtusime Viru hotellis ja võtsime mõned õlled ? tema küll veendumustelt karsklasena ainult ühe. Jim jutustas mulle oma vintsutustest. CIAsse ta ikkagi tööle ei saanud. Ta märkis nukra irooniaga, et ju siis CIA eelistab niisuguseid mehi nagu Aldrich Ames, kes oli just äsja venelaste kasuks spioneerijana sisse kukkunud. Ülikooliõpingud jättis ta samuti pooleli, sest Hal oli talle kärbse pähe pannud, et iga ameeriklane, kes paari venekeelset sõna tunneb ning lugeda ja kirjutada oskab, saab Jeltsini-aegses Moskvas sajatonnise aastapalgaga töökoha. Nõnda oligi Jim Moskvasse sõitnud, kuid töö asemel leidis ta sealt endale hoopis pruudi. Aga seegi lugu ei lõppenud õnnelikult, sest tükk aega hiljem tuli välja, et pruudil on kaheksa-aastane poeg, kes ? oh häda! ? polnud üldsegi Caucasian. Eesti keeles peaks see vist tähendama, et lapsel olid mustad krussis juuksed. Nõnda oligi Jim oma suhte katkestanud ja plaanis Rootsi kaudu koju tagasi sõita. Talle see maa, sealne tõug ja ABBA muusika meeldis ning Rootsist pruudi leidmine korvanuks vahepealsed vintsutused. Kuid ta ei hellitanud illusioone: Stockholmi tänavapildis pidavat blondid tüdrukud muudkui tõmmude immigrantide käevangus rippuma. Ta päris mult ka Eestist naise leidmise väljavaadete kohta, mina aga ei osanud soovitada targemat, kui raamatukogu lugemissaalis ringi vaadata.

Rohkem ma Jimist enam kuulnud pole. Olen ka ta aadressi kaotanud ja et temanimelisi on Ühendriikides kümneid tuhandeid, siis pole Interneti-otsingustki abi. Sellegipoolest olen ma viimase aja Ameerika ühiskonnaarenguid jälgides sageli Jimi peale mõelnud. Kuidas tal läheb? Kas uus sajand on toonud ta ellu uusi lootusi?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming