Lõppematu kättesaamatus

Karin Kustassoo

Kierkegaard tõstab Regine keelatusse ja jääb alati tema jalge ette. Regine Olsen ja Kierkegaardi käekirja näidis “Võrgutaja päevaraamatu” kirjutamise aegadest.

Äsja eestindatud “Võrgutaja päevaraamat” on osa Kierkegaardi magnum opus’est, “Emmast-kummast”. Antud osa on algusest peale eraldi loetud ning juba pikalt eraldiseisva teosena tõlgitud, kuigi Kierkegaard ise oli sellele selgelt vastu. Kirjanduslikust küljest on “Võrgutaja päevaraamatu” näol tegu briljantse kirjanduspalaga, mille võib kahtlemata lugeda klassika hulka. Rõhutatakse selle romantilist suunitlust: tekst valgustab romantismi ajastu suhtumist naisesse ning lubab ühtlasi kaaluda romantilise iroonia temaatikat.

Kierkegaard ise lausub “Võrgutaja päevaraamatu” määratluseks, et teos on kirjutatud Reginest ajendatult. Tõlkija Jaan Pärnamäe kirjutab oma saatesõnas: “Nagu teada põhineb lugu Søreni armastusel Regine Olseni vastu, Reginega Kierkegaard kihlus ning hiljem katkestas kihluse. Antud märkus on peale teose lugemist siiski leebelt öeldes eksitav. Kas võrgutaja tegelane on Kierkegaardi kaasaegne Peder Ludvig Møller, nagu väidab raamatus “Det er svært at dø i Dieppe” Henrik Stangerup, ei oska käesoleva kirjatüki autor öelda.

Ent üksnes pelk pilguheit Kierkegaardi päevikutesse minetab võimaluse, et talle kuuluvad Reginega suhestatult Johannese mõtted: “Armastasin teda, aga nüüdsest peale ei täida ta enam minu hinge” (“Võrgutaja päevaraamat”, lk 173). “Kui ma ei oleks patukahetseja, ei oleks omanud oma vita ante acta, ei oleks olnud melanhoolne, siis minu ühendus temaga oleks teinud mu õnnelikumaks kui ma eales olen unistanud. Kuid kuivõrd ma paraku olin, mis ma olin, pidin ma ütlema, et ma võin oma õnnetuses olla õnnelikum ilma temata, kui temaga… ma pidin varjama tema eest nii tohutult paljut, rajama kogu asja millelegi ebatõesele,” kirjutab Kierkegaard oma päevikutes (“The Journals of Søren Kierkegaard, 1834 – 1854”, lk 93).

“Võrgutaja päevaraamat” on üks osa ebatõest, millele Kierkegaard päevikutes viitab. Kierkegaardi püüd on muuta ennast Regine jaoks põlastusväärseks, muuta end eemaletõukavaks. Tõrjuda Regine nii, et tüdrukust endast saaks loobuja. Selleks loob ta enesest pildi kui nautlevast esteedist ning seda mitte üksnes “Võrgutaja päevaraamatus”. Paroodia esimene vaatus viiakse läbi Kopenhaageni tänavail. See kannab endas ühtlasi soovi säästa Reginet kaaslinlaste keelepeksu käest, mis saab mõistetavaks, kui maname silme ette, mida tähendas kihluse katkestamine XIX sajandil.

Paroodia-Kierkegaard sammub vastutustundetu flirtijana naerul sui teatrisse, siseneb rõõmsameelselt lärmitsedes klubist klubisse, et siis öö saabudes kirglik-valusa irooniaga täidetult paberile jõuda. Johannese näol saab temast võrgutaja par excellence. Musta hambaga karistatud pettur. Kategooriaga “huvitav” varustatu. Kierkegaard lausub “emb-kumb” ning eetilisele teele ta ei astu, abielu ta ei vali. Tõsimeeli ühineb Kierkegaard Johannesega tolle jäävas poissmehepõlves.

Kierkegaardile lähenemisel on see raskus, et kui teda ei loe originaalis, siis jääb ilma tema sõnaseadmise geniaalsusest ning võib märkamatult olulisest mööda sammuda. Kui aga tema mõtestamisel jäetakse kõrvale tema isikliku elu sisim ahastus, siis on sooritatud ränk eksimus. Sel puhul kiputakse temast tegema tölplast. Kierkegaardi armastuse määratlus säärasena, nagu see kajastub tema olemises Regine suhtes, on kolmandate isikuteni jõudnud eeskätt tema päevikute kaudu, tõstab esiplaanile kättesaamatuks jääva armastuse.

Kierkegaard ja Johannes ühinevad kättesaamatuses ja selles samas kättesaamatuses ilmneb ka lõhe nende vahel. Püsima jääb asjaolu, et “Reginega Kierkegaard kihlus ning hiljem katkestas kihluse”: Reginest ei saa Kierkegaardi kaasat, nagu ei saa Cordeliast Johannese oma. Erinevus seisneb selles, et Kierkegaardile on kättesaamatus eesmärk, Johannesele ideaal, mille lakkamise poole ometi püüeldakse. Võrgutaja Johannes on võrgutaja. Tema silmis kättesaadud naise ilu hääbub – “ta on kaotanud lõhna” (“Võrgutaja käsiraamat”, lk 173). Tegelik kättesaamatus aga murraks ta. Kierkegaard seevastu tõuseb loobudes: “Kui ma ta jätsin, valisin surma – see on põhjus, miks olen suutnud nii tohutult töötada” (“The Journals of Søren Kierkegaard, 1834 – 1854”, lk 201).

Johannese ja Kierkegaardi püüdluste lähtealused seisavad erinevas lähenemises vastavalt Cordeliale ja Reginele.  “Ja kui inimene ei suudaks mälestuspilti hoida isegi siis, kui see on veel lähedal, peaks ta ju kogu aeg soovima ilust eemal olla, mitte nii lähedal, et maine silm ei näeks, kui ilus on see, mida ta endamisi hellitab. Ja mille väline pilk on kaotanud, selle võib inimene võita taas seda endast eemaldades; aga ta võib seda hoida ka oma hingesilmale…” (“Võrgutaja käsiraamat”, lk 24). Johannes püüdleb olemust. Ta võtab Cordelia iseendast lähtuvalt enesesse ja seda mälestuspiltidena. Kierkegaard püüdleb pilku. Ta võtab enesesse tunde Regine vastu ja jätab Regine püsima.

Situatsiooni tasandil püüdleb Johannes Cordeliaga kohtumist, et petliku jäävuse kaudu (kihlusest abieluni) jõuda paratamatult ära-pööratusse (“iga suhe on läbi niipea kui kõik nauditav on nauditud”; (“Võrgutaja käsiraamat”, lk 84). Kierkegaard otsib Regine pilku, kuid üksnes selleks, et jäädvustada petlik eemale-pööratus ja saavutada seeläbi pöördumatu jäävus.

Johannes tõuseb  samm-sammult koos Cordeliaga kõrgustesse ning heidab siis tüdruku üle järsaku. Kierkegaard tõstab Regine keelatusse ja jääb alati tema jalge ette. Kierkegaardis säilib Regine lõppematult. Tema Regine-suhet hoidev lõppematu jaatuse alus on tema eituses. Johannes ootab – ootab uut hetke, uut võimalust. Ootab momenti, mil nauding saavutab oma haripunkti, et seejärel heita tüdruk kõrvale, jättes enesele meenutusena meeldivad hetked, olemasolnu igavikulisena. Kierkegaard seevastu loobub piinas ja saavutab seeläbi säilivuse. Ta taandub armastusega ülistuses. Reginest saab tema jääv muusa, tema “vai ihus”. Regine ilu jääb püsima. Ta on puutumatuna alatise ilma-olekuna alatiselt kohal-olev. Väljendamatu kannatuse taaselustuse allikana lakkamatu mõtte-võime alus. Mitte meenutus ei ole usu eeldus vaid loobumine. Iseni ei vii mitte Erindring, vaid Gjentagelse.