Lääs peab käituma nagu Lääs

Kadri Liik

Venemaal ei edene demokraatia, kuna Lääs ise pole näidanud väärilist orientiiri. 1990. aastate lõpul, kui hulk Lääne raha jäi Venemaa majanduskrahhi varemetesse, sai Lääne seni roosiline Vene-optimism peaaegu üleöö otsa. Algasid arutlused teemal ?Kes kaotas Venemaa??. Aasta pärast krahhi, kui algas uus, senisest brutaalsem T?et?eenia sõda, see diskussioon süvenes, võimendatuna USA presidendivalimiste kampaaniast.

Mõni aeg hiljem aga,  kui vene majandus ilmutas taas kasvumärke ja 11. september möödas,  tegi Venemaal nüüd kindlalt võimul Putin  oma mälestusväärse välispoliitilise pöörde Läände.  Ja Venemaast sai taas riik, mille Lääs tunnistas liitlaseks,  ja juttu tema  ?kaotamisest? hakati pidama patujutuks. Nüüd, pärast Beslani pantvangikriisi, mille Putin kasutas ära riigivõimuhoobade edasiseks koondamiseks, võib siin-seal, iseäranis USA valimiskampaanias, taas jutuks tulla Venemaa ?kaotamine?. Ehkki  võimalik, et pärast valimisi kaob see taas. See aga  ei tähenda, et Venemaa teema leiaks Läänes küünilist kasutust vaid kampaaniate käigus, vastaste ründamiseks. Neis juttudes on ka omajagu siirust. 1990. aastate alguses usuti Läänes üsna kindlalt, et kommunismist vabanenud Venemaale tuleb anda demokraatia ja turumajanduse ?retsept?, saata Läänest abiks paar ?kokka? ja saabki temast riik, mis on samasugune nagu kõik teised demokraatlikus maailmas. Oma arusaamist mööda ongi Lääs varustanud Moskva nii  ?retsepti? kui ?kokkadega?; ja just seetõttu põhjustavad  asjad nagu majanduskrahh, T?et?eenia sõjad (oma puhkemishetkel) ja demokraatia ning föderatiivriigi põhimõtteid eiravad võimusüsteemimuutused Läänes ahastavat minevikus sorimist: mida me ometi valesti tegime?  Tegelikult on Lääne võime Venemaa sisemisi arenguid mõjutada olnud tõenäoliselt alati väiksem, kui Lääs ise on uskunud. On olnud vaid üks asi, mida Lääs oleks saanud ja pidanud tegema, aga just seda ei ole ta korralikult teinud: Lääs oleks pidanud Venemaale olema järjekindlaks toimiva demokraatia standardiks.

 

Usk demokraatiasse kadus

Kes käisid 1980. aastate lõpul ja 1990. alguses Venemaal, võiksid mäletada, millist energiat ja tahet demokraatiamaaks saada selles ühiskonnas tol ajal leidus. Muidugi ei olnud see nii üksmeelne kui Eestis, kus tegu oli ühtlasi rahvusliku vabastusliikumisega. Venemaal oli N Liidu lagunemine paljudele, sealhulgas ka demokraatidele emotsionaalselt raske üleelamine. Ent Läänel oli oma suur võlu, Lääne standarditele tahtis vastata küllalt suur ja oma aktiivsuse tõttu veelgi suuremana mõjuv osa ühiskonnast. Inimesed uskusid demokraatiasse.

Enam nii ei ole. Valdav osa venelasi ei usu, et turumajandus ja demokraatia on Läänes kuidagi oluliselt teistsugused kui see elu, mida nemad on viimased 13 aastat kogenud. Vaid väike osa liberaalsest eliidist mõistab, et Venemaa on näinud kõigest libademokraatiat, ent nendel pole menu. Rahvas ei taha kuulda, et jälle on vaja midagi reformida, et saavutata tõeline euroopalik demokraatia ? ning põhjus pole mitte ainult inimeste reformiväsimuses, mis on praeguseks kõigiti loomulik, vaid ka väärilise orientiiri puudumine. 

Venemaal demokraatiat propageeriva poliitiku raskusi kirjeldas värvikalt möödunud laupäeval Tallinnas käinud Jabloko liider Grigori Javlinski: T?et?eenias käib sõda, oligarhid omandavad suuri naftafirmasid sisuliselt vaid toetuse eest Boriss Jeltsini tagasivalimiskampaaniale, ent kõik teleekraanid näitavad, kuidas Bill Clinton patsutab Jeltsinit õlale ja kiidab, kui tubli reformaator too on ja kui ilusat demokraatiat ta loob. Mida öelda?! Putin peab uut T?et?eenia sõda, hävitab vaba meediat, vangistab oma poliitilisi vastaseid, ent Bush surub tal kätt ja tunnustab teda kui head liitlast terrorismivastases sõjas. Tee siis rahvale selgeks, mis asi see demokraatia tegelikult on!

Lisaks on Lääne sõnum veel naeruväärsuseni vastuoluline. Javlinskit tsiteerides: ?Euroopa Parlament kritiseerib Venemaad, ütleb, et teil on halb poliitika T?et?eenias. Siis aga ütleb nõukogu, et ah, ärge kuulake seda rumalat Euroopa duumat. Siis tuleb eesistuja ja ütleb, et vastupidi, väga hea poliitika on. Aga siis tuleb komisjon ja ütleb, et ei, meie ei ole nõus ? ikka paha on. No milline on siin sõnum??

Muidugi, Javlinski teab väga hästi, milles asi: täitevvõimu eesmärkidest johtuvalt on teinekord soodne Venemaad mitte kritiseerida. Näiteks siis, kui kriitika niikuinii midagi ei muudaks, rikuks vaid ära suhted Venemaa presidendiga, mis on eriti valuline mõistagi juhul, kui sõltutakse nii hullusti Venemaa naftast ja gaasist, nagu Euroopa praegu sõltub. Tegelik mure Venemaa arengutee pärast on enamiku lääneriikide juhtkonnas täiesti olemas, seda tavaliselt aga avalikult ei väljendata ja eraviisiliselt tehakse seda kardetavasti nõnda ettevaatlikult, et Venemaa ei saa alati arugi, et tegu on kriitikaga.  Lääneriikide enda publik on demokraatiaga harjunud. Tema teab, et parasjagu võimuta poliitikud on oma avaldustes uljamad kui võimukandjad, keda amet sunnib vahel ettevaatlikkusele. Lisaks konkurentsile  poliiti­ku­te endi vahel  on olemas vaba meedia, kes vajalikul hetkel võimukandjad korrale kutsub. Seeläbi saab tagatud, et riik ei triivi oma sise- ega soovitavalt ka välispoliitilistes tegemistes läänelikest põhimõtetest liiga kaugele.

 

Põhimõttelage konjunkturism

Venelastel aga pole toimiva demokraatia kogemust. Ka pole  meediast, opositsioonist ja tsiviilühiskonnast koosnevat tugiraamistikku. Nii et kui Lääne poliitikud jagavad kiitust Jeltsini korrumpeerunud või Putini kagebeelikule Venemaale ning esinevad siis ootamatult kriitikaga, et see samas kohe unustada ? siis ei ole tavalisel venelasel mingit alust oletada, et sellise käitumise taga oleks midagi muud kui seesama põhimõttelage konjunkturism ja oportunism, mis viimasel nädalal inspireeris Vene regioonide kubernere hordide kaupa Kremli-truu Ühtse Venemaa parteisse astuma.  Enam ei tagavat neile kohta valimised, olgugi need juba ammu manipuleeritud, nüüd määrab kõiki ametisse Kreml, seega tuleb kuuluda õigesse  parteisse. Isiklikud poliitilised tõekspidamised ? see on kuberneri jaoks lubamatu luksus!

Kahjuks paistab Lääs Vene inimestele sama printsiibitu  ning see on aidanud kaotada  usu demokraatiasse. Kui venelased enam demokraatiasse ei usu, siis ei tule kusagilt ka mingit survet autokraatiasse langeva riigi demokratiseerimiseks. Jah, võib-olla kunagi saabub uus Gorbat?ov, kes kuulutab välja glasnost?i… Aga kerge ei saa tal olema. Kord petetud demokraatiausk ei taastu nii kergelt. Ning sellel, et asi nii läks, on Läänel paraku tõesti omajagu süüd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming