Lätist rohkem ja vähem diplomaatiliselt

Mihkel Mutt

On piinlik, kui vähe me ise teame Läti ajaloost ja kultuurist. Augusti Diplomaatia anonüümses kaaneloos seisab, et eestlased  korraldasid “idalätlaste” (kes need olid?)  manu nii ohtralt röövretki, et  viimased palusid sakstelt meie vastu kaitset. Vihjatakse, et see võiski määrata siinsete alade ja rahvaste kogu edasise saatuse. Vallutajad, nagu üldiselt teada, on koloniseeritavaid tihti üksteise vastu välja mänginud, nagu kas või prantslased ja inglased indiaani hõime Põhja-Ameerikas. Seega on loomulik, et rüütlite sabas tulid Eestisse lätlased ja liivlased. Kui piiskop Albert oleks mingil põhjusel rajanud oma misjoni Riia asemel näiteks Haapsallu, pole võimatu, et ridalasi oleks kasutatud teiste eesti hõimude, liivlaste jne vastu. Ka ei olnud sõjakus toonase maailma kontekstis üldiselt asi, mida tänasega võrdselt häbeneda (kuidas me Sigtuna hävitamise loorbereid ihaldame!). Ja kuigi ma pole arvet pidanud, on ilmne, et sõjakäike korraldati toona ka vastupidises suunas. Niisugune oli elunorm.

Ent see ei puuduta ometi laiemat pilti. Tuletada Eesti ja Läti koloniseerimine eestlaste sõjakusest on meile ikka liiga suur au ja ebahistoristlik. Siinsete  rahvaste geopoliitiline asend ise tingis, et need maad oleks neitsi Maarjale pühendatud nii või teisiti. Või kellegi teise poolt hõivatud. Kui  lisada siia Toomas Väli (muide, numbri parima) loo võrdlus eestlaste ja lätlaste kaitsetahte erinevustest ning suhtumisest militaristikasse laiemalt, siis võiks arvata, et eestlased on ikka ühed igavesed sõjardid küll! (See tundub esmapilgul üksjagu imelik, meenutades kas või läti küttide legendilaadset kohta lõunanaabrite ajalooteadvuses. Näib, nagu oleks nende ajalool jõnks sees.) Eestis  läbib rohkem inimesi (ka absoluutarvudes) ajateenistuse, avalikkus osaleb riigikaitse küsimuste arutamises, meilt käib rohkem inimesi missioonidel jne. Autor nendib ilma poliitkorrektsete vingerdusteta, et Läti ei ole oma sõjaväereformiga, s.t üleminekuga palgaarmeele soovitud eesmärke saavutanud.

Mis puutub Eesti ja Läti  võimalikku sõjalisse koostöösse, siis on mul kui kõrvalseisjal raske mõista, miks ei võiks kaks osalist, kelle tulevik NATOs on võidelda ühes ja samas väeüksuses, koordineerida oma relvaoste välismaalt. Sest, nagu Väli  ise nendib, kui ühel on tavalised maasturid, teisel soomukid, siis mis ühisoperatsioonist saab  juttu olla. Suveräänsus suveräänsuseks, ent NATO võiks neis küsimustes nõudlikum olla.

Diplomaadid peavad reeglina natuke mesitsema või ümber nurga ütlema – kuni nad ametis on. EV Läti suursaadiku Jaak Jõerüüdi tähelepanekud on siiski valdavalt tõetruud. Pean silmas ka seda, mis on meie kahe rahva juures sarnast.  Iseasi, kas nende kõrvale ei või luua samasugust rida vastupidistest näidetega. Jõerüüt väidab, et meil on Lätiga erisuhe. Ma siiski nii ei ütleks. Kuigi erisuhe võib olla põhimõtteliselt mitme riigiga, tundub siiski, et Eestil on säärane suhe ühe riigiga, mis on teadagi Soome. Vähemasti on see nii meie poolt vaadatuna, kõik soomlased kuuldavasti ei hooli erisuhtest vaesema ja väiksema sugulasega. Ent tervikuna on see igal juhul teisest kategooriast kui suhe Lätiga. Viimast suhet ma nimetaksin pigem sattumuslikuks. Me oleme saatuse tahtel kõrvuti, ilma et keegi oskaks seda seletada suguluse või millegi muuga. Olime narinaabrid endises koonduslaagris ja oleme nüüdses eurohostelis. Loomulikult hakkavad naabrid läbi käima, ükskõik kui erinevad nad isikuomadustelt ka poleks. Ja meie oleme mõlemad lõpuks valged kristlased, kes olnud seitse sajandit samade jõudude mängitada, kelle kliima ja loodus on sarnased ning kelle ajaloo pidepunktid langevad tõesti hämmastavalt ühte. (Kuigi erinevusi on siingi: nt räsis Esimene ilmasõda Eestit tunduvalt vähem, Läti pinnal käisid pidevalt lahingud.)

Jõerüüt vihjab, et meil olla üksjagu veresidemeid, vastastikku sugulust, piisab, kui vaid ajalugu “kraapima” hakata. Väidaksin vastu, et kahe naabri kohta on neid sidemeid pigem vähe kui palju. Mõelgem: kui paljudel meie seast on ikka “isiklik lätlane” analoogiliselt “isikliku soomlasega”? Kui vaimukultuuris sorida, siis esimese hooga meenub piirinähtusena üksnes August Gailit, kel omal ajal oli vist tõesti valida, kas hakata läti või eesti kirjanikuks. See, et toonases Riias elas palju eestlasi, ei olnud ehk tingitud niivõrd suuremast vastastikusest avatusest rahvuste tasandil kui sellest, et tegemist oli ikkagi ühe kubermanguga, mille keskus oli suurlinn Riia niihästi oma õppimis-, kultuuri- kui muude võimalustega. (Muide, põlise tartlasena jahmatas mind kunagi äratundmine, et Tartust on Riiga vähem maad kui Tallinnasse). Samas meenutagem, et ka teises lähemas suurlinnas Peterburis elas omal ajal väga palju eestlasi.

Et Eesti ja Läti vahel on praegugi olulisi erinevusi, nähtub kas või kõnesoleva Diplomaatia viimases kahes  artiklis toodud võrdlusest sealse majanduse ja poliitika suurema põimumise (Raivo Vare) ning energeetika kohta (Einari Kisel). Ülevaateartikli “Läti jõudmine” (autor Läti diplomaat Gints Jegermanis) esimeses pooles on visandatud Läti edenemine pärast iseseisvuse taastamist kõige üldisemalt,  rõhuga majandusel ja poliitikal. Pidepunkte Eestiga on kaunis palju, ehk sellest ka mulje jutu üldisusest. Autor märgib, et Läti pensionisüsteemi loetakse üheks paremaks Euroopas, oleks võinud lisada lausega, mille poolest. Tõsine on näit, et Lätist on ligi sada tuhat välja tööle läinud ja et 80 protsenti noortest tahaks sama teha. Meie vastavad näitajad olid ka proportsionaalselt mõnevõrra väiksemad.

Loo teises pooles lihtsalt loetletakse ELi ees seisvaid tähtsamaid probleeme. See on üldine “eurojutt”, mida kohtab nõrkemiseni ka meil.  Autor mainib muu seas, et multikultuursus Euroopas on jõudmas kriisi ja et islamimaadel toimuv mõjutab meid, aga paraku ei sõnagi Läti enda immigrantide, s.t koduvenelaste probleemidest.

Maria Mälksoo artikli teemaks on Läti ekspresident ja laiemalt mälu ning  unustamine kogu maailmas, eriti läänes. Et viimane on reaalsus, seda teavad kõik. Autor seletab seda teaduslikuma terminoloogia vahendusel. Aga eks suhteliselt värske või moodsa terminoloogia kasutamine teada-tuntud asjade kohta ole üldse kaasaja  interdistsiplinaarsete sotsiaalteaduste tunnuseks. Autor ütleb õigesti, et Lääs on ükskõikne Ida käekäigu vastu, aga pikas kirjutises oleks võinud poole lausegagi mainida, mis põhjusel see nii on. Mitte et ma Läänt õigustaksin, aga muidu võib jääda mulje, et  tegemist oli sadismi või pahatahtlikkusega.  Üks põhjus oli muidugi tohutu  sõjaväsimus, soov saada rahu iga hinna eest, nii et teiste peale mõtlemine jäi tagaplaanile. Pikapeale sai ajutisest seisundist väljakujunenud hoiak. Teiseks oli Vene panus sõtta siiski nii suur, et see paratamatult komplitseeris Lääne võimalusi teda kohe kritiseerima hakata. Ja maailmapilt muutus toona väga kiiresti. Kolmandaks – ehkki see polnud põhjus, vaid soodustav tegur – oli Ida-Euroopa, Tšehhoslovakkia välja arvatud,  mahajäänud agraarpiirkond, mis kuulus küll tavakujutluses Euroopasse, aga oli ikkagi ääremaa ja metropolide jaoks paratamatult vähem tähtis. Seda oli ka lihtsam unustada.

Märgiksin igaks juhuks ära, et mälukaotus polnud Euroopas totaalne. Näiteks Saksamaa 1960. aastate noorsoo käärimisi põhjustas suurel määral  just nende isade-emade tahtmatus minevikuga silmitsi seista. Taas tuleb korrata, et kommunismi üle kohtuprotsessi pidamise nõudlemise puhul ei maksa kuidagi üle hinnata ja eeskujuks tuua  kunagist denatsifitseerimist, sest see jäi paraku suurel määral sümboolseks. Ja ka paljud neist, kes said karistuse, vabanesid ennetähtaegselt. Üks põhjus on lihtne: natsiparteisse oli kuulunud väga palju inimesi, eriti oskustööliste ja spetsialistide hulgast (mõnel alal üheksa kümnendikku). Kui nad kõik oleks vangi jäänud, siis poleks Saksa majandusime teoks saanud. Mingis suhtes võib siin ilmselt tuua paralleeli Eestiga. Ka meil on EKPsse kuulunud palju inimesi, keda oli praktiliseks eluks pärast iseseisvuse taastamist lihtsalt tarvis. Uusi inimesi polnud kohe algul vajalikul määral võtta.

Terane on autori tähelepanek, et Ida  on oma “targutamispiire” laiendanud. Et “klubidesse” sisse saada, tuli olla pai poiss ja  jätta mulje, et meist ei tõuse tüli. Nüüd, kui oleme sees, võib endale lubada rohkem. See on ehk küünilis-banaalne, aga maailm nii toimib, ja me peaksime oma võimalusi rohkem kasutama kui praegu. Mis puutub  pr Freibergasse, siis loos varieeritakse nõrkemiseni kontsepti “mäluofensiivi esileedi”.  Minu meelest on kõnealune isik lisaks kõigele muule (k.a inimlikul tasemel hapususeni küündiv iroonia) väga suur Läti patrioot. Ta on seda avalikult ja häbenemata, ta on tahtnud teha Lätile reklaami, tuua teda rohkem pildile, vaikimisi vähendades ka vahet Eestile üldiselt osaks saanud üldise kiidukõmaga. Säärasele isikule tuleb anda au.

Kokkuvõttes: pärast Diplomaatia käestpanemist, tundus mulle, et elanike suhe oma riigiga on Lätis mõnevõrra veel pingelisem, marginaalsem, paradoksaalsem ja kohati tragikoomilisemgi kui Eestis. Möönan, et mulle on alati valmistanud hämminguga segatud piinlikkust, kui vähe tean ma ise ja teavad mu tuttavad Läti ajaloost ja kultuurist. Aga kuidas seda korvata? Eesti keeles on ilmunud vist ainult üks Läti lühiajalugu, kümne aasta eest, ammu lettidelt kadunud. See paneb aga paratamatult resümeerima, et meie suhe on kaunis ükskõikne ja pinnaline, kuna meil puudub teineteise vastu sisim suur huvi. Ma ei arva, et sihukest huvi saaks tekitada kunstlikult, vägisi armsaks ei saa, aga ikkagi oleks väärikas vahelduseks suurte sabas jõlkumise ja merkantilistliku suhtumise asemel hakata ka lähedal asuvate saatusekaaslaste vastu rohkem huvi tundma. Kes teab, mis põnevat või lihtsalt hinge kosutavat me siiski võiksime vastastikku leida. Selles ühinen Jõerüüdiga.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming