Lääne tsivilisatsiooni esiletõus kui igavene mõistatus

TÕNIS SAARTS

Kui saaks ajas tagasi rännata ja külastada 1018. aastal Lääne-Euroopat, tekiks meil samasugune mulje, nagu näeksime mõnda sise-Aafrika arenguriiki praegu: ei toimivat õiguskorda ega efektiivselt talitavat riigiaparaati, tegelik võim on rikkurite ja jõumeeste käes ning mingeid võimalusi majanduslikuks ja intellektuaalseks progressiks lähitulevikus paista ei ole. Tegelikud majanduslikud jõujaamad ning intellektuaalsed arengumajakad asusidki toona idas: islamitsivilisatsioon, mis ladus vundamendi moodsale teadusele ning Songi dünastia aegne Hiina, mis ei olnud toona väga kaugel maailma ajaloo esimesest industriaalrevolutsioonist.

Liigume ajas veel 500 aastat edasi 1518. aastasse ning pilt on suuresti juba tasakaalustunud – lääs ja ida on nii majanduslikult jõukuselt kui ka tehnilis-intellektuaalselt arengult peaaegu võrdsed, lääs ehk mõnes valdkonnas isegi mahajäänum. Veel pool aastatuhandet edasi kerides jõuame tänapäeva. Ehkki palju on räägitud lääne vältimatust allakäigust, siis ei ole vist kahtlust, et nii majanduslikult, sõjaliselt kui ka teaduslik-tehniliselt on lääs endiselt maailmas juhtival kohal ning teised võimalikud võistlejad (Hiina, India ja Venemaa) on leppinud sellega, et tõeliselt multipolaarse maailmakorra sünd on alles tulevikumuusika.

Kuidas siis selline kiire ja mõnes mõttes ka ootamatu areng aset on leidnud, kui enamiku maailma ajaloost on ju ida olnud jõukam kui lääs ja viimastel sajanditel juhtunu on pigem otsekui anomaalia?¹

Ajalooline sotsioloogia – mis see on?

Selle küsimusega on pead murtud üle sajandi alates Max Weberist ja lõpetades arvukate raamatute ja teadusartiklitega, mida eriti rohkesti ilmunud viimastel kümnenditel. Lugeja kurvastuseks ütlen, et selget vastust sellele küsimusele ei ole. On kümneid käsitlusi ning neis kõigis on terake tõtt. Seesugused „suured küsimused“ tutvustavad minu meelest suurepäraselt sotsiaalteaduste (ja sotsiaal-ajalooliste käsitluste) võlu ja valu: suure üldistusvõimega seaduspärasusi ja valemeid on enamasti võimatu välja tuua, jäävad aga rohked võistlevad teooriad ning pidev väitlus, kus lõplikku tõde ei selgugi. Mõnda häirib, mõnda pigem võlub ja erutab, sest alati jääb midagi avastada, võimalus näha asju täiesti uues valguses jne.

Uurimissuunda, mis selle temaatikaga tegeleb, nimetatakse ajalooliseks sotsioloogiaks (historical sociology) ja see kujutab endast interdistsiplinaarset valdkonda ajaloo, sotsioloogia, riigiteaduste ja majandusteaduste vahel, püüdes vastata nn suurtele küsimustele: à la „miks Aafrika on vaene?“, „miks ei ole USAs sotsialismi?“, „miks Euroopas arenes demokraatia, aga Venemaal mitte?“, „miks Põhjalas on võimekad heaoluriigid, aga Lõuna- ja Ida-Euroopas mitte?“ jne. Paljud tõsikindlad ajaloolased ei pea seesuguseid makroajaloolisi spekulatsioone tõsiseltvõetavaks, kuid lääne ülikoolides on ajalooline sotsioloogia uurimissuunana saanud ülimalt populaarseks. Eestis see iseseisva uurimisvaldkonnana peaaegu puudub. Põhjust tuleb ilmselt otsida institutsionaalsetes tegurites (ülikoolides on ajaloolased ja sotsiaalteadlased olnud traditsiooniliselt täiesti eraldi ja vähe on stiimuleid, mis soodustaksid siin interdistsiplinaarset koostööd) ja ka huvipakkuvate, metodoloogiliselt kandvate uurimisteemade puudumises (nähtavasti on Eesti lihtsalt nii väike ja meie ajalugu nii „ebahuvitav“, et neid suuri küsimusi ei olegi mõttekas esitada).

Ühe artikli raames on peaaegu võimatu anda ülevaade kõigist lääne esiletõusu (the rise of the West) käsitlustest ja teooriatest. Neid on kümneid, kui mitte juba sadu. Üldpildi saamiseks soovitan kätte võtta Jonathan Daly vastavasisulise ülevaateteose.² Küll aga tahaksin siinses essees teha temaatilise sissejuhatuse põhilistesse koolkondadesse ja argumentatsiooniliinidesse, mis lääne esiletõusu väitlustes valitsevad. Tutvustan ka mõningaid uuemaid käsitlusi, mis on ilmunud viimastel aastatel ning mind ennastki inspireerinud.

Põhimõtteliselt võib kirjandust teemal „The Rise of the West“ lugedes eristada nelja peamist seletuslikku liini, või koolkonda: moodsa kapitalismi arengule keskendatud, seda eduteguriks pidavad seletused, lääne eripärast riikluse ja demokraatia mudelit esiletõstvad teooriad, kultuuri- ja ideeajaloolised seletused ning revisionistlikud, kitsast eurotsentrismi väljaastuvad käsitlusviisid.

Kapitalism kui lääne edu võti

Üks esimesi ja vanemaid käsitlusviise vaatlebki moodsa kapitalistliku tootmisviisi teket kui lääne esiletõusu peategurit ja küsib, miks kapitalism ja tööstusrevolutsioon ei toimunud näiteks Hiinas, islamimaailmas või Jaapanis. Käsitluse juured on muidugi Max Weberi teostes,³ kus ta maailma tsivilisatsioone võrreldes toob välja läänele eriomase ratsionaalse „rahutuse“, mis aitas kapitalismi arengule kaasa ning mille juured on kristlikus maailmapildis, eriti protestantismis. Weber nägi Euroopa ja idamaade erinevust peamiselt selles, et esimeses olid autonoomsed kaubalinnad ja kujunes välja iseseisev protokapitalistik kaupmeeskond. Hiinas ja mujal idamaades sõltusid linnad keskvõimust liiga palju, selleks et toetada kapitali akumulatsiooni ja dünaamiliste turusuhete teket. Immanuel Wallerstein⁴ annab oma 1970. aastatel esitatud maailmasüsteemi teoorias kapitalismi arengule ja lääne võidukäigule juba globaalsema mõõtme. Ta näitab, et alates XVI sajandist hakkasid kuju võtma jõujooned, kus Lääne-Euroopast sai kapitalistliku tootmise tsentrum, mida ümbritsesid poolperifeersed (Aasia ja Lõuna-Euroopa) ja perifeersed alad (toona nt koloniaalne Ameerika ja Ida-Euroopa), mis sisuliselt teenindasid keskuse vajadusi ja mida lääs aktiivselt ka ekspluateerima asus, suurendades oma eduseisu teiste arvelt veelgi.

Küsimuse üle, kuidas ikkagi läänest kujunes praeguse maailmasüsteemi keskus ja millised eripärased ühiskonnaprotsessid sellele kaasa aitasid, on palju vaieldud. Hiljuti ilmus üks uudne intrigeeriv käsitlus Hollandi ajaloosotsioloogilt Jan Luiten van Zandenilt,⁵ mis asetab kapitalismi arenguloo ja industriaalrevolutsiooni puhkemise keskmesse demograafia ja inimkapitali küsimused. Zanden nimelt väidab, et Lääne-Euroopa eripärane peremudel, mis kinnistus just Põhjamere regioonis (Madalmaad ja Inglismaa), soosis nukleaarperekonda, kus noored rajasid endale iseseisva majapidamise ning pidid seejärel olema turul täiesti iseseisvalt konkurentsivõimelised – nad ei sõltunud enam vanematest ei majanduslikult ega õiguslikult.

Iseseisva majapidamise loomine aga eeldas suuri investeeringuid, mistõttu abielluti hilja ning sooviti enne võimalikult palju omandada mitmesuguseid oskusi, et kasvavas turukonkurentsis toime tulla. See omakorda soosis inimkapitali arengut, muu hulgas ka kirjaoskuse levikut (taas vahe Aasiaga, kus kirjaoskuse levik oli palju vaevalisem). Zandeni järgi oli pilt enamikus Aasia piirkondades aga teistsugune: laiendatud perekond ei võimaldanud nii palju iseseisvust ja investeeringud inimkapitali ei toonud üksikindiviidi tasandil ressurssi nii palju tagasi. Kokkuvõttes Zandeni ei üllatanud, et tööstusrevolutsioon puhkes Euroopas, täpsemalt Põhjamere piirkonnas, kuna seal oli juba varauusaja algusest kõige kõrgem inimkapitali tase.

Riiklus ja demokraatia. Miks just lääs?

Väitluse teine argumentatsiooniliin on keskendunud demokraatia ja riikluse arengule. Lääne edu nähakse selles, et kriitilistel ajalooperioodidel arendati välja administratiivselt võimekad riigid, mis ajapikku ka demokratiseerusid. Klassikalisteks autoriteks on siinkohal muidugi USA sotsioloogid Barrington Moore ja Charles Tilly. Moore kirjeldab oma tuntud teoses,⁶ kuidas tugev kodanlus viis paljudes Lääne-Euroopa maades demokraatlike revolutsioonideni, samal ajal neis maailma piirkondades, kus kodanlus jäi nõrgaks, olid tagajärjeks kas fašistlikud ülalt alla (riigi poolt inspireeritud) või kommunistlikud alt üles (talupoeglike juurtega) revolutsioonid (vastavalt siis Jaapan, Hiina ja Venemaa). Siit ka Moore’i kuulus tees: no bourgeoisie, no democracy! (kus ei ole kodanlust, seal ei ole ka demokraatiat).

Teine ajaloolise sotsioloogia suurkuju Charles Tilly⁷ näeb lääne omapära tugevate võimekate riikide väljakujunemises, kus peaosa oli ennekõike riikidevahelistel sõdadel, mida oli siinmail enam kui üheski teises maailma piirkonnas. Võimekad riigid toetasid hiljem kapitalismi arengut ja suutsid pärast ühiskondade järkjärgulist demokratiseerumist selle vilju võrdsemalt ja õiglasemalt jagada. Seesugust sotsiaal-majanduslikku arengut toestavaid võimekaid riike ei kujunenud välja aga teistes maailma piirkondades. Sellele teesile vaidleb oma hiljutises magnum opus’es vastu Francis Fukuyama,⁸ kes näitab, et moodsal poliitilisel elukorraldusel on kolm alust: õigusriikluse põhimõte, võimekas riik ja oma kodanike ees vastutav valitsus (responsive government). Fukuyama väidab, et tugev riiklus arenes ajalooliselt välja Hiinas, kuid liialt võimekas riik võib pikemas perspektiivis hoopis ühiskonna arengule pidurdavalt mõjuda, sest selle kõrval ei ole enam ruumi ei õigusriikluse põhimõtetele ega demokraatlikele institutsioonidele.

Lääne-Euroopa arenguloogika oli maailmas vägagi erandlik: kõigepealt arenes välja õigusriiklus (kõrgkeskaeg), siis riiklus (varauusaeg) ja alles siis demokraatia (XIX–XX sajand). Fukuyama näitab oma teoses veenvalt, et kui arengujärjekord olnuks teine, juurdunuks ka läänes pigem Venemaa- või Hiina-sugune autoritaarsus. Juhul kui demokraatia areneb välja enne tugevat riiklust, on tagajärjeks kestev poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus nagu Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Euroopas. Küsimust, miks suutsid just lääneeurooplased välja arendada demokraatlikud ja horisontaalsed valitsemisinstitutsioonid, aga mitte keegi teine, on palju uuritud. Need erinevad argumendid on elegantselt kokku võtnud Taani politoloog Jørgen Møller,⁹ kes peab oma äsja ilmunud raamatus peateguriks autonoomsete ühiskonnagruppide olemasolu (linnakodanikud, aadelkond, vaimulikud jne) keskaegsetes ja uusaegsetes ühiskondades. Kõigil neil gruppidel oli üsna võrdne võimupotentsiaal. Kui hiliskeskajal hakkasid kuningad Euroopas riigiehitusega pingsamalt tegelema, pidid nad eri seisustega pidevalt läbi rääkima ja tänu riigivalitsuste nõrkusele isegi mitmeid ülesandeid neile delegeerima. See on vastand Venemaale ja Aasiale, kus küllalt võimeka bürokraatliku riigi kõrvale ei saanudki tekkida võistlevaid ühiskonnagruppe jm võimukeskusi. Ka eespool mainitud van Zanden vihjab oma laiahaardelises käsitluses korduvalt: lääne suur mahajäämus varakeskajal ja tugeva keskvõimu puudumine viis institutsionaalsete uuendusteni, mis mujal ei olnudki võimalikud, ja sünnitasid pika arengutee tulemusena selle, mida me tunneme demokraatia, õigusriikluse ja kapitalismina.

Ideeajaloost ja läänemaailma ainulaadsuse müüdist

Hoopis teist liini pidi arutlevad lääne edutegurite üle idee- ja kultuuriajaloo suunitlusega sotsioloogid. See koolkond on eriti kirju ja mitmekesine, kuid näeb lääne edu põhjusi erilises mentaalsuses, mis soodustas tehnoloogilisi uuendusi, ja ka kristlikus maailmavaates, mis võimaldas teatud tüüpi ühiskondlikku dünaamikat, mida jäi vajaka teistel tsivilisatsioonidel. Näiteks Ameerika majandusloolane Joel Mokyr¹⁰ näitab oma hiljutises suurteoses ilmekalt, kuidas Euroopa killustatus ja vabadus intellektuaalsetel dissidentidel-hereetikutel liikuda ühest riigist teise, soosis teaduslikku loomingulisust ja ideevahetust palju rohkem, kui see oli võimalik Hiinas, kus teadmiste levik oli pigem riigiga seotud eliidi monopol. Juudi päritolu sotsioloog Shmuel N. Eisenstadt,¹¹ aga analüüsib, kuidas lääne rahutuse algpõhjused on paljuski judeokristlikus maailmapildis, mis lubab tuua „Jumala riigi maa peale“. Erinevalt teistest tsivilisatsioonidest on läänes see lubadus olnud kohati eriti „maine“ ning alates uusajast kaudne tõukejõud ühiskonna dünaamikat soodustavatele suurtele revolutsioonidele, mis on oma äärmuslikkuselt ületanud kõiki muid maailma paiku.

Neljas suund lääne esiletõusu temaatikaga tegelevas kirjanduses on kriitiline seniste käsitluste liigse eurotsentrilisuse suhtes ja kergelt isegi revisionistlik, süüdistades varasemaid teoreetikuid sihilikus Aasia saavutuste pisendamises.¹² Juba meie loo alguses sai mainitud Andre G. Franki ja tema teesi, et maailma ajaloos on tõelised jõukeskused alati asetsenud Aasias ning pikemas perspektiivis saab praegune lääne domineerimise anomaalia otsa ning me jõuame tagasi igati loomulikku Aasia-kesksesse maailmakorda. Selle koolkonna raames võrreldakse lääne arenguteid teiste tsivilisatsioonidega idas, näidates, et lääs saavutas oma sotsiaal-majanduslikus arengus edumaa alles XIX sajandi alguseks ning enne seda ei ole meil põhjust rääkida mingist lääne imest – seda ei majanduslikus, tehnoloogilises ega ühiskondlikus mõõtmes. Lääne tõusu nähakse pigem kas agressiivse militaarekspansiooni tulemusena või on see johtunud üksikutest õnnelikest kokkusattumustest, mis võimaldasid eurooplastel industriaalrevolutsiooniga algust teha. Võib-olla üks tuntumaid autoreid on siinkohal majandusajaloolane Kenneth Pomeranz,¹³ kes väidab, et kivisüsi ja kolooniad olid need, mis jäid Hiinal kriitilisel momendil arenguspurdiks puudu, kuid läänel (ennekõike Inglismaal) olid need XVIII sajandil lõpul juhtumisi olemas. Kindlasti aga ei näe selle koolkonna autorid lääne esiletõusu põhjusi mingis Euroopale ainuomases kapitalistlikus ratsionaalses ja tehnoloogilises leidlikkuses – see kõik oli olemas ka idas ja palju arenenumal kujul. Pigem on eurooplased olnud osavad ida saavutuste kopeerijad ning allutanud maailma pigem tänu oma ajutisele militaartehnoloogilisele üleolekule.¹⁴

Seda analüüsib oma hiljutises teoses USA majandusajaloolane Phlip Hoffman,¹⁵ kes püüab leida vastust mõistatusele, miks lääs suutis tulirelvadel põhinevat tehnoloogiat palju edukamalt oma hüvanguks rakendada kui mõni teine tsivilisatsioon. Hoffmani vastuseks on ratsionaalse valiku teooriast tuntud nn turniirimudel: mängijad võistlevad üksteisega korduvalt, omandavad selle käigus oskusi ja pingutavad, et võita, sest auhind on seda väärt. Euroopas kujunes välja mitmepooluseline riikide süsteem, kus peamised riigid olid jõult peaaegu võrdsed ning nendevahelised pidevad sõjad stimuleerisid sõjatehnika arengut. Kuna Euroopas olid juba ka seisuslikud esindusinstitutsioonid, siis oli võimalik ka neilt nõusolekut hankides kogu ühiskonda palju tõhusamalt sõjapidamiseks maksustada. Hiina, Türgi ja Venemaa peamisteks vaenlasteks olid nomaadid, kelle vastu ei olnud tulirelvadest palju abi ning võime ühiskonnast sõjapidamiseks maksimaalselt ressursse välja pigistada oli kokkuvõttes väiksem, sest esindusinstitutsioonide puudumise tõttu ja ülestõusude kartuses ei söandatud seda teha.

Ühest vastust ei ole ega tulegi

Lääne esiletõusu analüüsiv ajaloolis-sotsiloogiline kirjandus on tõepoolest rikas. Koolkondi ja argumente on palju ja iga aasta toob uusi intrigeerivaid käsitlusi. Senised teooriad viitavad ometi järjest enam sellele, et kriitilisim periood läänemaailma arengus oli varakeskaeg ja sealsed institutsioonide uuendused – teisisõnu, periood, mis seni on hämara ja tumedana suuresti tähelepanuta jäetud. Ometi ei ole ka varakeskajale keskendumine vastuseks küsimusele, et „miks ikkagi lääs?“, sest sotsiaal-ajaloolised makroprotsessid on nii keerukad ja mitmetahulised, et ühe elegantse teooriaga ei saagi neid kirjeldada. Nii jääb lääne tsivilisatsiooni esiletõus alaliseks mõistatuseks, aga ka põnevaks uurimisteemaks neile, kes hindavad sotsiaalteaduslikke pluralistlikke väitlusi, mitte lihtsaid võrrandeid, mis kogu universumi hoobilt ära seletavad.

1 Vt nt A. G. Frank (1998), ReOrient: global economy in the Asian Age. Berkeley: University of California Press.

2 J. W. Daly (2015), Historians debate the rise of the West. New York, Abingdon: Routledge.

3 M. Weber (1922/1968), Economy and Society: An Outline of Interpretive Sociology. New York: Bedminster Press.

4 I. M. Wallerstein (2004), World-systems analysis : an introduction. Durham: Duke University Press.

5 J. L. v Zanden (2009), The long road to the Industrial Revolution: the European economy in a global perspective, 1000–1800. Leiden; Boston: Brill.

6 B. Moore (1966), Social origins of dictatorship and democracy; lord and peasant in the making of the modern world. Boston: Beacon Press;

7 C. Tilly (1992), Coercion, capital, and European states, AD 990-1992. Cambridge: Blackwell.

8 Fukuyama, F. (2011). The origins of political order: from prehuman times to the French Revolution. London Profile Books.

9 J. Møller (2017), State formation, regime change, and economic development. New York, Abingdon: Routledge.

10 J. Mokyr (2016), A culture of growth: the origins of the modern economy. Princeton: Princeton University Press.

11 S. N. Eisenstadt (2006), The great revolutions and the civilizations of modernity. Leiden; Boston: Brill.

12 Nt J. Goody (2010), The Eurasian miracle. Cambridge; Malden, MA: Polity.

13 K. Pomeranz (2000), The great divergence: China, Europe, and the making of the modern world economy. Princeton, N. J.: Princeton University Press.

14 J. M. Hobson (2004), The Eastern origins of Western civilization. Cambridge, UK ; New York: Cambridge University Press.

15 P. T. Hoffman (2015), Why did Europe conquer the world? Princeton, New Jersey: Princeton University Press.