Lady võib ka riot-grrrl olla

„Ladyfesti“ korraldajad ei mõtle asja valmis kontorilaua taga, vaid on valmis minema tänavale või Vao keskusesse.

KILLU SUKMIT

Feministlik festival „Ladyfest 2016“ toimub 8. – 12. III juba kuuendat korda ja seekord on fookuses pagulased. Festival algab 8. III näituse avamisega Rundumis. Viiel päeval toimuvad töötoad, filmiõhtud, loetakse manifeste, Arsi projektiruumis on etendus „Lipsünk“ ja kontsert. Jaanuarist märtsini oli „Ladyfesti“ eelprogramm artist-run space’is Kraam. „Ladyfesti“ saab toetada kuni 11. märtsini Hooandjas: www.hooandja.ee/projekt/ladyfest-tallinn-2016.

20. II kogunesid Rundumisse festivali korraldajad Minna Hint, Mari-Leen Kiipli, Killu Sukmit, Pire Sova ja Anna-Stina Treumund, et kõneleda festivalist, aga ka feminismi aktuaalsusest ja pagulastest ehk praegusest situatsioonist.

Killu Sukmit: Miks on praegu ikkagi oluline korraldada „Ladyfesti“? Eesti ühiskonnas räägitakse ikka veel palgalõhest või arutatakse selle üle, kas ja miks feminismi vaja on, võrdõiguslikkusega tegeleme aga alles siis, kui Norra raha annab.

Mari-Leen Kiipli: Tundub, et feminism ei ole meil ikka veel iseenesestmõistetav, kuigi nüüd võiks juba olla. Arvatakse, et see on oma aja ära elanud, mis ei ole üldse tõsi.

Pire Sova: Feminismiga ei ole ju niimoodi, et keegi ütleb midagi ja kõik saavad aru. Diskussioon feminismi ümber peab kestma kogu aeg.

Anna-Stina Treumund: Minu arvates on oluline leida meie oma, siinne feminism, mitte seda „importida“. Väga palju on viimaste aastate jooksul räägitud, et sõna „feminismi“ asemel tuleks kasutada teist sõna, sest inimeste reaktsioon on ikka veel negatiivne. Õnneks selle üle enam ei arutata.

Sukmit: Reet Varblane on 2011. aasta „Ladyfesti“ vestlusringis märkinud, et „lady“ viitab kõrgklassile, ja küsinud kuhu jääb töölisklass. Kes on „Ladyfesti“ lady? Äkki riot-grrrl, kui ta tuleb „Ladyfestile?“

Minna Hint: Esimene „Ladyfest“ korraldati Washingtonis Olympias kuusteist aastat tagasi, seal osales umbes 2000 inimest.

Kiipli: Mõned Euroopa „Ladyfestid“ on aga eelmisel või üle-eelmisel aastal tegevuse lõpetanud. Huvitav, miks see nii on?

Treumund: „Ladyfest“ on algsest formaadist edasi arenenud: sellest on saanud naismuusikute, -režissööride, queer’i-festival jne. On hargnetud ja teisi liikumisi on juurde tulnud, aga ega siis „Ladyfest“ ei ole kuhugi kadunud.

Sukmit: „Ladyfesti“ varasemad korraldajad otsustasid, et nemad enam ei jätka, uue tiimi liikmed aga ei olnud varem koos töötanud. Kas sellise ürituse korraldamisel on tähtis, et koos töötavad inimesed, kes on ka muidu sõbrad või kolleegid? Või piisab teadmisest, et kaaskorraldaja on feminist?

Sova: Mõnes mõttes on sõpradega parem midagi koos teha: kui on ühtemoodi maitse, siis sujub koostöö kuidagi orgaanilisemalt. Aga kui tahad teha mingeid asju, mida tõesti tahad teha, siis ei saa ju eluaeg neid inimesi oodata.

Hint: Mind motiveeris selle aasta teema ja Vao pagulaskeskus. Reaalne action.

Sukmit: Me ei mõtle kontori laua taga asja valmis, vaid läheme tänavale või Vao keskusesse. Oleme valmis midagi reaalselt ära tegema.

Sukmit: Kui võrrelda Berliini festivali Tallinna omaga, siis seal on oma kindel kogukond. Ja kui Eestis on „Ladyfesti“ plakatid ka Solarise keskuses väljas, siis Berliinis ei ole vaja, et need ripuksid Unter den Lindenil või Brandenburgi väravate juures.

Kiipli: Aga ikkagi on hea hõlmata osalejaid laiemalt, mitte ainult kitsast kogukonda.

Hint: Aga meie mõistes kitsas on tegelikult väga lai.

Treumund: Euroopa suurlinnades elavad koos erinevad vähemusgrupid: anarhistid, queer’id, feministid, transsoolised. Seltskond on mõnusalt kirju.

Sukmit: Sealne kogukond koosneb väikestest kogukondadest, aga Eestis on need pigem …

Treumund: … tilgad.

Sukmit: Osalesin 2014. aastal Berliini „Ladyfestil“, mängisime Hello Killuga klubis S036, kus peeti „Ladyfesti“ lõpupidu. See on 1970ndatest punkrock’i muusikaklubi, ajalooga, seal on mänginud Iggy Pop, David Bowie. Ka Martin Kippenberger oli selle klubiga seotud. Lisaks klubis esinenud väga vingetele helinaistele sattus meile öösel ka naistaksojuht … See oli sada protsenti!

Treumund: Berliini festival on minu teada üks väheseid, mis siiamaani kestab, kuigi sealgi on organiseerijad vahetunud. Kogu töö käib seal vabatahtlikkuse alusel. Mina sattusin esimesele „Ladyfestile“ Vilniuses 2005. või 2006. aastal.

Hint: Mina kuulsingi „Ladyfestist“ juba siis, kui see ei olnud veel Eestisse jõudnud. Umbes kümme aastat tagasi, kui elasin Hispaanias, kutsus mind Madridi „Ladyfestile“ osalema luuletaja, feminist Raquel Campuzano Godoy, tegime koos performance’i.

Ma just kontrollisin Wikipediast, et möödunud aastal korraldati „Ladyfest“ Pennsylvanias, Tallinnas, Atlantas, Manchesteris, Oslos, Shanghais, Michiganis, Baltimore’is, Kiievis, Kasselis, Ohios, Rostockis, Miamis, New Orleansis. Aga see vikiartikkel ei ole täiuslik. 2016. aasta nimekirja tuleb lisada ka meie festival, sest siin on kirjas ainult Barcelona ja Brüssel. Nüüd oleme meiegi seal.

Sukmit: Kuidas saaksid Eestis feministid üksteisega rohkem koostööd teha?

Treumund: Võrgupõhiselt on kõige lihtsam, sest seal kohtutakse ja leitakse ühine keel kõige kergemini. Ka võrguväliselt on püütud tuua kokku mitmete valdkondade feministe. Aga kuna kohtumine oli Tallinnas, siis see seadis geograafilised piirid. Mitmed kogukonnad on tekkinud väljaspool Tallinna. Meie oleme proovinud kaasata Tallinnas elavaid vene naisi.

Sukmit: Ei ole ühte feminismi, on väga erinevaid feminisme: queer’i-feminism, konservatiivne feminism …

Treumund: Akadeemiline feminism.

Sukmit: Riigifeminism.

Treumund: 1990ndate feminism, kui mõelda kasvõi meie kunstiväljal tegutsenud feministide peale. Arvan, et igas valdkonnas on massi tekitamine keeruline.

Sukmit: Kui 1990ndatel tehti videokunsti, siis ei olnud peaaegu kellelgi oma videokaamerat või statiivi. Need jäeti mõne kunstiinstitutsiooni valvelauda, teine kunstnik tuli järele, võttis ja läks filmima. Nüüd jätavad kunstnikud kunstiinstitutsioonide valvelauda pagulastele riideid, nagu meiegi oleme jätnud Tartu kunstimuuseumi. Poliitikud võivad jätta pagulastele pakke riigikogu valvelauda. Kõik saavad oma panuse anda.

Möödunud novembrist tänavuse märtsini tegutses Vao majutuskeskuses igal teisipäeval kunstiring pagulastele ja varjupaigataotlejatele. Kui mõelda sellele ajale tagasi, siis eelkõige jäi meelde positiivne emotsioon, kui keegi sai jah-sõna, et tohib siia elama jääda. Sellele elasid kõik kaasa, see oli suur sündmus.

Hint: Nägime ka, kuidas mõnel, kes olid kauem oodanud, käis südamest valu läbi. See oli vist teisel või kolmandal korral, kui üks naine jäi meiega pikemalt vestlema ja rääkis väga konkreetsete näidetega, miks ta ei saa oma kodus edasi elada. Esimesed neli kuud ta ainult nuttis. Ta on üks nendest, kellele kaasa elasime, kui ta positiivse vastuse sai.

Sova: Mulle on jäänud meelde liikumise töötuba. Elutoas pikutas üks noormees, keda Minna Hint kutsus eemalt korduvalt viibates meiega tantsima. Ma viisin talle hiljem veel kassi sülle. Pärast selgus, et noormees oli liikumisvõimetu ühe raske haiguse tõttu, mis tuli välja alles Vaos.

Hint: Hiljem nägin Kanal 2 „Radari“ saadet Vao keskusest, kus katteplaaniks kasutati sedasama diivanil nii-öelda vedelevat meest. Jutt käis sellest, „mõned neist on ka laisad“. Mul oli seda väga valus vaadata.

Kiipli: Mul on ikka silme ees esimene külastuskäik Vao keskusesse. Enne seda oli meie mõte sinna minna ikka väga abstraktne, aga siis sai kõik reaalseks.

Hint: See, mida me Vao keskuses oleme teinud, on üks näide, mida kunstnikena saame ära teha. Neile, kes meie töötubades käivad, meeldib seal, muidu nad ju ei tuleks. Peale raha ja teiste majanduslike hüvede on pagulastel puudu suhtlusringkonnast, kontaktidest siinsete inimestega.

Sova: Üks asi, mis kunstnikele on lihtsam kui neile, kes ei ole kunstnikud, on avalikes aruteludes osalemine. Kunstnikuna võid välja pakkuda ideid, mis ei ole üldse reaalsed, on täiesti utoopilised, aga pärast tuleb välja, et need olid tegelikult täitsa elluviidavad. Kunstnikult isegi oodatakse selliseid asju.

Hint: Mitmetes riikides tegutsevad võrgustikud, mille kaudu pakutakse näiteks pagulastele tuba üürida. See on integreerumisviis. Veel üks võimalus on võrgustiku loomine: pagulastele näiteks linna tutvustada, viia nad galeriidesse ja muuseumidesse, jalutama, nendega vestelda, nad külla kutsuda.

Kiipli: Ka tänavuse „Ladyfesti“ plakati idee tekkis Vaos. Kui üks varjupaigataotleja sai positiivse vastuse, mõtlesime, et seda tuleb laiemalt jagada. Positiivse vastuse saanud inimene pakkus välja loosungi „Estonia welcomed me positive“. Sealt tekkis meil mõte, et kui on ametlik logo „Welcome to Estonia“, siis võiks proovida seda urdu keeles kirjutada.

Sova: Ja sealt kasvas omakorda idee, et kõik varjupaigataotlejad kirjutasid „Ladyfesti“ plakatile selle lause oma emakeeles. Plakatite kõrval on „Ladyfesti“ näitusel väljas ka pagulaste ja varjupaigataotlejate kunstiringis valminud tööd. Seal tegime kollaaži, filmi ja videot.

Sukmit: Vaos kogesime muutumisprotsessi: kes taotlejatest on saanud vastuse, kes juba otsib korterit, tööd, kes ikka veel ootab vastust. Olime midagi koos läbi teinud. Mida arvate Eesti pagulaspoliiti­kast?

Treumund: Piinlik.

Hint: Soovitan Eestil võtta eeskuju Kanadast. On olnud väga liigutav vaadata, kuidas Kanada peaminister põgenikke vastu võtab.

Sova: Arvan, et Eestis väga-väga kardetakse põgenikke vastu võtta. Aga kui võtta vastu, siis tuleb ju panustada ka nendega tegelemisse.

Sukmit: Novembris arutasime, millised muutused võiks jaanuar tuua, siis nüüd on veebruari lõpp, aga Eesti otsib endiselt sobivat pagulast. Ometi puudutab see probleem miljoneid inimesi.