Laiendagem eliiti

Marek Tamm

Marek Tamme intervjuu professor Donald Sassooniga. Jaanuari viimasel nädalal Tallinna ülikoolis peetud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli talvekool tõi Eestisse mitmeid silmapaistvaid humanitaare. Teiste seas astus talvekoolis üles nimekas briti ajaloolane, Londoni ülikooli Queen Mary College’i professor Donald Sassoon. Sassoon ei tohiks olla eesti lugejale tundmatu, 2009. aastal ilmus tõlkes tema monumentaalne „Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani”. Kuid sellele lisaks pärineb tema sulest peaaegu sama mahukas ülevaade sotsialismi ajaloost Euroopas „Sada aastat sotsialismi” („A Hundred Years of Socialism”, 1996) ning samuti terve rida üksikuurimusi, sh monograafiad „Mona Lisa. Maailma kõige kuulsama maali ajalugu” („Mona Lisa: The History of the World’s Most Famous Painting”, 2001) ja „Mussolini ja fašismi esiletõus” („Mussolini and the Rise of Fascism”, 2008). Vestlus toimus 24. jaanuaril pärast Sassooni loengut Tallinna ülikoolis. Marek Tamm: Küsin hakatuseks, kuidas kirjeldate enda kui ajaloolase profiili, kuidas määratlete oma positsiooni ajalooteaduse maastikul. Donald Sassoon: Ma alustasin Itaalia lähiajaloo uurijana. Oma esimeses raamatus käsitlesin Itaalia Kommunistlikku Parteid pärast 1944. aastat, teine oli Itaalia sõjajärgse ajaloo üldkäsitlus. Siis läks aga üksainus maa mulle igavaks. Ma kasvasin ju üles kaunis kosmopoliitilistes oludes: sündisin Egiptuses, käisin koolis ja ülikoolis kõigepealt Prantsusmaal, siis Itaalias, Suurbritannias, Ühendriikides. Pealegi on mulle alati pakkunud huvi maade võrdlemine. Nii hakkasin ma tegelema Euroopa võrdleva ajalooga. Kirjutasin vasakpoolsuse ajaloost Lääne-Euroopas mahuka raamatu, kus käsitlen peamiselt sotsiaaldemokraatlikke parteisid, aga ka kommunistlikke parteisid seal, kus need – nagu Prantsusmaal ja Itaalias – olid suurimad vasakpoolsed parteid. Raamatu pealkiri on „Sada aastat sotsialismi” („A Hundred Years of Socialism”, 1996) ja see hõlmab aega XIX sajandi teisest poolest alates, ent suuremas osas on käsitletud siiski vasakpoolsust pärast 1945. aastat.

Minu silmis on alati huvitav olnud just ideoloogiline tingitus ja stuktuursed piirangud, mis avaldavad mõju nii otsusetegijatele kui ka tavalistele inimestele. Ma arvan, et kui olen Marxilt midagi õppinud, siis just seda, et inimestel on tõesti vabadus teha seda, mida nad soovivad, aga nad teevad seda – nagu Marx on lisanud oma kuulsas raamatus Louis Bonaparte’ist – teatud piirangute raames. Seetõttu äratasid pahempoolsed parteid minus huvi eeskätt sel perioodil, kui need olid kujunenud tähtsaks ja võimsaks jõuks ning leidnud end olukorrast, kus neil tuli tõepoolest kapitalismi hallata – kui neil ei olnud enam võimalik lihtsalt niisama istuda, oponeerida ja kritiseerida, vaid nad pidid rinda pistma tõeliste poliitiliste küsimustega ning vajadusega saada tagasi valitud.

Siis liikusin ma edasi järgmisse, eelmistega seotud, kuid siiski erinevasse valdkonda: Euroopa kultuuriturgude kujunemise võrdleva ajaloo juurde. Ent seegi oli seotud piirangute ja struktuuridega, sest kultuuriliste artefaktide valmistajad loovad neid turu raames, kus kultuuri ostetakse ja müüakse. Nad loovad teatud publiku jaoks, kellel on oma eripärased soovid ja maitse. Kultuuritootjad ei ole päris nii vabad, nagu võiks arvata romantilise kujutluse põhjal kunstnikest kui üksildastest indiviididest, kes järgivad üksnes oma kunstilisi eelistusi. See raamat on tõlgitud ka eesti keelde pealkirja all „Euroopa kultuuri ajalugu” („The Culture of the Europeans”, 2006). Selles raamatus vaatlen ma kõike turu vaatenurgast, kultuuri tootjate ja tarbijaskonna, vastuvõtjate ja loojate vahelise sideme perspektiivist ja selle valgel, kuidas ühel konkreetsel maal loodud kultuuritooted ringlevad laias ilmas ja kuidas neid võetakse vastu ja tõlgendatakse publiku poolt, kellele need algselt üldse kavandatud ei olnud. Minu eesmärk oli vaadelda kultuuri terviklikult, nii et raamat pole ei kirjanduse ega muusika ega teatri ajalugu, vaid ma püüdsin näha seoseid ja siirdeid kultuurivaldkondade vahel.

Lühidalt võiks siis võtta teie teekonna kokku kui liikumise sotsialismi uurimiselt kapitalismi uurimise juurde. Kas olete sellise kirjeldusega nõus?

Täiesti, kuid see on ju üks ja sama asi! Kapitalism on alati asjasse segatud. Kapitalism on kogu asja tuum. Kui mind üldse miski kinnismõttena kimbutab, siis on see kapitalism. Lääne sotsialistlike parteide juures on huvitav see, et nad pidid kogu aeg tegelema kapitalismiga – nagu õigupoolest juba Marx. Ta kirjutas ju „Das Kapital’i”, mitte „Der Sozialismus’e”. Ta ei kirjutanud mingist sotsialistlikust utoopiast. Ta analüüsis kapitalistlikku ühiskonda. Ja lääne sotsialistlike parteide suhtumine sotsialismi ja kapitalismi on alati olnud skisofreeniline, sest algselt, XIX sajandil, kuulutasid nad oma eesmärgiks ju kapitalismi hävitamise, ehkki samal ajal olid nad ka kapitalismi poolt, sest ainult kapitalism pidi võima luua sellise ühiskonna ja sellise klassi – nimelt töölisklassi –, mis võiks panna aluse kapitalismi ületamiseks. Nii et sotsialismist kirjutamine tähendas tegelikult kapitalismi esitatud väljakutsest kirjutamist. Et aga need parteid olid küllalt arukad mõistmaks, et lihtsast kapitalismivastasusest ei piisa veel uute liikmete ligimeelitamiseks, pidid nad võitlema kapitalismi reformimise eest; ja mida edukamalt nad suutsid kapitalismi reformida, seda vähema tähtsusega oli muidugi selle hävitamine. Nende panus seisnes seega kapitalismi piisavas parandamises sinnamaani, et selle hävitamine muutus järjest raskemini teostatavaks või ebaveenvakski. Ehk ühe lausega kokku võttes: sotsialistlike parteide ajalooline funktsioon oli kapitalismi humaniseerimine. Meil pole kuigi palju – kui üldse – näiteid kommunistlikest riikidest, mis oleksid tekkinud pärast kapitalistlikku faasi. Kommunismil õnnestus juurduma hakata ainult sellises ühiskonnas, kus kapitalism ei olnud veel arenenud: Venemaal, Hiinas, Koreas, Kuubas jm.

„Euroopa kultuuri ajalugu” on ka raamat sellest, kuidas kapitalistlikud ühiskonnasuhted valitsevad kultuurikaupade üle. Need kaubad ei ole tegelikult materiaalsed, ehkki teatav materiaalne element on ilmselgelt olemas, raamat on ka materiaalne asi. Raamatut ei osteta siiski mitte sellepärast, et seal on 600 köidetud paberlehte, vaid selles leiduvate ideede ja lugude pärast. Asi on ideede teisenemises kaupadeks. See on tohutult laienenud kõigi kättesaadavate tehnoloogiliste vahendite toel ja tagajärjed on juba näha. Nii et see, mis mu raamatuid ühendab, on kapitalistlik süsteem – loodetavasti niisugusel viisil, mis ei lase oletada mingit ideoloogilist eelarvamust selle poolt või vastu. Mu raamatute aluseks on eeldus, et selline on meie ühiskonna viis enamikku kaupu toota ja tarbida. Terminit „kapitalistlik süsteem” kasutatakse omamoodi lühiiseloomustusena. Tegelikult on see kompleksne süsteem, mille raames võib teha igasuguseid eristusi. See on kultuuriülene, ent reguleerib seda algusest peale „selle” oma riik. Ja see kahetisus – süsteem ühelt poolt kaldub kosmopoliitilisuse poole ja on ühtlasi piiratud rahvusriikide poolt – on üks ideid, mida esimeste seas väljendas Marx. On päris märkimisväärne, et ta kirjutas sellest 1848. aastal, kui rahvuslus oli parajasti tõusuteel.

Määratlesite ennast Euroopa võrdleva ajaloolasena. Kuidas te aga võrdlevat ajalugu mõistate, sest vähemalt XX sajandi algusest peale on see olnud ajaloolastele omamoodi kimäär, millest küll sageli räägitakse, ent millega harva tegeldakse?

Võrdleval ajalooteadusel on kaks halvemust. Esiteks, kui kirjutada laiahaardelist ülevaadet – nagu minu raamatud seda on –, tuleb mõistagi tugineda teiste ajaloolaste töödele, sekundaarsetele allikatele; võib ka kasutada sündmuste kaasaegseid allikaid, nagu minagi olen püüdnud teha; aga arhiivide põhjal sellist ajalugu kirjutada ei anna – mitte ajaloolist ülevaadet kultuuriturgude arengust kahesaja aasta jooksul. Niigi kulus mul selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Enda õigustuseks ja kaitseks ütlen, et ajalugu ongi koostööpõhine: tuginesin kolleegide tööle, kes olid teinud väga spetsiifilisi uurimusi – uurimusi, mis võivad enamiku lugejate silmis paista tähtsusetute või hämaratena, ent mis minu jaoks kujutasid endast tõelist kullakaevandust, sest ma sain neid omaenda töös kasutada. Ilma sadade teiste ajaloolaste tööta ei oleks ma saanud „Euroopa kultuuri ajalugu” kirjutada. Nemad olid pinna ette valmistanud. Nii et mina olen pigem nii-öelda sünteesija kui inimene, kes ühe konkreetse perioodi kohta algupärast uurimistööd teeb, ehkki ma olen ka seda teinud.

Teiseks probleemiks on keel. Muidugi on suur õnn, et inglise keeles on avaldatud nii palju uurimusi ja et inglise ajalookirjutus on heal järjel. Inglise keelt kõnelevate maade (esmalt Suurbritannia, siis Ameerika Ühendriikide) imperialistliku loomuse tõttu on paljud ingliskeelsed ajaloolased kirjutanud ka teistest maadest. Mul on kõvasti vedanud, oskan ju oma nii kosmopoliitilise kasvatuse tõttu ka prantsuse ja itaalia keelt, aga muidugi olnuks palju parem, kui ma oskaksin rohkem Euroopa keeli. Nii et need on kaks suurt probleemi, mis võrdleva ajalooteadusega seostuvad.

Kui teie raamatu „Euroopa kultuuri ajaloo” juurde tulla, siis on arvatavasti üks keskseid väiteid selles raamatus see, et 1880ndate ja 1920ndate aastate vahel toimus Euroopas revolutsioon kultuurikommunikatsiooni vallas. Kas saate selle väite sisu lühidalt esitada?

Kuni umbes aastani 1880 tarbiti kultuuri kahel viisil: esiteks võis tuua kultuurilised artefaktid endale koju, tarbida neid privaatselt. Siin tuleb mõistagi silmas pidada mitmeid nüansse, nagu näiteks muusika puhul, mida sai kodus tarbida ainult teatud oskuste korral (muusikariistade mängimise ja noodilugemise oskus), aga põhiliselt oli see kodune kultuuritarbimine. Teine võimalus kultuuri tarbida oli kuni XIX sajandi lõpuni kollektiivne kohalviibimine elavatel ettekannetel, mis XIX sajandil tohutult laienes (ma pean silmas teatri, kontserdisaali, muusikalilava arengut ja ooperiteatrite levikut). See on seotud kodanliku ühiskonna sünniga. Pärast 1880. aastat toimub tehnoloogiline revolutsioon. Esiteks filmikunsti leiutamine, võimalus toota peaaegu täiuslikke koopiaid tegutsevatest, omavahel suhtlevatest inimestest, selle asemel et leppida nende staatilise kujutisega, nagu see oli olnud maalikunstis, või iga kord erineva esitusega, nagu see oli teatris. Ja filmi sai näidata väljaspool kodu ning kollektiivselt, nii et teatud mõttes oli see teatriga ühesugune, aga filmikunsti tarbijatele pakuti ka samasugust esitust kõikjal maailmas.

Siis leiutati salvestatud heli, mida kasutati peaaegu eksklusiivselt muusika salvestamiseks. Nii et ühtäkki polnudki enam vaja minna kontserdile ega õppida mängima muusikariistu – polnud vaja muud kui riistvara, grammofoni, ja seejärel osta tarkvara – plaat.

Kommunikatsioonirevolutsiooni kolmandaks alustalaks oli võimalus kuulda heli kaugel selle tekitamise paigast – nimelt raadio – raadioülekande leiutamine. Televisioon põhiliselt ühendab nii kuulmise kui nägemise aspekti, ent otsustavaks tehnoloogiliseks läbimurdeks oli raadio. Esimene tõeline raadioülekanne tehti pärast 1920. aastat, selle 40aastase perioodi lõpul.

Tehnoloogia areng, aparaadid ja nende piirangud, avaldavad mõju kultuurilise vormi tootmisele. Need avavad teatud arenguteid ja sulgevad mõned teised. Esimestele plaatidele mahtus kõigest kolm minutit muusikat, niisiis olid eelistatud ooperiaariad, mitte pikad kontserdid. Mõningaid asju on tänu tehnoloogiale lihtsam teha. Nii et see on üks mu raamatu suurtest teemadest. Teine teema on kultuuriartefaktide edasikandumise kiirenemine, mis annab eelise suurema potentsiaalse turuga maadele: suurtele riikidele või, kui olulist rolli mängib keel, siis suurema keeleareaaliga maadele – see on üks põhjus, miks Eestil oli vähe tõenäosust tõusta esile populaarse kirjanduse suureksportijana, ükskõik kui hiilgavad ka poleks tema kirjanikud. Ja loomulikult teeb see asja palju lihtsamaks inimestele, kes tegutsevad suure keeleareaali piires, kuivõrd need areaalid ei ole tekkinud mitte ainult suure elanikkonna vaid ka teatavat konkreetset laadi ajalookäigu tulemusel, tavaliselt seoses kolonisatsiooni ja asumaadega nagu prantsuse, hispaania, inglise keele puhul. Nii et, jah, turu suurus on tähtis, aga tähtis on ka riikideülese turu suurus. Hiina keelel võib olla rohkem kõnelejaid kui ühelgi teisel maailma keelel, aga pole tõenäoline (ehkki pole ka võimatu), et sellest võiks saada rahvusvaheline keel nagu inglise keel.

Eestis on viimastel nädalatel käinud elav vaidlus selle üle, milline peaks olema riigi poliitika avalike raamatukogude suhtes ja kas meil tuleks kuidagi mõjutada seda, mida inimesed loevad. Seda vaidlust jälgides on mulle mitut puhku tulnud meelde mõned peatükid teie raamatust, näiteks need, kus on käsitletud XIX sajandi lõpu kultuuripaanikat, ent ka sajanditaguseid vaidlusi raamatute üle, millised on moraalsed ja millised ebamoraalsed. Muidugi ei saa me otseteed ajaloost õppida, aga küsin siiski, mida te sellest küsimusest arvate: milline peaks tänapäeval olema hea riiklik poliitika avalike raamatukogude suhtes?

Nagu märkisite, on see vaidlus üsna vana, sest sedamööda, kuidas kasvavad avalikkuse võimekus ja ostujõud, läheb üha raskemaks kontrollida, kes mida loeb, ja samamoodi muutub keerulisemaks küsimus, mida me saame teha tagamaks, et inimesed loeksid „õigeid” raamatuid. Seda on näha läbi kogu XIX sajandi, kui üks moraalipaanika järgneb teisele selle pärast, mis siis saab, kui töölisklass – ja mitte talupojad, sest talupojad suurema osa XIX sajandi vältel ei osanudki lugeda – loeb „valesid” raamatuid; oht, mis üha kasvab sedamööda, kuidas haridus levib. Sellele küsimusele on pakutud mitmesuguseid lahendusi. Laias laastus võib öelda, et ühed neist on teatud mõttes veenmismudelid. Kultuurieliit tõmbab piiri „hea” ja „halva” vahele – hiljem, kui taibatakse, et „hea” ja „halb” on liiga vanamoodsad sõnad, hakatakse rääkima „kõrgest” ja „madalast”, kõrgkultuurist ja „madalast” kultuurist. See on nagu heade kommete, nagu kahvli kasutamise õpetamine. Kui inimene on auahne ja tahab elus edasi jõuda, siis ta võtab kultuurieliidi soovitusi kuulda ja keskendub sellele, mida eliit heaks kiidab.

Piirjoont hea ja halva vahel on alati väga raske kindlaks määrata, sest moraal teadagi muutub, maitse-eelistused teisenevad jne. Ehkki kultuurieliit võib olla suuresti ühel nõul selles, mis on täielik saast ja mis on tõesti hea kirjandus, laiub nende kahe äärmuse vahel selgusetuse suur hallala. Selle üle peetakse kultuurisõdu. Kontrollivõimalused kõiguvad ja toimivad üksnes sotsiaalselt kõrgemale pürgijate suhtes. Teine võimalus kehtestada kontroll selle üle, mida loetakse, on muidugi otsene poliitiline sekkumine, nimelt tsensuur. See on muidugi ammust aega olemas olnud. Raske on kujutledagi ühiskonda, kus poleks üldse mingisugust tsensuuri. Ja siingi mängib otsustavat rolli eliit. Nii näiteks on mõnes riigis, eeskätt Prantsusmaal ja Saksamaal, kuulutatud seadusevastaseks holokausti eitamine. Enamikus riikides on seadusevastane lastepornograafia.

Aga teie küsimus käib tegelikult selle kohta, mis saab siis, kui riik kultuurilistel põhjustel subsideerib või maksab kinni kultuuri, mida muidu ei olekski või mis oleks raskemini kättesaadav, kui see jääks üksnes turu hooleks. Me teame suurepäraselt, et kui võtta näiteks ooper, siis seda on alati subsideeritud. See žanr lihtsalt ongi uskumatult kallis, nii et seda subsideerivad kas rikkad või reklaamitegijad või riik. Kuidas on lugu raamatukogu raamatutega? Milline on siin õige poliitika? Minu meelest pole võimalik panna kokku mingite üldiste tegevuspõhimõtete nimekirja selle kohta, milline peaks olema õige tegevuskava, sest kultuuritoodete kvaliteet on asi, mida pidevalt uuesti määratletakse. Öelda lihtsalt, et otsustama peab kultuuri- või poliitiline eliit, ei lahenda mitte midagi, sest juba definitsiooni järgi tähendaks see, et need, kelle käes on poliitiline või kultuuriline võim, võivad otsustada, et toetada tuleb seda, mis neile meeldib. Ja et ükskõik millise valdkonna eliit on ühtaegu ka rikkam kui „rahvas”, siis on tegu kaunis sõgeda süsteemiga, kus üks grupp ütleb, et riik peab subsideerima just seda, mis mulle meeldib, sest muidu läheb see mulle liiga kalliks.

Muidugi on arukas jätta raamatukoguhoidjatele nii palju valikuvõimalust, kui vähegi võimalik. Las nad koostavad oma äranägemise järgi mingi segu populaarkirjandusest ja „kõrgest” kultuurist lootuses, et harjumus lugeda ja raamatukogusid külastada võib tekitada nendes, kes loevad ainult Dan Browni ja muud selletaolist, kiusatuse proovida ka Tolstoid või Flaubert’i. Kui nad telliksid kogusse ainult Tolstoid, siis käiks kogus vähem rahvast ja hakkaks kostma hääli, mis nõuavad, et rahvaraamatukogud üldse kinni pandaks. Eeskujuks peaks olema midagi avalikõigusliku televisiooni, BBC-taoliste ettevõtete sarnast, mis pakuvad populaarset tootevalikut kõrvuti suurepäraste draamade ja dokumentaalfilmidega. Nii kujundavad need endale laialdase publiku, mis kaitseb BBCd ülemäärase sekkumise eest.

Aga laia avalikkuse n-ö halva maitse probleemi tõeline lahendus on palju demokraatlikum, ent ka palju kulukam. Laiendagem eliiti. Võtmeküsimus on võimaldada palju laiemale inimrühmale juurdepääs „kõrgele” kultuurile. Kõigis tsiviliseeritud riikides juba tehaksegi seda oma haridussüsteemi kaudu. Tõeline ligipääs heale kultuurile seisneb inimeste viimises sellisesse kultuurisituatsiooni, kus nad seda mõistavad ja saavad otsustada, kas see neile meeldib või mitte. On tohutu vahe, kas inimene ei suuda mõista Shakespeare’i, sest tal pole selleks vajalikku haridust, või ta, lugenud Shakespeare’i ja saanud kätte ka Shakespeare’i mõistmiseks vajalikud kultuurilised tööriistad, leiab, et Shakespeare talle ei meeldi, sest … noh, sest see talle lihtsalt ei meeldi. Inimestel peaks olema õigus mitte armastada Shakespeare’i, ent neil peaksid olema vajalikud teadmised, et selle üle ise otsustada. Eesmärk pole ju see, et sundida kõiki Shakespeare’i lugema, vaid et kõigil peaks olema tõepoolest võimalik ise otsustada, kas nad tahavad teda lugeda või ei. Ja see on asi, mida rahvaraamatukogud üksi teha ei saa, selle kallal peab töötama kogu ühiskond. Ja teatud mõttes on see viimaste sajandite jooksul nii ka olnud. Võtkem näiteks Bach või Mozart, kes komponeerisid muusikat üsna väikese kuulajaskonna jaoks. Need olid inimesed, kellel oli võimalik otsustada, kas Mozarti ja Bachi muusika neile meeldib või mitte, sest nad olid saanud selleks vajaliku hariduse. Kui keegi oleks Mozartile ja Bachile öelnud, et nende muusika vaimustab kuulajaskonda veel ka kaks-kolmsada aastat hiljem, siis oleks see neid tõsiselt rabanud. Ja praegu nauditakse Mozartit ja Bachi ja Beethovenit ka Indias ja Hiinas – hoopis teistsuguses ühiskonnas ja sotsiaalsetes kihtides, mis erinevad tohutult XVIII sajandi Leipzigi ja Viini kuulajaskonnast. Ja kui keegi liidaks kokku kõik Mozarti muusika ettekanded, siis võiks ehk isegi selguda, et tema loomingu müügiedu on olnud suurem kui Beatlesi ja Elvis Presley oma.

Nii et pikas perspektiivis pole tõsi, et kõrgkultuur on üksnes väheste rõõm. Pikas perspektiivis on mõned kõrgkultuuri tooted uskumatult populaarsed, sellal kui suur osa popkultuurist on populaarne üksnes lühikest aega ja vajub siis unustusse. Kapitalistlik turg ei saa kaugesse tulevikku vaadata. Ettevõtjat piirab liialt vajadus saada kasumit üsna lühikese aja vältel. Aga ühiskond ja riik, mis esindab ühiskonda, saavad kaugemasse tulevikku vaadata. Ja tavaliselt nad seda teevadki, pakkudes tasuta haridust ning toetades mitmel viisil kunste ja kultuuri. Pikas perspektiivis on haritud ühiskond parem kui kirjaoskamatute ühiskond. Kui mõned haritud inimesed loevadki Dan Browni, siis pole see veel ometi maailma lõpp.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk