Lajatusest venekirveskultuuriga!*

Juku-Kalle Raid

 

Netifoto

 

Soovitus kriitik Boris Tuchile õppida ära kultuuritähestik.

 

Kui rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid avaldas iga-aastase maailma ajakirjandusvabaduse reitingu nimistu, selgus, et Venemaa oli reitingu nimistus langenud rekordiliselt madalale 147. kohale (kokku oli nimekirjas üldse 168 riiki). Eks mänginud siin muidugi rolli kolme ajakirjaniku tapmine 2006. aastal: telekanali NTV erikorrespondent Ilja Zimin (26. veebruaril), ajalehe Saratovski Rasklad korrespondent Jevgenia Gerassimenko (26. juulil) ja ajalehe Novaja Gazeta vaatleja Anna Politkovskaja (7. oktoobril). Teiste põhjuste hulgas on oluline tõik, et selle riigi meedia on libisenud suures osas kas valitsuse või valitsusega lähedalt seotud ettevõtete kontrolli alla.

Siinkohal tahan aga tuua välja veel ühe tüüpilise tendentsi Venemaa ajakirjanduses – ja seekord pole enam tegemist totalitarismiga poliitikas, vaid totalitarismiga, mis valitseb vene kultuuris. Ka diktatuuri abita harrastab vene kultuuriinimene sageli halastamatut näopeksu kolleegi aadressil, kartes ise samal ajal paaniliselt vastukriitikat. Justament nagu poliitikas – ning seda näitab naaberriigi retoorika, mis kultuuris ei erine kahjuks ametlikust. Ja mul on tunne, et pole kunagi erinenudki.

Veel enam: mõisted “poliitika” ja “kultuur” aetakse lootusetult sassi. Nii lugesingi ajalehest Zavtra kunagise N Liidu heliloojate liidu esimehe Hrennikovi hullumeelset intervjuud, kus ta jõudis läbi keerdkäikude välja peamiseni: Nõukogude riigi üks parimaid ja suuremaid muusikaasjatundjaid oli seltsimees Stalin, kõikide kunstnike juhendaja. Kusjuures, nagu ikka, ei osanud ka Hrennikov välja tuua neid kohti, kus Stalini “ilmeksimatus” välja paistis, vaid jäi vana stammjutu juurde: see lihtsalt on nii ja kõik. Sama kehtib ka vene kulturnikute ja kultuurikriitika kohta tänases mastaabis: vene kultuuriajakirjanduse jälgija leiab sealt valusat isiklikku äsamist, arveteklaarimist oma klanni (või teatri või galerii) “vaenlastega” ning umbes null bitti informatsiooni kultuuritüki enda kohta, olgu selleks siis raamat, näitus või teater. Palju emotsionaalsust ja kogu laulupidu.

Ka meil on selline mees! Boris Tuch kirjutas 19. jaanuari Sirbis Vene Draamateatri perspektiividest. Tuchi arvates küll perspektiivitusest, sest kohe algatuseks jättis ta mulje, et tal on poolte inimestega mingi vana kana kitkuda – solvangud ja kibedus pressisid jõuliselt välja. (Taustinformatsiooniks niipalju, et härra Tuchi võib massiivselt lugeda ka nt ajalehest Den za Dnjom, kus ta esineb iganädalase absoluutse spetsialistina kõigis kultuurivaldkondades. Ei maksa lisadagi, et samas, kõigest ülesõitvas vormis).

Mõningad näited: “jõhkralt grafomaanne ja mõttetu kirjatöö” (Jelena Skulskaja kohta), “madalamale langeda pole enam võimalik” (teatri kohta), “häbiväärne vaatepilt” (etenduse “Kuidas armastada valitsejannat” kohta), “lausa haiglaselt kahtlustava iseloomuga (ja vahel jälle liiga usaldav) inimene” (Eduard Tomani kohta). Jne, jne.

Jõuline taat see meie kibe Tuch, ehkki kirvelöökide kaikumisega piirdus ka mehe jutu kogu mõte – nimelt ei saanudki aru, mis on “mõttetu” ja miks, analüüsist rääkimata. Sõnaga, puudu jäi see, mida euroopalikus mõistes oleme harjunud pidama konstruktiivseks või lahkavaks kriitikaks. Tõsi küll, ka vene kultuuriruumi kaudu on meil kõigil tulnud kokku puutuda terminiga “konstruktiivne kriitika”, ent see tähendas partei kultuuriliini, mitte kunsti arukat analüüsimist.

Selles mõttes on Tuch korralik vana kooli mees. Valvsus eelkõige! Klassivaenlane tuleb paljastada!

Ega midagi. Ühest Tuchist ei maksakski ju probleemi teha: las sekeldab ja saab honorari, villavabrikut ta ju niikuinii seisma ei pane – pingutagu või pihik lõhki. Sest nii vene teatri uus kunstiline juht Mihhail Tšumatšenko (teatripedagoog ja lavastaja Moskvast) ning teatri direktor Marek Demjanov on piisavalt normaalsed inimesed, et Tuchi vehklemisest põllul mitte välja teha. Minu meelest on probleem hoopis muus: kirjatüki autori meeleheitlikus ning pimedas katses tuua Eesti kultuurimaastikule selline kriitika- ja diskussioonivorm, mis on omane kultuuridiktatuuri evivale ühiskonnale.

Tuchi tige “mul on õigus” sõim tuletab meelde analooge nõukogude minevikust, kui “asjaomased instantsid” paari löögiga vene kultuuri vaimu purustasid. Näiteks Zoštšenko kuulutamine “kirjanduslikuks rõvetsejaks ja jätiseks” või hoop Ahmatova pihta (“tühja ning ideetu poeesia tüüpiline esindaja”). See kõik leidis aset aastal 1946, ent eks juured ole veel sügavamal, lausa proletaarses sedastuses (kui aasta 2007 ja 1917 ära vahetada ning lugeda sm Lenini hüüatust kultuuritegelaste kohta, kellest oli karta partei põhijoone eiramist): “Ükski lurjus ei tohi vabalt ringi uidata, vaid ta tuleb vangi panna või kohtuotsuse alusel kõige rängemale sunnitööle saata”. Ja kohus oli loomulikult – ütleja ise. Või meenutagem ajalehte Pravda 1950. aasta algusest: “Kõiki nõukogude heliloojaid tuleb abistada nende loomingusuuna revideerimisel”.

Säärane leksika võiks ju minevikku kuuluda? Ehk mujal kuulubki, ent tuchilikus vene kultuurikriitikas siiani mitte. Saamata küll näpunäiteid suurelt juhilt värsimõõdu kohta, kipub kultuuritraktor sulge haarama ning oma tõde kuulutama – aga ikka nii, nagu pärineks see tõde ning instruktsioon härralt Issandalt Jumalalt eneselt.

Sama leksikaga esinevad vene poliitikaanalüütikud, sest selline imposantne möga on neile ajaloo tõttu paratamatult sügavale verre vajutatud. Ka üldjoontes ju soliidsusele pretendeerivates väljaannetes, näiteks Literaturnaja Gazetas, on sõimatud vene parempoolseid “neoliberalismi infantiilseteks epigoonideks” ja “lömitavateks pseudoläänlasteks”.

Juba pea aasta tagasi, mai lõpupoole, esines raadios Ehho Moskvõ saates “Eriarvamus” Mihhail Leontjev. Ja muidugi hüppas ühe teemana välja Tallinna tinasõdur. Leontjev rääkis: “Ma eelistaksin, et venelased jääksid sinna/Eestisse – J.-K. R./ kui Venemaa kodanikud. Kui Venemaa oleks tugevam – ja Venemaa saab tugevamaks –, hakkab ta kaitsma nende inimeste õigusi kõikvõimalike vahenditega. Kui siis ühel hetkel osutub vajalikuks, et meie fašismi vastu võidelnud sõjameestele püstitatud mälestusmärgi kõrval seisaks Vene tank, siis see seal ka seisab.”

Tuch harrastab samuti nõukast pärit “riiklikku leksikat”: räägib kultuurist, mis “kuulub rahvale” ja mille eest “vastutab” just seesama Tuch ja co! Sealjuures on Tuch endale kultuuri peaarsti paberi ise välja kirjutanud. Mingi Toman siin pudrutab? Paneme kinni! Vene teater on häbiväärne? Vahetame ära juhtivad seltsimehed! Skulskaja käib pinda? Keelame kirjutada! Jne.

Ausalt öeldes narr lugu, et sellest kõigest peab kirjutama aastal 2007 Eestis ja sealjuures veel teatri kohta, mida saavad venekeelsed kunstnikud teha teistele venekeelsetele inimestele. Tuchi oli loomulikult piinlik lugeda ning usutavasti mitte vaid teatriga seotud inimestel, vaid ka publikul.

Äkki on Tuch lihtlabane provokaator? Või – kuskohast teda see king ikkagi nii pigistab? Siinkohal võiks ehk meelde tuletada Soome presidendi Kekkoneni 1960ndate lõpu ja 70ndate alguse adjutanti ja Moskvas 11 aastat majandusalal tegutsenud Esä Seppäneni teemaga haakuvat mõtisklust: “Kui mõne venelase hoiak ei jäta ratsionaalset muljet, ei tasu teda aruka jutuga lepitama hakata. Kõige targem on partneri soigumise ja kurtmisega märkamatult ühineda. Niikaugele jõudnud, võib vestluse jälle soovitud rööbastele suunata ja ta unustab peagi, milles asi üldse oli”. Nii viitab Seppänen sellele, et kontrastid on järsud, ja vihjab ebakonstruktiivsusele, rääkides sealjuures teatud kindlat tüüpi sekeldajatest ning mitte sugugi kõigist venelastest.

Kas vaja on kaasasoigujat, et mürgisoon pidama jääks, hr Tuch? Helista emale!

Me teame kõik vene rahvajuttude kangelast Loll-Ivani, kes oma oblomovlikust laiskusest hoolimata suutis lolli loba abil teisi niikaua ninapidi vedada, et sai endale printsess Maša ja pool vürstiriiki. Pluss rahvuskangelase oreooli. Sest suutis olla alati valvel ning rääkida ükskõik mida, mis parasjagu endale – ja konkurendi mustamiseks – vajalik tundus.

Seda võib kahjuks öelda ka teatud osa vene kulturnikute kohta. Pole küll psühhoanalüütik ega tea, kas Tuchil oli nooruses näitlejaambitsioone, ent reeglina – nagu selle loo algul märgitud – on sellisel sõimul ja augukaevamisel mingi vana isiklik põhjus. Ning siinkohal peab iga kliinilise inimesega juba eraldi tegelema – põhjused võivad osutuda täiesti eripalgeliseks.

Lõpetuseks veel midagi Tuchi ahastavast kultuuriröögatusest, sedapuhku Tammsaare näidendi “Kuningal on külm” esmalavastuse (ja vene teatri hooaja avalavastuse) kohta. “Skulskaja asus pikemalt tseremoonitsemata näidendi teksti kallale”, kirjutab Tuch hasartselt ja ennast unustades, “ta tegi kärpeid näidendi tekstis…” (Kärpimise patu on Ingo Normet enda omaks tunnistanud. Vt Sirp 2007,  nr 4, lk 10. –Toim.)

Kordan, ma ei tea, mis oli Tuchi röögatuse tõeline põhjus. Tean aga seda, et antud hetkel eksis ta lihtsalt kultuuriruumiga, kuna euroopalik eluvorm ei hakka talle iialgi võimaldama tõeministeeriumi juhataja ametikohta. Kahtlemata võib olla harjunud, et “valmis” ja “heakskiidetud” teksti ei kärbita… Nõukaajal viiski rong igasugused kärpijad otse kultuurikeskusest sunnitööle. See aga ei ütle midagi ei teksti, kunsti ega teatri kohta. Sellise loogika järgi tuleks postuumselt maha lasta ka eesti kirjanik ning lavastaja Mati Unt, kes – hoolimata sellest, et pidevalt “tekste kärpis” – on klassik.

Kui tükk ei meeldi, oleks arukas kirjutada analüüs. Minule kõnealune “Kuningal on külm” meeldis. Ja just seepärast, et käsitles Tammsaaret absoluutselt teise nurga alt. Usun ka, et poliitika teemal üpris küünilisi esseid kirjutanud Tammsaare ei viitsi end selle teate peale hauas ringi keerata. Ainuvõimalikku kunsti pole olemas isegi siis, kui seda nõuab kriitiku isiklik minevikukool.

Ning lõpusoovituseks: kui soovid, et sind ikka edasi kriitikuks peetaks, peab endale selgeks tegema, mis on asja mõte, mida seletama hakata tahad. Kusjuures, erinevalt nõukogude moest ei nõua sult Eestis keegi, et teeksid seda po našemu. Normaalses kultuuripildis pole see oluline. Normaalses kultuuripildis tegutseb vene teater rahulikult edasi, hoolimata sellest, mitu tonni sitta kellelgi selle ülekallamiseks parasjagu varuks on.

Polegi muud teha, kui mõelda ja ennast aeg-ajalt talitseda.

 

* Kuulub võitluskirveste kultuuride hulka –  Eesti Entsüklopeedia X köide.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming