Lapse silmadega

Evi Arujärv

Jõuluajal me vaatame maailma lapsesilmadega. Kui hästi läheb, kui ühiskondliku olemise köidikud väga ei pigista... Jõulud, see on aistingute vikerkaar, lõhnad, värvid ja soe valgus, millegi ootus ja päkapiku jäljed aknalaual. Ja hapukapsas. Aga ka kurbus tärkavast aimdusest, et jõuluvana ehk ei olegi olemas. See ei ole mingi tühiasi. Jõuluvana tühistumine tähendab ühest elumaailmast lahkumist, et siirduda järgmistesse, uute virvatulukeste poole. Neis järgmistes maailmades selgub enamasti sama ? et pole olemas. Või et kõik on hoopis teistmoodi: natukene hallim, nirum või isegi piinarikas. Ja ometi ? või just seepärast ? tahetakse ka pärast lummus(t)e lõppu ?tagasi?. Jõulud on vaid üks neist sümboolsetest, nostalgilistest tagasipöördumistest teatavasse infantiilsesse hingeseisundisse ? lõhnade, värvide, soojuse ja millegi meeldiva ootuse maailma. Isegi kirutud kaubafeti?ism tundub selle kontekstis kuidagi kistud ja tühine. Lõppude lõpuks on küünlaleegis elav soe valgus väga vana, maagiline ja püha asi. See oli enne kaubamajasid. Ja asjade maailm tervikuna on kaunis, kui seda vaadata ilmsüütult, teadmata vahetusseaduste needusest. Veel vähem tundub jõuluaistingutel tegemist olevat surnuks piinatud verise mehega, kes kirjade järgi maailma lunastas. Kristluse püha põhikujund, verine Ristilöödu, on kõikide teiste usundite sümboolika ja kujundite seas räige ja äratab süütunnet. Õlgedel lebav lapsuke õnneks ei tuleta seda meelde. See võib ka lihtsalt üks laps olla. Lihtsalt üks laps ? sellest tugevamat sümbolit ei ole.

Üldiselt muidugi on aeg selline, et lapsemeelsus ei ole soositud. Need suureks saanud lapsed, kes täna võiksid ise lapsi saada, saavad neid üsna ettevaatlikult. Ka kirik, kes meid jõulujutlusele ootab, ei ole lapsesilmadega. Vene aja lõpul ja natukene pärast seda võis see veel nii olla. Siis täitsid Tallinna pühakodasid noorte massid. Kirik täitis teatava (ettevaatliku, kontrollitud) vastukultuuri rolli. Täna on kiriku maine langenud, kirikuinimesed panevad imeks tugevat vastuseisu usuõpetusele ja kirikuvastaseid meeleolusid. Imestus on imekspandav. Jõuab ju usuinstitutsioonide sõnum avalikkuse ette kui külma, võimuka ja inimkauge institutsiooni sõnum. Tänane kirik: see võimuga ja võimu ümber kiibitsemine ja sotsiaalsete hierarhiate vaikimisi aktsepteerimine; see on ristiusu kaplanid verist naftasõda õnnistamas; see on jäine vaikus ühiskonnaelu probleemide küsimuses. Sel suvel juhtusin mitmest maakirikust läbi astuma. Eeskoja seintel oli koguduse nõukogude nimekirju näha. Need kubisesid üsna tuntud poliitikute ja parteifunktsionääride nimedest. Võim ja eetika ? ilus paar ju. Miks ka mitte. Aga enamasti ei vaata ka eesti poliitik oma valija peale just sooja pilguga?

Kõige avalikuma ja enam kõnelnud kirikumehe Toomas Pauli kirjatükkides on palju kurja, blaseerunud tarkust ja vähevõitu armastust või vähemasti mõistmispüüdugi. Analüütilised mõttemudelid, tüpoloogilised võrdlused viidetega teadustekstidele on võimuka tähendamissõna, dualistlike mütoloogiliste väärtusmudelite teenistuses. Inimesed, kes loevad, elavad läbi teatavat pettumust või nõutust nende suletud, vaenulike allegooriate ees. Analüütilis-tüpoloogiline mõtlemine lõhub nähtused üksikosadeks, toob esile üksteisest kaugel seisvate nähtuste seosed ja analoogia. See loob mulje erapooletusest. See on vaimline lõbu ja huvitav mäng. Enamikule inimestest on märksa tähtsam, et maailm koos püsiks. Suurim hulk mentaalset energiat kulubki selleks, et käestlibisevat, tükkideks purunevat vaenulikku maailma oma peas taas kaunilt või vähemasti talutaval kujul kokku panna.

Et kirik selles alati veenev ei ole, sellest pole lugu. Teda asendavad teised institutsioonid ja ametid. Lõppude lõpuks, omad väikesed maailmad pannakse kokku kollektiivsel jõul, väikeste rühmadena. Täna, Interneti-ajastul, toimub see juba ka väikeste virtuaalsete kogudustena. Aga kõigist tehnilistest vahenditest võimsaim on ikkagi mälul põhinev kultuuriline korduvus. On märgata, et juba üsna noored inimesed, kelle pilk ju enam tulevikku suunatud, tahavad natukene ka tagasi ? sinna, kus jõuluvana oli veel olemas ja maailm püsis koos. Sinna, kus hommikuti võis aknalaua lumel päkapikujälgi näha. Paljude inimeste jaoks kuulub ka jõulujutlus sinna. Aga päkapikujälgi näeme me oma laste või lapselaste silmade läbi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming