Lapsed ja ?vali kord?

Jürgen Rooste

Politsei hoiab noortel silma peal punkarite iga-aastasel üritusel ?Tere kool?.ARON STERN Eel esimese septembri leidis Tartus aset nukker intsident lastega: tänavareiv osutus jooma- ja narkopeoks ja politsei korraldas lõbujanustele noortele massilise haarangu. Meie näeme statistikat; jah, noored jõid.

Vabaduse platsil keerati suvelõpupeol auto kummuli. Otse Falcki turvameeste silme all, pasundas meile press. Eks ta ole.

See-eest punkaktivisti Toomas Kaljumaa korraldatud ?Tere, kool!? (esimene selle seeria üritus toimus juba 1996), mis suunatud alternatiivse kultuurkonna noortele ? kohal oli nii punkareid, metalliste, skinhead?e kui niisama ?linnarahvast? ? möödus rahulikult. Ometi algatati säälgi hää mitu väärteomenetlust ja tehti õllepurgist rüübanuile trahvi. Kuigi, võrreldes noorteüritustega üldiselt, oli sündmus hillitsetud ka rajumatel kitarrilainetel. Kõik möödus politsei sõbraliku ja valvsa silma all.

Valgas kuulutati välja koolirahu. Siis nagu rahu õpilaste ja õpetajate vahel? Teate küll, õpetajad, need langenud sotsiaalse staatusega olendid, kes mingist hullumeelsest entusiasmist ja kultuurilisest enesealalhoiuinstinktist innustatuna üritavad lapsi vanade aegade mõõdupuude järgi inimeseks kasvatada koolides, mida siin-sääl kaitsevad diilerite eest turvamehed ja mida kuskil suletakse, sest pole enam tegelasi, keda inimesteks kasvatada; mis kuskil lihtsalt töötavad ja inimesehakatisi hariduse hammasrattaist läbi lasevad? Septembrist septembrisse, eelküpsetatud produktidena; ehk keegi pistab kunagi elu mikrouunisse.

Minister Pomerants olla laste poole kooli hakul pöördunud nii: ?Tervitus, marakratid! Jälle 1. september ehk uus hooaeg uute trendidega. Ruudulised volditud miniseelikud, olgugi juba kevadel tänavapilti ilmunud, aga ikka veel in; polüfoonilised ja värvilised telefonid (Nokia 3100 või veel parem 3600); räppar Chalice ja hip-hop; tukad ja juuksesalgud /—/ Sel sügisel on moes ka õppimine. Lihtsalt loll on olla loll. Ei aita elus edasi nabarõngas ega värviline telefon, vaid ikka teadmine, et 3+7=10 ja et elekter tuleb Narvast.

Õppimisel on oma väärtus. Õppimine teeb inimesed ilusaks ja huvitavaks ning hiljem täiskasvanuna toob ka leiva lauale. /—/ Nii et kui te tahate olla ilusad ja huvitavad, leida endale super-elukaaslase ja unelmate töö, siis ärge laske võimalust käest!?

Viimastel aastatel on igal õppeaastal põhikoolitee pooleli jätnud tuhanded, viimaseil andmeil isegi peaaegu 10 000 last. Sel õppeaastal alustab esimeses klassis üle 12 000 õpilase. Noh, kas kooliaasta lõpuks, uue alguseks saavad need arvud tasakaalu? Ning kui paljusid lapsi peab politsei siis tänavail valvsalt jälgima hakkama? Mitu väärteomenetlust ja kriminaalasja algatama? Statistika on mõnikord põnev nagu nuputamismäng. Näiteks oleks väga põnev teada, mis jooned iseloomustavad seda sootsiumi, kelle lapsed koolidest välja langevad. Kas see on kogu Eesti või miski eriline sotsiaalne rühm?

Ilusaid ja huvitavaid, põnevaid noorteliikumisi selle kõige kiuste siiski tekib ja poliitilise reklaami ja retoorika jõukusekesksusele vaatamata on ilmas näha ka teistsugust hoogu: noored ratturid (varsti või isegi juba on ?ratturite? kogukond suurem ?punkarite? omast; loodetavasti kasvab see mööda ka tarbimishullusse langenud indigolastest, uuest eriliste autoriteetideta ? mitte et nad neid ei ihkaks või otsiks, aga pole väärilisi ? põlvkonnast). Suuresti õpilased/üliõpilased Prussakovi-nimelisest Jalgrattaühingust promovad uut ökolinlikku elustiili ning loovad mugava ja tasuta rattasõiduvõimaluse kõigile linlastele.

Ja liikluspolitseinikud seisid esimesel koolipäeval vapralt kriitilistes kohtades ja talitsesid sauaviibutusega autohulle, kuigi mõni tuhises ka sauamehest ükskõikselt mööda; nagu oleks pargis õlut joomas, mitte plekktünnis inimeste vahele liiklusse kihutand.

Ent kuidagi jääb kripeldama. Kas see on ikka nii, et valvas silm ja kärme karistus korvavad hooliva väikse ühiskonna, kus inimesi algusest pääle üksteisega arvestama suunatakse. Me paneme oma kaardi sauamehele ja ühel hetkel sõidab keegi talle otsa. Ja siis veel ja veel? See on kõige raskem, kuidas kasvatada lapsed vabadeks inimesteks, säilitada see elekter, mis eesti kultuuris seni veel särtsub, pole ära sumbunud põhjamaalikuks arenguummikuks ? ja lasta neil endil nii vastutada, et valguselaste tralli ei asendaks kaos. Seda küsimust ei ole tegelikult esitatud. Politseitinktuur on tänini hullema ära hoidnud. Ja meil on lõppude lõpuks nii palju narkomaane, HIV-positiivseid ja enesetapjaid, et kooli pooleli jätnuid ei jaksa nende kõrval enam õieti lugeda..

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming