Las arvud kõnelevad

Kaarel Tarand

Tänavuse kultuuriaasta maagilised arvud on 5, 13 ja 18. Ühed peavad õnnearvuks esimest, teised viimast arvu. Aga vägisi kipub tekkima mulje, et teatritegijad on pahaaimamatult lõksu sattunud. Nimelt pole teatrid sugugi sellises konkurentsiolukorras, mis oleks ühtki neist, olgu siis riiklikku, munitsipaal- või erateatrit, aktsiaseltsi või sihtasutust sundinud kohtust õigust nõudma. Teatrite poolest oleks võinud ebavõrdne käibemaksustamine rahumeeli edasi kehtida. Teatrid on rataste vahele sattunud kontserdikorraldajate tõttu ja viimastel otsekui kilbiks ees – sest teatrihullus on meie auväärne rahvuslik eripära ning armastatud näitlejaid on lihtne poliitilise kommunikatsiooni tööriistana kasutada. Nii on ka tehtud.

Teatrielu ja eriti selle rahaline külg on niiviisi avaliku tähelepanu alla tõstetud, käibetõena opereeritakse vaidlustes väitega, et teistes Euroopa riikides on normaalne, kui teatripileti keskmine hind on 1% riigis kehtivast arvestuslikust keskmisest palgast. Ja et Eestis kisub see pigem 1,4% kanti. On vaieldud selle üle, kas ehk teatripileti hind koguni liiga madal pole, kui on teada, et iga kuu etenduste piletid müüakse läbi mõne minutiga. Kuid teatrihuvi ei tohi majanduslike barjääridega kahandada, potentsiaalset publikut rahatõkke taha jätta.

Küsimuse päevakorralisus pakub hea ettekäände teatrielu statistika ulatuslikumaks tutvustamiseks. Statistiliselt on Eesti teater suurepäraselt kirjeldatud, alles kuu aega tagasi ilmus Eesti Teatri Agentuuri väljaandel mahukas andmekogumik „Eesti teatristatistika 2006”, mille 106-l leheküljel üksikasjalik info 26 etendusasutuse kunstilise ja majandustegevuse kohta.

Paraku pole kontserdikorraldajad midagi samasugust suutnud kokku panna ja ka riigi statistikaameti avaliku andmebaasi viimased andmed Eesti Kontserdi tegevusest pärinevad aastast 2005. Oletuslikult on Eesti Kontserdi käes pisut üle poole kontserditurust ja võib üsna kindlalt arvata, et ega kõige muu kasvamise juures ei saanud ka kontserdikorraldajate tegevus just känguda, kuid kindlaid tõendeid pole, on vaid ümmargused jutud tulunappusest ja kasvavatest kuludest. Väärib eraldi märkimist, et statistikaameti viimane kultuurivalla ülevaatekogumik „Kultuur 1994–2004” aastast 2006 ei sisalda erinevalt teatrist, muuseumidest, filmist või koguni meediast iseseisvat muusikaelu peatükki, olgugi et kogumiku lõpus ära toodud UNESCO kultuurivaldkondade liigituses on peatükk „Muusika ja etenduskunstid” täiesti olemas ning UNESCO soovituse järgi peaks Eesti riik eraldi muusika- ja kontserdistatistikat koguma.

Võrdlusaineks teatriga need napid andmed, mis statistikaametil on pakkuda Eesti Kontserdi 2005. aasta kohta.

 

Kontserte  1078

Piletiga kuulajaid  242 700

Külastusi 1000 elaniku kohta  180

Piletitulu kokku  23 709 000 krooni

Keskmine pileti hind  97,7 krooni

 

Eesti teatrite praegusele paiknemisele võib leida kaalukaid põhjendusi kaugelt, viimasest jääajast, mis, nagu juba teada Edgar Kanti õpetusest (vt Edgar Kant, Eesti rahvastik ja asustus. Ilmamaa, 2007), lõi aluse „kahele Eestile”, pealvee Kõrg-Eestile ning alles hilisemate aastatuhandete jooksul mereveest väljunud maale. Kõrg-Eesti teatrite sünd on seotud viljaka maa agraarühiskonna jõukuse kasvuga. Seega võib öelda, et nii Vanemuine, Ugala kui ka Rakvere teater on selgelt põllumajandusliku taustaga. Allvee-Eesti kahe tähtsama ajaloolise teatrilinna, Tallinna ja Pärnu teatrite tausta tuleb seostada pigem kaubanduse, tööstuse ja infrastruktuuriga. Kaudselt vastab juba Kant küsimusele, miks ei tekkinud ega tõenäoliselt tekigi kutselist teatrit Haapsallu, Paidesse ega Türile. Need väikelinnad jäävad lihtsalt Tallinna asustussüsteemi mõjuvälja ega saa seetõttu suureks kasvada. Rakvere on ainus iseseisva tõmbekeskusena toimiv linn 100 km raadiuses Tallinnast. Tartu süsteem on haaranud kogu ajaloolise Tartumaa ja pea terve Kagu-Eesti, aga nii Viljandi kui ka Pärnu töötavad iseseisvate süsteemidena. Õiglasema võrdluse huvides on alljärgnevas tabelis (ja edaspidi) siiski arvestatud ainult teatrilinna ja seda ümbritseva maakonna elanikega, teatrilinnata maakondade juurdearvamine moonutaks pilti, eriti silmas pidades meie teatritruppide mobiilsust (näiteks Rakvere teater andis 2006. aastal 40% kõigist etendustest väljaspool statsionaari, s.t oma maja saale).

Kogutud statistika ei võimalda teatreid paraku kõigis lõigetes võrrelda, eriti majanduslikust küljest. On selge, et muusikateatri trupiga seotud kulud erinevad sõnateatri omast ning kuna eelarveline finantstoetus etendustegevuseks pole lavastusliigiti lahutatud, pole Vanemuise tegevus Ugala ega Endlaga rahaliselt võrreldav. Eeldada võib, et muusikalavastuste auditoorium on etniliselt hoopis kirjum kui sõnalavastuste oma, mistõttu Vanemuise või Estonia publiku rahvusliku koosseisu kohta saab ainult oletusi teha, sõnalavastuste publik on eeldatavasti hoopis selgemate rahvustunnustega.

Alles jaanuari lõpus tuli kultuuriminister Laine Jänesel vastata riigikogus arupärimisele Tallinna südames tegutseva Vene teatri majandusliku olukorra kohta. Minister selgitas: „Sügisel fikseeriti olukord, et aasta lõpuks oli puudujääk provisoorselt 2,6 miljonit. Kultuuriministeerium tegi ettepaneku lisaeelarvesse broneerida 2,8 miljonit. See 2,8 miljonit detsembris tõesti laekus. Sellest on tehtud võlgade katteks väljamakseid. Praeguse seisuga on olukord selline, et on viis miljonit arvelduskrediidi võlga. Aastal 2008 makstakse sellest ära pool ja 2009 on planeeritud maksta teine pool” (riigikogu 23. I istungi stenogramm). Minule igatahes jääb sellest mulje, et keegi, kes ilmselt vastutust kandma ei kavatsegi hakata, on mitte-sihipäraselt kulutanud mitu miljonit krooni, mille me siis ühiskassast lahkesti hüvitame. Sellele järgneb loomulikult küsimus, kas on siis teatrite majanduslik seis tõesti nii hea, et raha võib vabalt tuulde lasta. Või on tegu hoopis poliitilise rahaga, mida makstakse välja hirmust välismaiste süüdistuste ees vähemuste diskrimineerimises? Teatristatistikat uurides jõudsin üllatava tulemuseni, et iga külastaja kohta on Vene teater ülekaalukalt kalleim teater Eestis. Seal käib vähe inimesi, kelle kunstihuvi aga saab eelarvelist toetust ulatuses, millest Viljandis undki ei nähta. Tõsi, eks ole ka teada, kui palju maksab see, kui Tallinna kesklinna saabuvad need, kes teatris ei käi.

Kuid arvude juurde. Statistikaameti andmetel elas 2006. aastal Tallinnas ja Harjumaal kokku 309 500 eestlast ning 169 400venelast. Kuna venelastega keelesuguluses olevatel ukrainlastel ja valgevenelastel Eestis omakeelseid teatreid pole, tuleb nad liita pigem Vene teatri kui muude publikupotentsiaalile, mis teeb Vene teatri kandepinnaks kokku 196 200 elanikku. Et Vene teater muusikalavastusi ei tee, on järgnevas arvestatud ainult sõna- ja lastelavastuste külastajaid. Elanike aktiivsuse pilt 2006. aastal rahvusrühma järgi maakonniti nägi välja selline (sõna- või lasteetenduse külastusi aastas 1000 elaniku kohta).

 

Viljandimaa  780

Harjumaa (eesti)  760

Tartumaa  702

Lääne-Virumaa  517

Pärnumaa  511

Harjumaa (vene)    95

 

Seega käib eestlane oma kodumaakonna teatris minimaalselt 5–9 korda sagedamini kui jõuab Vene teatrisse Tallinna ja Harjumaa slaavi päritolu elanik. Ka absoluutarvudes on võrdlus selge. Viljandi ja Rakvere teatrit külastab aastas ka statsionaaris tunduvalt rohkem inimesi kui neis linnades alalisi elanikke, Tallinna Vene teatrit ja veel väiksemat Drugoi teatrit kokku vaevu 20 000 inimest.

Fakt, et siinsed venelased oma teatrit ülemäära ei armasta, peegeldub loomulikult ka piletitulus. Hoolimata kõrgemast piletihinnast Vene teatris suudeti seal aastal 2006 piletitulu koguda kasinalt.

 

Piletitulu aastas (miljonit krooni)

Rakvere 5,44

Endla  5,27

Ugala  4,54

Vene teater 2,77

 

Kui suure osa etendustegevusega seotud otsestest kuludest (töötasukulud, välja arvatud halduspersonali töötasu, ja tegevuskulud) suudavad teatrid katta piletituluga? Ka siin on ebavõrdsus ilmne.

 

Endla  33,4%

Ugala  30,4%

Rakvere  30,1%

Vene teater  17,6%

Mitte-eestlaste positiivse diskrimineerimise veenvaima tõendi saame aga, kui võrdleme igas teatrikülastuses sisalduva dotatsiooni suurust. Sõnalavastuste keskmine piletihind jäi 2006. aastal Rakveres, Pärnus, Viljandis ja Tartus 92–97 krooni vahemikku, lastelavastuste keskmise hinna piirid olid 57–68 krooni. Vene teatri vastavad näitajad olid 103 ja 109 krooni. Maksumaksjate ühiskassa lisas sellele mitu korda suurema summa, iga teatrikülastuse kohta maksti riiklikku dotatsiooni järgmiselt (kroonides):

 

Ugala  230

Draamateater 240

Rakvere  301

Endla 310

Linnateater 387

Vanemuine 391

Vene teater 848

 

Väljavõtteid ja võrdlusarve mahukast statistikast võiks teha lehekülgede kaupa, kuid piisab neistki. Mõned järeldused.

1) Teatrite majandusseis pole kaugeltki nii roosiline, nagu piletite defitsiidi järgi otsustades võiks arvata. Küllap on teatrid oma hinnakujunduses aastate jooksul üsna täpselt publiku ostujõudu arvesse võtma õppinud ning ega nad vähem ei küsi kui inimesed maksta suudavad. Seega on üsna tõenäoline, et käibemaksumäära tõusuga kaasnev kuni 15protsendiline hinnamuutus võib üsna arvestataval määral auditooriumi koosseisu mõjutada. Asjaolus, et riigi dotatsioon moodustab kuni 70% iga teatrikülastuse hinnast, väljendub avaliku võimu soov hoida juurdepääs etenduskunstile rahaliste barjäärideta. Iha tõsta käibemaksu viitab sellele, et seda soovi enam pole.

2) Kuna teatrid on sattunud löögi alla kontserdikorraldajate vastuolude tõttu, siis oleks ehk mõistlik teatri- ja kontserditegevus ühe etendusasutuse seaduse alt lahku viia. Tõsi, see oleks juriidiliselt keeruline samm, pealegi pole selge, mis kontserdikorralduses üldse toimub. Kuni kogu kontserdituru kohta pole teatrituruga samaväärset pikaajalist ja detailset statistikat, pole avalikul võimul ka pädevust seda turgu ümber kujundama hakata üksikute võimekate lobistide näpunäidete varal. Võimalik, et eksin ja kuskil selline statistika peitub, kuid vähemasti avalikku kasutusse ega riigi statistikaametile seda pole antud.

3) Ka üsna kaua ja suuremate avalike hõõrumisteta toimiv teatrite finantseerimise süsteem on veel kaugel ideaalist. Kõige suurem küsimärk seisab Vene teatri kohal. Selle teatri potentsiaalne auditoorium on juba hääletanud selle teatri sulgemise poolt praegusel kujul (eeldades, et arvestatav osa Vene teatri publikust on eestlased, on kord aastas kontakt oma teatriga vaid pisut enam kui viiel protsendil venelaskonnast). Hästi korda tehtud ning suurepärase asukohaga suur teatrikeskkond tuleks anda nende kasutusse, kel oma keskkond kitsaks jäänud. Või kui oma maja soovivat eesti teatrit ei leidu, tuleks kaaluda, kas ehk võiks oma teatrisaali/stuudiot vaja minna rahvusringhäälingul. Või annaks saalist/hoonest kujundada linna konverentsikeskus. Igal juhul pole põhjust tohutu dotatsiooniga toetada teatri nimesildi varjus aktiivset konverentsi- ja kõrtsiäri pidavat asutust (kelle katteta võlgu peab eraldi lisaeelarvetest kinni maksma).

5% on see maagiline piir, millest väiksema toetusega erakond riigikogus esindust ei saa. Ka teatri puhul võiks kontakt vähem kui 5%-ga potentsiaalsest auditooriumist tähendada etendusõiguse kaotust riigi- või munitsipaalteatrina. Ja õigupoolest pole siin nutta midagi, mõnigi paratamatus on juba fikseeritud (näiteks ajakirja Raduga märkamatu sulgemine 2006. aastal). Vene teatri agoonia ei alanud aastal 2007 ja teatri sees. Ja rahasüstidega seda ei ravi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming