Laske teadus tuppa

Marek Strandberg

Tehnoloogilised ajastud vahetuvad. Kiviajast sai pronksi- ja hiljem rauaaeg. Seda mitte kivide või vase otsalõppemise, vaid uute ideede tõttu. Kivim, millest tehti kirveid ja odaotsi, on alles tänaseni. Maailma muudavad viljakad ideed.        Kuidas neid leida, ära tunda ja viljakana kasutusse võtta? Teaduskorraldus on tänapäeval poliitiliste otsuste pärusmaa. Uurmiskirest ja oma mõisa tuludest tegid teadust von Baerid ja  teevad nüüdisajalgi ehk mõned üksikud. Teadus tunnetamise üsna hea tööriistana vastandub müütidele, tõekspidamistele, uskumustele ja tervele hulgale lugudele, millest on harjutud lähtuma. Võib arvata, et see on jätkusuutliku heaolu loomiseks ehk ainuke meile sobiv tööriist. Seda puhuks, kui me ei soovi rahulduda ülima nappusega. 

      

On vahva sõna „teaduspõld” ja teaduspõllul  on töötajad. On need, kes koguvad sealt saagi, ja on need, kes tegelevad sel põllul sordiaretusega. Mõlemaid on vaja ja seetõttu huvitab küsimus, kas pühendada eesti teaduse tulevik saagikogujatele või sordiaretajatele. Kuidas leida see õige tasakaalupunkt, kui teaduse rahastamise viis toetab neid, kes on juba oma arvukate artiklitega mingil alal end läbi murdnud?  See uus, mida on vaja otsida, peab toimima ja lahendama probleeme. Alustades kas või majandusest ja majandamispõhimõtetest, sest kriiside sagedus ja iseloom muutub inimkonnale aina koormavamaks.       

Just siin on meil vaja sordiaretajaid. Neid, kes teaduspõllul uut aretaksid. On selge, et uus, värske ja viljakas idee laiendab majandamisvõimalusi oluliselt  rohkem kui vana ja läbiproovitud. Selles ongi teadmispõhise majanduse tegelik olemus ja sisu. Märke sellest on uute parklate ja kaubasõlmede avamise taustal aga vähe. Skype, voolab üle huulte, ja veel Nokia otsimise jutt. Teadus nõuab rakendamist samavõrd kui geeniusi ja tavatust ja uudsust. Seda arusaama võiks toitma hakata ka Eesti uus teaduskorraldussüsteem, milles  on jätkuvalt vastuolusid ja ka lõpuni rääkimata asju. Veel on selleks aega. Müüdid ja tõekspidamised on aga visad asenduma teadmistega, eriti majanduses ja ühiskonnaasjades. Ühiskondade areng on näidanud, et võimaluse korral asendatakse inimtöö ikka masinate omaga, et end uut moodi tegevusega koormata. Nii võiks ju teadmisi ära kasutades ka meie  majandust edasi viia mitte suur sisseränne, vaid robotid ja masintööjõud. Kultuurile ja julgeolekule igatahes ohutum valik. Seda enam et multikultuursuse elulised õppetunnid pole mitte arendanud inimest, vaid pööranud sotsiaalse pintsaku üsna kulunud ja lagunenud voodri hoopis katteriideks. Aga näiteks majanduse puhul ei oska me hinnata sedagi, kas need rahalised  mõõdupuud, millega edu hinnata, on õiged, sest niimoodi majandades on praeguste mõõtude järgi ehitatud maja saanud vildak ja logisev. Paraku ei löö see teadmisest lähtumise kaart veel kaugeltki eelarvamusi majanduse ja ühiskonnakorralduse kohta. On aeg teadus tuppa lasta. Rohkem kui seni ja parematesse oludesse. Vana majandus ja ühiskonnakordki ei peaks lõppema inimeste otsasaamisega. Paremaid ideid on vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming