Ülearused beebid

Valle-Sten Maiste

Läinud nädalal hõlmas avalikkuse tähelepanu üks hüljatud laps. Hea Mihkel Mutt on sellega seoses arvanud, et järglased hakkavad õhtumaa heaoluühiskonnas funktsiooni minetama: pole enam varanduse, tiitli ja nime pärandamise ega surivoodil hooldatud saamise muret. Olgu viimastega kuidas on. Ühes pole ma Mihkel Mutiga nõus. Nimelt on nii mõneski ühiskonnas, kus järglasi soetatigi suures osas vaid nimetatud jm praktilisi funktsioone silmas pidades, beebide hülgamine olnud märkimisväärselt igapäevasem asi kui meil täna.

Kreekas, ka selle harituimas osas Ateenas, oli laste, eriti tütarlaste hülgamine just varanduslikel ja pärimisega seonduvatel põhjustel väga tavaline. Spartas kaaluti vastsündinu tapmist-ellujäämist mõningate kirjelduste järgi kergemal käel kui tänapäeval uputatakse kasse. Spartas puudus lastel valdavalt igasugune emotsionaalne tähendus. Sõjakogukonna külge kinnistunud mehed olid oma laste emagagi vähem seotud kui mõni tänapäeva sentimentaal prostituudiga. Mõneti meenutab Sparta militaarne funktsionaalsus tänapäeva isamaalaste suhtumist lastesse. Laste juurdesaamise üle arutletakse instrumentaalselt, inimlikke ja vaimseid mõõtmeid kõrvale jättes, suunajaks vaid „ürgvana” rahva ellujäämisjonn ja vägikaikavedu Venemaaga.

Ka keskaja ühiskonnas reguleeris perekondlikke suhteid peamiselt nn tulutegur, soov saavutada maist edenemist tagavad sotsiaalsed sidemed. Ometi kirjutab Jacques le Goff eessõnas „Keskaja inimesele”: „Varakeskajal lisandus loomulikule surmale veel beebide tapmine. Hiljem hakati vastsündinuid lihtsalt hülgama. Hiliskeskajal olid kristlikus Läänes „leidlapsed” tavaline nähtus…” Peresuhete asine funktsionaalsus inimelust hoolimist ei suurenda, ikka vastupidi.  Ka hiljaaegu hüljatud last tuleb pidada kõigesse, sh lastesse instrumentaalselt ja funktsionaalselt suhtumise ilminguks.

Sama ütleb tegelikult ka Mihkel Mutt, eristudes sellega lõviosast antud küsimuses sõnavõtnutest, kelle arvates hüljatud beebi on üksikjuhtum, millele polevat lugematuid instrumentaalseid soovitusi silmas pidades raske lahendust leida. Sisuliselt toob Mutt illusioonideta esile valusaima: instrumentaal-funktsionaalne kaalutlemine suhtumises inimesse, sh lastesse pole meiegi ajal kuhugi kadunud. Kuidas saanukski see juhtuda ajastul, mil instrumentaalsed vahekorrad on kandunud tõepoolest kõikjale?

See, et praegu kaasneb laste hülgamisega koletu häbi, ei tule sellest, et meie aeg inimesest rohkem hooliks, vaid on pigem tsiviliseerumisprotsessi tulemus. Umbes samalaadne tavand kui see, et sittuvast kaaskodanikust on paslik häbenedes mööda vaadata, mitte teda rõõmsalt teretada. Erasmuse ajal pidi niisugust asja inimestele veel õpetama. Lapse hülgamiseni ei vii tänapäeval üldjuhul siiski mitte konkreetsete vanemate, vaid ühiskonna üldine  hoolimatus, mis tõukab mõne ema väljapääsutu perspektiivini. Lapse hülgaja ei kaalutle funktsionaalselt oma teo plusse ja miinuseid. Oma lapse hülgamine on tänapäeval nii tohutu häbi, et selle taga on enamasti inimelu kõigekülgne ummik, mitte kaalutletud alatud motiivid. Viimaste omanike jaoks on otsene lapsetapp tänapäeval arutu ja ebarentaabel. Selle asemel võib pruudi juurde segastel asjaoludel kortereid erastada ja hiljem ministrina funktsionaalseid, kuigi vaimselt armutuid abieluseadusi välja töötada.

Ajalugu õpetab, et asiste perefunktsioonide tugevus iseenesest inimesi inimsuses väärtust nägema ei pane. Erinevalt meie ajast, kus kõik on instrumentaalne ja asine, olid varem seda siiski vaid peresuhted. Peredel oli tõesti vaid suurem või väiksem praktiline funktsioon. Emotsionaalset ja vaimset tuge perelt sageli ei oodatud. Ometi kinnitavad keskaja uurimused, et inimolu vaimse mõõtmega arvestati nimetatud ajastul palju suuremal määral kui täna. Keskaegne mõtlemine lähtus mitmete arvates kõige erinevamates küsimustes perspektiivist, kuidas eelkõige saavutada vaimne tasakaal ja meelerahu. Selle sihi raames olid mõeldavad vägagi erinevad, täna ebaratsionaalselt mõjuvad või paganlikult primitiivsed toimingud.

Moodne aeg on inimolu vaimse toe peaaegu täielikult jätnud romantilise suhte ja tuumperekonna kanda. Kõikjale ulatuvad individualism ja instrumentaalsus kahandavad sellegi asjaomast suutlikkust. Hüljatud beebi juhtum näitab, et nii kogukondlikkust kui eluolu harmoniseerida püüdvat vaimsust on rohkem vaja kui arvame. Olgu ülalöelduga muu hulgas meenutatud ka Haljand Udamit, kelle tõlgitud René Guénoni „Nüüdismaailma kriis” nüüd lõpuks raamatuna saadaval on.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming