Ülemaailmne loomastumine ehk Miks ja kuidas kõik asjad persse lähevad

(:)kivisildnik

Mike Judge’i filmis „Idiocracy” on üks veetlev pildikoht, kus dementses lähitulevikus vaatab pööbel kinos suurt plaani staatilise persega ja naerab nii et kõht kõveras. Ähhh-ähhhh-ääää. Film räägib sellest, kuidas inimkond läheb ikka lollimaks ja lollimaks. Mike’iga tuleb nõustuda. Kõik läheb persse, sündsuse huvides ei hakka ma kordama, kuidas nimetavad idioodid lasteasutusi või milliste lausetega nad müüvad tubakatooteid. Vaatate filmi, saate teada. Ma ei näe suurt vahet neegrimuusika videotel ja tuleviku linateostel. Küll aga söandan ma vastu vaielda prohvet Judge’ile lolluse leviku põhjuste osas.

„Idiocracy” väidab ekslikult lolluse põhjuseks selle, et targad surevad välja ja lollid sigivad nagu küülikud. Vale, kui lollid paljuneksid, siis eesti rahvas ei sureks välja, vaid asustaks juba viie-kuue põlve pärast kogu Lääne- ja Ida-Euroopa. Midagi selletaolist aga ei juhtu, väljasuremise ja lolluse edenemise kõver viskuvad koos taeva poole.

Minul ei ole eesti rahvast sugugi kahju, iga päevaga meenutab nimetatud seltskond aina enam lamba- või seakarja kui tsiviliseeritud inimkooslust. Mina pean inimliigi tunnuseks võimet lugeda Dostojevskit ja anda kirjaoskust edasi oma järglastele. Paraku vastavad noored isendid rohkem lojuse kui inimlapse tunnustele.

 

Inimsusevastased kuritööd jätkuvad

Enesestki mõista on objektiivseid põhjusi. Esiteks genotsiid, metoodiliselt on hävitatud või sunnitud pagulusse põgenema meie helgemad pead. Alates jüriööst ning lõpetades Gulagi ja pangaorjusega. Täpselt sama laastavalt mõjub globaalne loomastumine, kultuuriimperialism, kui soovite.

Globaalküla kurnajate kirg järjest suuremate turgude järele laastab igasuguse vaimse keskkonna. Selge, et mitte ükski verbaalne või vaimset pingutust nõudev kultuurikaup ei leia massilist, veel vähem üleilmset levikut. Kas või juba sel põhjusel, et suurem osa planeedi pinnast on kaetud kirjaoskamatute ja/või orjatööst nüristatud massiga.

Tsivilisatsioon on alati eeldanud vabade inimeste olemasolu. Poeete, bürokraate ja preestreid pole kunagi adra ette rakendatud, selleks pruugitakse tsiviliseeritud ühiskonnas vastavalt võimalustele kas orjasid, tööloomi või masinaid. Tänapäeval on ühiskond jääkideta orjastatud, seega kirjaoskust kui sellist eksisteerida ei saagi.

Kirjaoskus on töö, mitte töö kõrvalt poole persega harrastatav hobiline tegevus. Meie ühiskond ent ei vaja elukutselisi kirjatundjaid, vaid ainult töökaid idioote. Selge, et globaalse külakurnamise tagajärg saab olla ainult üleüldine loomastumine. Sport on üleilmne, klassikaline muusika on üleilmne, tants on üleilmne, tõsielusarjad on üleilmsed, muusika on üleilmne jne, jne.

Kindlasti ei ole üleilmne aga kirjandus, sest kirjandus ei mõju vahetult kehale nagu alkohol, parfüüm või sümfoonia. Kirjanduse tarbimiseks on vaja ennast pingutada. Pingutus ei ole populaarne, sest loomad on lodevad ja laisad. Loomade kuningas lõvi magab päevas kakskümmend kaks tundi. Keskmise eurooplase aju magab muidugi veel palju kauem.

 

Jälk, jälk ja veel kord jälk

Nii me olemegi jõudnud olukorda, kus spordisaated ja -uudised on avalik-õiguslikus televisioonis igapäevased luupainajad, aga kirjandusminuteid ei ole isegi „OP!-is” enam mitte. Kirjanduse kõige kaalukam auhind, kultuuriministeeriumi sadaviiskent tuhhi, anti tänavu XVII sajandi juhuluulekogumikule, mis on tõlgitud heebrea ja ladina keelest. Mitmes sajand meil praegu käsil on?

Sõnum peaks selge olema: kirjandus on midagi juhuslikku, sajandite-tagusesse udusesse ajalukku kuuluvat, surnud ja võõrkeelset, rämedalt museaalset ja ilma mingi esteetilise või ühiskondliku kaaluta totrus. Kirjandus kui muuseumipedede omavaheline asi ongi Eesti Vabariigi arusaam kirjaoskusest ja selle viljadest.

Minge aga persse, ministeeriumivärdjad, lööge aga sadu miljoneid vastu luteri kiriku kantslit uimaseks, ehk saate oma patud andeks. Ma olen kohe päris kindel, et kui mõni kirjanik peaks kunagi ministriprouaga ühe peolaua äärde sattuma, mis muidugi on ebatõenäoline, siis loksub natuke okset ballikleidile.

Totaalsed režiimid ei talu kirjaoskust ega mõtestatud teksti. Kommunistlikud okupatsioonivõimud eelistasid samuti vabale kirjasõnale klassikalist muusikat, paraade, sporti, miitinguid ja propagandafilme või laulupidusid. Eks ikka sellepärast, et kooris möögijatel või karglejatel pole midagi öelda, kirjanike hulgas on aga ikka mõni, kes su tripperi diagnoosib.

Sellist kehakeskset kultuuriministeeriumi, mis ilmutab kirjaoskuse suhtes jälki ja metoodilist ignorantsust, näljutab kirjanikke ja nuumab sportlaste higist tuharat ning mille formaalne juht oskab rääkida ainult etendustest, palaganist ja muust meelelahutusest (vaata vähe austatud Jänese kõnet aastapreemiate kätteandmisel), ei ole meile iseseisvana vaja.

 

Jänes põllumajandus­ministeeriumisse

Mainitud vaimunõtruse kolle peaks olema põllumajandusministeeriumi osakond, selline nurgatagune koht, kuhu saadetakse võimetud ja pahelised ametnikud surmaotsust ootama. Ma tõesti ei pea lugu kultuuriministeeriumist, mis rahastab ainult lastekirjandust ja klassikat, sest ma pean seda riigireetmiseks. Meie riik ei tekkinud ega püsinud ega taassündinud tänu viiulikääksutamisele ega ka mitte ainult külajuttudele või hiir-hüppas-kass-kargas tüüpi tekstidele.

See, et ametnikurotid ise kirja ei tunne, ei ole mingi vabandus. Enesestki mõista oskavad nad lustida ainult mingitel labrakatel ning kultuur on nende jaoks ainult paaritumise eelmäng, nagu kunagi väga otsekoheselt väljendus üks järjekordne kahjurist minister Signe Kivi. Tammsaare tsitaate pildudes me esimeses ettejuhtuvas voodis ilmselt kuigi edukad ei ole.

Nii et kogu papp jalgpalli ja ooperi edendamiseks! Ime, et kultuurkapitalil ei ole veel moekunsti ja peenisepikendamise sihtkapitali. Mõlemad saaksid kindlasti väga populaarseks ning tagaksid läbilöögi ka väljamaal, ehk isegi värskete kultuurisidemetega ikestatud Venemaal. Igal juhul tasub proovida.

Loomastunud isikud suure raha juures ja tähtsas riigiametis annavadki käesoleva tulemuse – akuutse loomastumise. Spordi-, muusika- ja televisioonikeskse ahvikarja. See meeldib kõigile, aga mitte mulle, mina ei kavatse laskuda loomade tasemele, kellele ainus rõõm on kehaline nauding meelelisest erutusest.

 

 

Vali – kas inimene või loom

Eelistan jääda inimeseks ja kasutada oma inimlikke eeliseid, eelkõige aju. Võimet mõelda, teha järeldusi, sõnastada need igavikulisteks tekstideks ja pärandada need üksikutele valitutele, kes ehk tulevad pärast mind. Ja keda ehk ei tuleks, kui ma ainult meelelistes naudingutes räheldes onanistlikust mõnust oigaksin.

Sport ja muusika on viljatud tegevused, kui need pole rakendatud kõrgemate väärtuste teenistusse. Ideedeta muusika, tants ja muu möögimine ei erine millegi poolest koera haukumisest või ritsika saagimisest. Kui erinevus on, siis ainult selles, et rohutirts on professionaalsem kui keskmine halturtšikust viiuldaja või kõrgushüppaja.

Juhin tähelepanu sellele, milleni meie kultuuriministeerium ei ole veel jõudnud. Keha on ka loomadel: nii veistel kui limukatel, mõistus ja selle viljad, nagu kirjaoskusel püsiv tsivilisatsioon, on ainult spetsiifiliselt inimlik. Kas selle idee peale on siis nii raske tulla? Igal juhul on see nüüd välja öeldud.

Eriti vastik on asjaolu, et meie kultuurielu ei erine mitte millegi poolest „Õllesummerist” või pornopoest. Kogu aur läheb peotuju või peovarustuse ülesajamiseks. Ühesõnaga, kultuurielu ja lihtlabane vegeteerimine on eristamatud. Seepärast ma kultuuriimperialismile sülitangi. Ja tema käsilastele.

 

Persete diktatuur

Vaadake reklaame või teatrit – ikka ainult kehakultus. Ühelt poolt persed, mis väljendavad loomalikke väärtusi: kiima ja sitta. Teiselt poolt kõikvõimalikud kehakultuse viirukid ja mürrid: hambapastad, kõõma- ja higieemaldajad, hilbud, meigid. Ning kolmandaks loomalike tungide ja kehaliste naudingute propaganda, mis viib ikka ühte kohta välja: peod, mugavus, joovastus, sigimistoimingud, tervis, jõud ja ilu.

Kehaliste naudingute saavutamiseks aga soovitatakse loomalikku töörabamist, pärast tööd kohustuslikku lõõgastumist ja tarbimist kuni teadvuse kaotamiseni. Kusjuures teadvuse kaotamine näibki olevat kogu meie ühiskonna ja meie ühiskonda orjastavate jõudude eesmärgiks. Emotsioon on jumal. Ei mingeid mõtteid, ainult instinkt. Baasinstinkt ja selle põhjal välja töötatud tarbimistropismid ja -refleksid.

See, et me toimime nagu loomakari, peaks muidugi ka ilma telekavaatamiseta selgeks saama. Inimesed töötavad kakskümmend viis pluss viis aastat mingi eluaseme laenu heaks. Millega meil tegu on? See on pesapunumine, ei midagi enamat. Seda teevad ka iseäranis madala intellektuaalse potentsiga rämpslinnud, isegi sitikad. Piinlik.

Selge, et kehaline töö on seesama, mida teevad muulad, ent ka vaimne töö pole üldjuhul midagi enamat. Valgekraede tööaja täidavad koosolekud, mis pole ideede, vaid kehade kogunemised. Üleüldine vastutuse hajutamine loogika järgi, et me kõik ju otsustasime nii, on ülearune, kui kõik on võrdselt võimetud ja vastutustundetud. Eesmärgid on kehalised, kõik muu ainult segab.

Kas teie ei ole veel tüdinud kõigest sellest, mis mõjutab meie keha, ilma et ajul oleks kõige selle suure kunstiga vähimatki pistmist? Sport ja ooper on ju ühe paha haiguse kaks külge, Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat. Meie vapil ei peaks olema kolme lõvi, vaid kolme persega lõvi, see väljendaks olukorda kõige paremini.

 

Võitsin just vabadussõja, aga sina?

Pole midagigi toredamat, kui vabastada Eesti Vabariik tema üheksakümnendaks sünnipäevaks kasiinodest, ooperitest, pankadest, liberaalsest alkoholi- ja hooramispoliitikast, spordisektantlusest, klassikalisest ja koorimuusikast, per­for­mantsikunstist, laulupeost, pornograafiast, kahjuritest-installaatoritest, pildiraamatutest, huumorist, mõttetutest kultuuribürokraatidest, televisioonist, ööklubidest ja moodsast tantsust.

Kõik mainitud ilmingud ja paljud muud üldlevinud ja mõõdutundetult rahastatud loomastumise vormid on mulle kui inimliigi viimasele esindajale jälgid. Ma ütlen neist lahti, vähemalt mina olen nüüd loomastumisest vaba, ma ei taha enam olla hobune, ehkki mul pole midagi selle vastu, et rakendada mõni tubli mära vankri ette ja sellel peenikest peeru lasta.

Ma loen ikka raamatuid ja kirjutan neid, mis ka ei juhtuks. Ma ei näe muid võimalusi inimväärikuse ja -liigi säilitamiseks. Loomastumisele ei ole mingeid vabandusi. See, et raamatupoes ja raamatukogus valitseb vaakum ja kultuuriministeeriumis dementsus, ei takista teid oma raamatukogu soetamast.

Põhiline on kasutada oma aju, hoida see töös. Kui juhtud miljonimängu, on väga piinlik, kui sa kolmanda kursuse filoloogina ei tea, mis on raglaan ja mis on nagaan. Väike vihje, aju asub peas. Kui sulle loomad meeldivad, soeta hamster. Miks sa peaksid olema iseenda lemmikloom?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming