Liberalism, vabaturumajandus ja rahvuslus

Eva Piirim?

Kollektiivsete narratiivide hulgas on rahvus tänases maailmas veel selgelt domineeriv.  

22. septembri Sirbist loeme, et eesti rahvas on sooritamas enesetappu. Alvar Loog soovib sarnase provokatiivse pealkirjaga juhtida tähelepanu siinmail hiilivale moraalirevolutsioonile. Loog väidab, et euroopastuvas Eestis on kasvamas ja kosumas “kapitalistliku liberaaldemokraatia sünnitatud uus eetika”, mida iseloomustab “libe segu majandusliberalismist ja kristlikust kosmopolitismist”. Selle protsessi seni teadvustamata tulemuseks olevat “nii üksikindiviidide kui tervete rahvuste etniline tasalülitamine”.

Eesti rahvuslik mõtlemine ning horisont on tõepoolest muutumas. Koolikirjandites arutlevad eesti noored meelsamini maailmaprobleemide kui Eesti tuleviku üle. Paljud arvavad, et peaksime tegema hoopis suuremaid pingutusi, et meie venekeelne elanikkond end Eestis hästi tunneks. Mõned unistavad isegi Kolmandast Maailmast sisse toodud võõrtööjõust ning multikultuursest tänavapildist, mille see endaga kaasa tooks. Vabas Eestis üles kasvanud noorus on minetamas senist akuutset rahvuslikku ohutunnet.

Väita, et selline ideoloogiline murrang osutab rahvusluse hääbumisele, on aga ennatlik ning eksitav. Vastandades Euroopa kosmopolitismi ning Eesti rahvuslust, langeme  lamedavõitu (enese)kirjelduste lõksu. Kui tahame mõista meie ees reaalselt seisvaid valikuvõimalusi, peame tõusma kõrgemale ajalooliselt ülilaetud kaksikjaotusest kosmopolitism / rahvuslus (natsionalism). Lähemal vaatlusel selgub, et Euroopa väärtussüsteem ei ole kuigi kosmopoliitlik, selle majandussüsteem ei ole puhtalt liberaalne. Rahvuslus on liberaaldemokraatia ning vabaturumajanduse tingimustes osutunud vastupidavamaks kui arvati. On tõenäoline, et ka eesti rahvuslus ei lase end nii kergesti maha suruda ning on elujõuline just tänu oma muutumisvõimele. 

 

Kaksikjaotuse ajaloolised juured

 

On tõsi, et turumajandus ja liberaaldemokraatia on mõlemad oma loogika poolest universaalsed, rahvusülesed nähtused. Turg ei tunne riigipiire ning inimõigused ei sõltu rahvusest. Lisaks on nende vahel tuntav vastasmõju: liberaaldemokraatia on soodne turumajandusele ja vastupidi. XVIII sajandi mõtlejad (Voltaire, Charles de Montesquieu, David Hume, Adam Smith), kes selle seose avastasid, lootsid, et sellest võiks tuleneda ka poliitilise natsionalismi ehk rahvusvahelise antagonismi vaibumine. Kui riigi julgeolek sõltub ennekõike selle kaubanduse edukusest, viimane aga nõuab oma toimumiseks riikidevahelist rahu ja seaduste võimu riigi sees, osutuvad sõda ja jõumeetodid poliitikas igandiks. Kuigi sellist arengut ei seotud rahvuslike kultuuride hääbumisega, märgati teatava kosmopoliitse turu-eetose (sina mulle – mina sulle) pealetungi üle terve kaubavahetuses osaleva maailma. Paralleelselt käibesse tulnud Locke’ist inspireeritud individualistlik õigusteliberalism kujunes uue eetose normatiivseks täienduseks.

Kust aga tekib ettekujutus Euroopast või lääne kultuurist kui mingist suurest kosmopoliitsest sulatusahjust? Kummastavalt ei ole sellel ideel algusest peale peaaegu ühtegi tõsist pooldajat, küll aga suurel määral vastaseid. Juba XVIII sajandil protesteerisid lugematud kristliku taustaga mõtlejad uue egoistliku kaubandusvaimu vastu ning otsisid võimalusi tõestamaks, et ühiskond ei ole turg. Mõisteti, et liberaalsetel õigustelgi pole reaalset mõjujõudu, kui need tagab vaid riiklik sund või omakasupüüdlik mõtlemine. Oli seega vaja leida näiteid inimeste loomupärasest altruismist ning kokkukuuluvustundest. Johann Gottfried Herder kuulus just selliste mõtlejate hulka; tema uuendus oli aga leida inimeste (rahvaste) loomupärane ühiskondlikkus ning vastastikune armastus ühises keeles, rahvaluules ja -laulus. Oma vastastele – ennekõike Voltaire’ile – pookis ta aga külge rahvuskultuuride hävitamise ja ületamise idee. Samal ajal toetas ta aga kogu südamest Voltaire’i ja Montesquieu’ rahvusvahelise antagonismi ületamise unistust – rahvusluski oli tema vaatepunktist vaimsus ja moraal, mis pidi teostuma “post-poliitilises” ja “post-kapitalistlikus” olukorras, kus suveräänsete suurriikide asemel koonduvad inimesed väiksematesse omavalitsuslikesse ühendustesse ning hoolitsevad nendes vaid oma “tõeliste”, mitte kunstlike vajaduste eest. 

Paradoksaalselt sai aga herderlikust rahvuslusest käibeideoloogia reaalses poliitilises ja süvenevalt kapitalistlikus maailmas.

Tõsi, postfeodaalsete impeeriumide koos­seisus väikerahvaste juures täitis see ennekõike kultuurilis-moraalse identiteedidiskursuse rolli, täienedes hiljem rahvusliku enesemääramise ideega. Selle suhe poliitiliste väärtustega  jäi seejuures lahtiseks – rahvusluse politiseerudes täiendati seda nii liberaalsete, sotsialistlike kui ka konservatiivsete ideedega. Samas haarasid herderliku rahvusluse järele ka ühinevad suurrahvad (ennekõike sakslased) ning rahvuslusest sai – täiesti mitteherderlikult – järjest enam ideoloogiline tööriist suurriiklikus rahvusvahelises poliitikas ning majanduslikus konkurentsis.

Nagu nende eellased kristliku valgustuse leerist, vihkasid näiteks saksa romantikud kogu südamest Lääne-Euroopa majanduslikku ratsionaalsust ja abstraktset liberalismi ning seadsid sellele vastukaaluks tõelise sotsiaalsuse näite – rahvusliku ühtekuuluvuse. Erinevalt aga nii kristlikest valgustajatest kui ka Herderist samastasid nad rahvusluse truudusega riigile. Väideti, et ka riigi rahvusvaheline tugevus ja julgeolek ei sõltu tegelikult mitte niivõrd kapitalistlikust majandusest, vaid hoopis rahvuslikust ühtekuuluvusest, viimane aga omakorda rahvuse etnilisest puhtusest. XIX-XX sajandi esimese poole ärevas rahvusvahelises situatsioonis omandasid sellised väited aga peagi äärmiselt suure poliitilise kõlapinna. Ka etnilise puhastuse idee on alguse saanud sellisest mõtteviisist.

 

Tänapäeva Euroopa kosmopolitism?

 

On tõsi, et XX sajandi natsionaalsotsialismi kogemus häälestas sajandi teisel poolel valdava osa eurooplastest rahvusluse vastu. Demokraatlike Euroopa riikide vahel pidi valitsema rahu ning vabakaubandus ning kõik nähtused, mis võisid rahvastevahelist sõprust vähegi ohustada, tuli välja juurida. Tõepoolest, rahvustunnet peeti a priori ohtlikuks ja kahtlaseks. Rahvuslike saavutustega ei sobinud kelkida ning rahvuskultuuri saavutuste kõrval tutvustati koolides teiste rahvaste kultuuripärandit. “Rahvuskultuuri” asemel muutus juhtmõtteks “multikultuurilisus”.

Ent kas rahvuslust annab siiski nii kergelt välja juurida? Ideoloogilise pealisehituse all elas tegelikult kõikjal Lääne-Euroopas kaine rahvustunne täiesti jõuliselt edasi. Euroopa Liit ehitub suveräänseile riikidele ning senised (vähesed) katsed liikmesriike sisepoliitiliselt ühtlustada on liiva jooksnud. Kui suur ka poleks Euroopa riikide abstraktne ühisosa (nt liberaaldemokraatia ning heaoluriigi põhimõte), on igal riigil oma poliitiline traditsioon, mis on kujunenud spetsiifilise sise- ja välisvõitluse tulemusena ja kannab nende pitserit. Sisepoliitilistes võitlustes kasutab poliitiline retoorika oma maa kogemusi ning ajalugu nii positiivselt kui negatiivselt (nt Saksamaal), taasluues kindlat kollektiivset identiteeti. Paljudel Lääne-Euroopa rahvastel (nagu ka Ameerika Ühendriikidel) pole nende identiteedi keskmes mitte niivõrd nende keel ja kirjandus (kuigi ka need on olulised), vaid poliitiline traditsioon: näiteks Prantsusmaal kodanikuvabaduste idee, Rootsis XX sajandi heaoluriigi ideaal, natsijärgsel Lääne-Saksamaal föderalism ja õigusriigi idee. Nende ideaalide universaalsus ei tähenda, et need ei võiks omandada suhteliselt konkreetset ajaloolist sisu ning muutuda rahvuslikuks sümboliks.

Järjest enam antakse praegu endale ka aru, et multikultuurilisus on poliitilise printsiibina ummikusse jooksnud ning pead tõstab uus rahvuslik eneseteadvus ning -uhkus enamusrahvuste hulgas. Britid on jahmunud, et kolmandik nende moslemitest ei mõista hukka terrorirünnakuid Londonis. Hollandi siseministeerium laseb treida Hollandit tutvustavaid videoklippe, mis peavad näitama, kuidas sõnavabadus ning seksuaalne vabadus on asjad, mida sisserändajad peavad õppima austama, isegi kui see nende endi kultuuritaustaga kokku ei lähe. Sakslased on äkitselt leidnud endas taas julguse spordivõistlustele kaasa elades karjuda täiest kõrist “Deutschland, Deutschland”. 

Lood majandussfääris on sama kõnekad. Võiks isegi öelda, et Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika annab tunnistust vägagi tugevast natsionalismist nii üksikute riikide tasandil kui ka liidu suhetes välismaailmaga. Vabakaubanduse idee on universalistlik, kuid riikide omavahelise konkurentsi ning antagonismi tingimustes ei ole seda suudetud piisavalt realiseerida. Juba sellised vabakaubanduse eestvõitlejad nagu Hume või Smith nägid ära, et majandus- ning riiklike julgeolekuhuvide sünergias sünnib kaubanduslik kadedus: protektsionism, monopolid ning piirangud kapitali ja tööjõu liikumisele. Neile oli ka selge, et selliseid meetmeid toetatakse sisepoliitikas rahvustunnetega manipuleerides. Ka tänapäeval näeme, kuidas tugevad sisepoliitilised lobigrupid hoiavad oma lõa otsas Euroopa Liitu. Prantsusmaa võitlus oma põllumajanduse eest on majandusliku natsionalismi markantseim näide. Niisamuti kaitseb Euroopa Liit kogu oma põllumajandust kiivalt ka välise konkurentsi eest, tõrjudes turult välja arengumaade tooted.

 

Rahvusluse elujõud 

 

Mida me sellest näeme? Ilmselt seda, et inimesel on vajadus tunda end kodus mingis kultuurilises keskkonnas ning et enamasti on selliseks keskkonnaks ikkagi see kultuur, kus ollakse üles kasvanud. Keel ja tavad, ajalooline mälu ning kultuuripärand on taustsüsteemiks indiviidi eluvalikutele. Biograafiline narratiiv põimub kollektiivsete narratiividega ning viimaste hulgas on rahvuslik narratiiv tänases maailmas veel selgelt domineeriv. Samastumise kaudu kanname omakorda kollektiivile üle needsamad tunded, mida tunneme ise: uhkuse, häbi, lootuse. Oma tundeid teatud hulga inimestega jagades saame neile õigustuse ning julgeme neid – eriti isekeskis – avalikult tunnistada. Ka teiste rahvuste vastu tunneme samasuguseid tundeid nagu indiviididegi suhtes, s.o imetlust, kadedust, ent ka hirmu või tänulikkust, vastavalt sellele, millised arvame olevat nende kavatsused meie suhtes.

Selliseid tundeid, kui need on kord rahvusega seostatud, pole nii lihtne alla suruda ning neil on ka oma kindel positiivne roll. Need mahendavad indiviidi eksistentsiaalset ebakindlust ning pakuvad moraalset orientatsiooni. Veel enam, näib, et need on hädavajalikud moodsa riigi püsimiseks, motiveerides kodanikke ühishüve nimel omakasust kõrvale vaatama. Oma kokkukuuluvuses veendunud kodanikkond peaks ju suutma aktsepteerida poliitilisi lahendusi, mis ei ole kitsalt ühe kihi huvides, vaid peavad silmas ühiskonna kui terviku parimat arenguteed. Näiteks on ju Euroopa silmapaistvate heaoluriikide sotsiaalne solidaarsuski tegelikult üks rahvusliku kokkukuuluvuse väljendusi ning saanud mõnel maal lausa riigi enda sümboliks.

Sageli eristatakse kodaniku- (ingl k civic) ning kultuurilist rahvuslust. Kodanikurahvuslus keskendub poliitilistele väärtustele (vabadusele, võrdsusele), kultuuriline rahvuslus aga keelele ja kultuuriloomingule. Kodanikurahvuslus on avatud kõigile, kes tunnistavad vastavaid poliitilisi väärtusi ning rahvuse ajaloolist suhet nendega. Kultuuriline rahvuslus teeb aga poliitilise ideoloogiana erinevate kultuuride esindajate vahel vahe sisse. Samas toetab kodanikurahvuslust enamasti ka tugev kultuuriline rahvuslus, niisamuti nagu kultuuriline rahvuslus võib edukalt esitada liberaaldemokraatlikke või isegi sotsiaalse õigluse printsiipe kui “rahvuslikke printsiipe”. 

Oluline on aga tunnistada, et kõik rahvuslikud ideoloogiad (sh kodanikurahvuslus) on olemuslikult partikulaarsed ning kõiki neid on võimalik kasutada poliitiliseks manipuleerimiseks. Ka kodanikurahvuslus nõuab kindlate väärtuste ning ajalookäsituse tunnustamist. Nagu näitab majandusliku natsionalismi tõus Euroopas, on rahvuslus kergesti manipuleeritav ka teatud majanduslike huvigruppide poolt. Veel enam, rahvusluse iseloom on tihedalt seotud ka rahvusvahelise poliitikaga. Imperialismihimulised riigid kasutavad rahvusluse ideoloogiat osavalt poliitilise vahendina. Rahvusvähemuste liidritel on ahvatlus muutuda “emamaa” käepikenduseks – selle tulemusel omakorda muutub enamusrahvuse suhtumine vähemusrahvusesse.

Rahvusluse sisu on seega analüütiliselt määratlematu. Ühelt poolt sõltub see selgelt rahvuslikuks peetud poliitilistest väärtustest ning üldisemalt aktsepteeritud majandusteooriast, teiselt poolt aga ka otseselt sellest, missugused on teised tegijad (rahvused) sise- ning välispoliitilisel mänguväljakul. Rahvuslus on vältimatu ja vajalik ka tänapäeva liberaaldemokraatlikes ning kapitalistlikes riikides, ent samas on tema vahekord nii liberaaldemokraatia kui kapitalismiga paratamatult pingestatud.

 

Euroopa ja Eesti

 

Eesti on oma valiku praeguseks teinud, saanud osaks Euroopa Liidust. Tänu sellele muutuvad meie kombed ja arusaamad erakordse kiirusega ning põlvkondlikud lõhed süvenevad. Ei maksa siiski arvata, et tolerantsuse kasv ning suurem teadlikkus teistsugustest eluvormidest juurib rahvustunde ülepea välja. Eesti üle tuntakse nii uhkust kui ka häbi.

See, milles aga konkreetselt seisneb rahvuse ühisosa, on paratamatult pidevas muutumises ja ümberhindamises. Isegi rahvuslik ajalooline mälu on piisavalt tugev ja paljukihiline, et võimaldada kangelaste vaheldumist ja ajaloo ümberhindamist. Lisaks toitub rahvustunne paljuski ka just võrdlusest teiste rahvustega ning Euroopas reisides/elades kaovad ettekujutused amorfselt kosmopoliitsest Euroopast.

Loogi mure eestlaste rahvusliku enesetapu pärast meenutab vägagi Herderi kriitikat Voltaire’i ja Montesquieu’ pihta. Tegelikult, hoolimata Herderi tunnustamisest eesti rahvusluse isana, ei ole Eesti rahvusluse ideoloogiat seni märkimisväärselt üles köetud ei liberaaldemokraatia ega ka kapitalismi fundamentaalse kriitikaga. Vastupidi, mõlemal on oma kindel koht rahvuslike  poliitiliste väärtuste nimekirjas, olgu siis et neid väärtustatakse esmajoones instrumentaalselt, s.o kui kultuurilise rahvuse püsimise ja edenemise paremaid lahendusi.

Ka on Euroopa Liidu poliitilise ja majandusliku natsionalismi ületamise ideaal siin laialdaselt omaks võetud. On täiesti võimalik olla ühtaegu kultuuriline rahvuslane ning patriootlik majandusliku natsionalismi vastane – s.o patrioot, kes usub, et Eestile toob püsivat kasu demokraatlike riikide tihe koostöö ning avatud majandus.

Nagu eelnevast selgus, asetseb rahvusluse ideoloogia paratamatult poliitilistes tõmbetuultes. Näib isegi, et praegu on algamas uus etapp ning võitlus meie ideoloogilisel maastikul. Märgates Eestis tolerantsuse tõusu ning olles samas provotseeritud naaberriigist, kes ei aktsepteeri eesti rahvuslikku ajalookäsitlust, võib tugevneda rahvuslus, kus Loogi kombel püütakse vastandada Euroopa Liidu alusväärtusi ning rahvustundeid. Sellist mõtteviisi on aga erinevad grupeeringud alati valmis ära kasutama, eriti kui osal ühiskonnast ei lähe kuigi hästi. Üksikud huvigrupid ning nendega seotud poliitikud saavad seda näiteks kasutada majandusliku protektsionismi toetuseks.

Veel enam: seni  kui vabakaubanduse pooldajad  ei proovigi tasandada turumajanduse poolt pidevalt taastoodetud ning isegi suurenevat ebavõrdsust, saab neid lisaks alati süüdistada moraalses ükskõiksuses kaasmaalaste suhtes. Ometi saab rahvusluse ühendada mitte ainult kosmopoliitse vabakaubanduse ja liberaaldemokraatiaga, vaid ka omamaise sotsiaalse õigluse ideega. Just selline näib olevat eesti rahvusluse peamine väljakutse praegu. Analüütilised vastuolud ja pinged muidugi jäävad, kuid need ju ongi poliitika pärisosa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming