Liberalismi lätetel

EVI ARUJÄRV

Pole saladus, et mis tahes ideoloogia eksisteerib kahel viisil: kui arendatud teoreetiline mõttekonstruktsioon ja kui rida rahvalikke mugandusi. Viimased on tegelikult huvitavamadki kui õpetus oma teoreetilises puhtuses ja detailides, ?ajaloo?, vastuolude ja enesekriitikaga. Tegelikult ei vajagi ükski õpetus oma rahvalikul või looduslikul kujul ei detaile, loogikat ega enesekriitikat. Sellega on nagu äädikakärbsega, mis vastavate tingimuste korral ilmuvad otsekui eikusagilt, tühjusest. Ka õpetuse algmed võivad soolenugilise kombel inimese organismis tiirelda. Mõnikord saab ideoloogia alguse otse inimese vereringest ja ainevahetusest. Üldiselt on kahe juhtiva õpetusega asi selge. ?Liberaalid peavad inimese elu tema enda omandiks, millega ta võib ükskõik mida peale hakata ? peaasi, et ta ei kahjustaks teisi inimesi. Konservatiivide silmis pole inimene oma elu ainuvaldaja. Hoopis tähtsam on tema kuulumine perekonna, kogukonna, riigi, kiriku või muu kõrgema institutsiooni alla, koos sellest tulenevate kohustuste ja vastutusega.? (A. Maimik, EE 19. VIII). Me teame, kumb vaatepunkt on kaunim ja adekvaatsem: me imetleme eestimaalase vaba tahte triumfi ja rekordeid enesehävitusliku käitumise osas (joomine, narkomaania, õnnetused, suitsiidid ja aids). Näiteks. Veel meenuvad mulle vihmastel suvekuudel alguses vaid sirvitud ja siis musta sügavikku kiskunud ?Eesti rahva elulugude? kolm paksu köidet: katkestatud elukulg, lõhutud perekonnad, hirmu ja surma värvid ? ?elu ainuvaldamise? kollektiivne triumf! Vaid silmaklappidega tüübid võivad väita, et vähimgi ajaloomälu, vähimgi põhjuslikkuse ja reaalsustaju teevad liberalistliku ?ainuvaldamise? illusiooni tühiseks.

?Looduse poolest? liberaali õnneks ei koorma põhjuslikkus, reaalsustaju ja (ajaloo)mälu. Tema enesetunde ja maailmakirjelduse alus on sekretoorne, meenutab ?mõtteviisilt? kana, kellel parajasti rasvane vihmauss silme ees vingerdab: sellele ta keskendub, seda ta nokib, lähtudes omaenese hormonaalsüsteemi signaalidest. Sellist sekretoorset liberalismi on palju, sest kehakeemiatki esineb rohkesti, eriti tormilisel ja tasakaalustamata kujul murdeeas.

Innustudes peamiselt omaenese keha meeldivatest ja ebameeldivatest mulksudest, saab verisulis ?liberaal? asjade ja nähtuste vahel valitsevatest seostest teadlikuks vaid siis, kui need otse todasama mulksumisprotsessi pärsivad. Tõelus eksisteerib liberaali jaoks meeldivate ja vaenulike, atraktiivsete ja mitteatraktiivsete fragmentidena. Neid ta ?avastab? ja hindabki ? ikka vahetu nahatunde põhjal.

Loen näiteks, kuidas üks moodne briti kirjanik iseenda ?lesbilise loomuse? avastas. ?Avastusel? on eellugu: äärmuslikult usklik perekond, tabud ja keelud. Siit on seoseid ja lugu aimata: traumaatiline keskkond, murdeealise loomulik protest, kujuneva seksuaalsuse kanaliseerumine ?lubatud? religioosse taustaga ?õesuhtes?, toimunu õilistamine loomingus. Liberaalne mõtlemine lubab omaenese instinkte käsitleda kontekstiväliselt, ?ajaloota?, ilmutusena või ?loomusena?.

Ometi jääb sisemulksudest liberaalse identiteedi kujunemiseks väheks. Hädasti on vaja ka mingit välist toetuspunkti, milleta ?loodusliku? liberaali minapilt jääks vedelaks või hägusaks. Appi tuleb vana hea vaenlasekuju. Mida räigem on kurjami pilt, seda vägevam on kehakeemia, seda võimsam on individuatsioon. Rohkem kui mingi muu ideoloogia vajab ?kehakeemiline? liberaal eredat vaenlasekuju. Seepärast erutavadki teda otsesignaalid, lõpetatud tähendused ja visuaalsus kui selline: etendamine ja butafooria, märgid ja etiketid, pakendid ja univormid, paraadid ja maskimängud. Neis on kõik liberalistlikku identiteeti tagavad impulsid ja tähendused, eriti vaenlase kuju, ?korraga? antud ja puust ning punaseks värvitud.

Ainus, mis võib ?sekretoorset? liberalismi murendada, on see, kui liberaal lihtsalt suureks kasvab? Siis on võimalik ainevahetuse tasakaalustumine. Vahetu minatunde, eufooria ja noru, kehakeemia ja meeldivate ning ebameeldivate märkide-sümbolite asemel võib suureks kasvanud liberaal ajaloolist ja sotsiaalset aegruumi aduma hakata. Tasapisi võib tulla arusaam, et asjadel on põhjus, isegi kui see on keerukas ja varjatud. Et märgil ja inimeselgi on ?ajalugu?. Ja et tegelikult ?kuulubki? iga surelik kusagile ? ning seda ahistavat fakti tuleks kuidagi positiivselt mõtestada, mitte ignoreerida. Surivoodil või isegi varem avastab ?looduse poolest? liberaal, et isegi kehal ja selle keemial on peale alguse ka lõpp. Ja et üleüldse tuleb too ?ainuomand? ja vaba tahte instrument tagasi anda, kuhu vaja.

Muidugi on liberalismi kirjeldatud looduslik vorm vaid üks selle juhtiva õpetuse modifikatsioone. Leidub märksa vintskemaid, mis jäävad alles ka pärast pikka murdeiga. Neistki on head ja huvitavat kõnelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming