Liberalismi lootuskiired

Vabaduse kaitsjate dilemma on, et ühelt poolt peaks tehnoloogilist progressi soodustama, teisalt aga tähendab aina suuremate andmemahtude masinatele töötlemiseks usaldamine vabaduste kiiret vähenemist.

KAAREL TARAND

Mis kehvasti, see uuesti, on kõrvaltvaatajate ja reformierakondlaste üksmeelne resümee eluperioodile esimees Taavi Rõivase juhtimise all, mis teatavasti lõppes mainekahju ja opositsiooni siirdumisega. Kas on lootust, et järgmise juhi all hakkab paremini minema ja kuidas seda mõõta? Kindlasti teavad kandidaatidega piirkondlikel kohtumistel vestelnud erakonna liikmed rohkem ja paremini kui eemalseisjad, sest avalikku informatsiooni erakonna juhatuse esimehe kohale kandideerivate Kristen Michali ja Hanno Pevkuri vaadete ja kavatsuste kohta pole just palju.

Kõigepealt üllatab, et suurerakonna suurte juhtide Siim Kallase ja Andrus Ansipi mantli ja Taavi Rõivase pihiku pärijaks pürgijaid ainult kaks on. Konkurents on pehmelt öeldes kõhnake erakonnas, kus väidetavalt väärtustatakse ettevõtlikkust ja edasipüüdlikkust, kus teatakse absoluutselt kõike juhtimisest, rahva ja riigi tegelikest vajadustest. Isegi presidendi kohale oli Reformierakonnas kandidaate rohkem kui nüüd. Seletused, et üks või teine on praegu hõivatud muu töö ja missiooniga, ei kõla väga veenvalt.

Teiseks, kui vaadata selle vähese pealt, mida kaks kandidaati on programmiliselt avalikkusele öelnud, siis sisulist valikut ei olegi. Ega keegi ju oota mõne Churchilli või Roosevelti ilmumist poliitilisele areenile. Publiku ootuste latt on madalal ning selle ületamiseks piisab, kui oma ütlustes suuri möödapanekuid ja loogikavigu vältida. Paraku ühel kandidaatidest see ei õnnestunud. Hanno Pevkur postitas enne aastavahetust Facebookis jutupunktid „Minu ideed Eesti arenguks“. Juba avalauses kuulutab Pevkur, et opereerib endiselt vasaku-parema teljel, millega juba pikka aega pole olnud midagi peale hakata. Aga detailides läheb veel lõbusamaks.

Kuidas küll võiks sobida erakonna esimeheks ja seega potentsiaalseks riigi peaministriks inimene, kes deklareerib: „Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust tähendab, et Euroopa Liidus tekib vältimatu vajadus kaine ja ratsionaalse poliitika järele ja selle koha peab sisse võtma Eesti.“¹ Päriselt ka või? Eesti võtab laua taga sisse maailma suuruselt viienda majanduse, ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme ning tuumariigi koha? Briti ja Eesti diplomaatia on võimetelt võrdsed? Kas need kingakesed natuke suureks ei jää?

Või teine näide: „Ekspordi toetamiseks on minu arvates ülioluline suurendada teadlikult valitud sihtturgudele (nt Aasias) Eesti müügivõimekust.“ Kas te juba mitte ei müünud sinna maha kogu Eesti piima (Anne Sulling)? Kas Hiina turistid ei maandugi juba kõik Tallinnas (Keit Rosimannus)? Kas Eesti kõrgkoolid ei olegi triiki täis Hiina üliõpilasi (Andrus Ansip)? Lisada võib Reformierakonna juhitud valitsuste läbimurdelise koostöö Hiina konteinerkaubanduse toomiseks Tallinna sadama 5 km pikkuse kai äärde ning Hiina elektritootmise rekonstrueerimise põlevkivi baasil.

Seda kõike kroonib idee „lõpetada igasugune riiklik tegevus, mis lisandväärtust ei loo“. Jääb üle vaid koos Kaja Kallasega hõisata, et „Hannoga suudame avada uusi teemasid, mis puudutavad liberaalset lähenemist nii kodakondsuspoliitikale kui ka tehnoloogiliste arengutega kaasnevatele muutustele“.² Huvitav küll, mis takistas erakonna nr 2 või 3 oleval mehel varem „uute teemade“ avamist? Et esimees ei lubanud? Kui nii, siis on Pevkuri näol tegu Reformierakonna Jüri Ratasega, kellel „isa varjust“ väljatrügimine võttis 15 aastat ja seni nõustumist mis tahes kuritegude kaasosalusega. Niisugusel taustal näivad Kristen Michali iseendast triviaalsed mõtted vabadusest³ ja senise tegevuse otsustavus küpse riigimehelikkusena.

Lähemal vaatlusel paistab ent ka Michal pisut vale puu all haukuvat. Liberalismi (ja sedakaudu vabadusi, vabu valikuid) kui humanistliku religiooni üht põhiharu ei ohusta juba ammu sama tüve teine, sotsialistlik oks. Nende vahel on leppimine ja ühise peavooluna kulgemine toimunud lääneilmas juba aastakümneid. Ohud on sügavamal, humanismi emajuures. Sestap peaks iga liberaalide juhiks pürgija lakmustestina püüdma vastata küsimusele, mille kallal filosoofid ja teadlased sajandeid pead vaevavad: nimelt kas eksisteerib vaba tahe või mitte.

Üks õige liberaal mõistagi tunnistab vaba tahte olemasolu. Aga samamoodi teeb ka sotsialist. Et poliitiline elu sörgib teadusest valgusaastate kaugusel tagapool, siis ei häiri seal programmide ja loosungite püstitamist kvantfüüsikute, bioloogide või neuroteadlaste tõestuskäigud. Vaba tahte elupaika on inimese organismist leitud sama vähe kui surematut hinge. Kui liberalism jääb oma veendumuses paigale, siis kaugeneb ta teaduse eesliini seisukohtadest ega sobi sellisena ühiskonna juhtimise tööriistakasti.

Vaistlikult tajuvad liberaalid küllap isegi, et nende ideoloogiaga on midagi valesti. Kui see oleks kõikvõimas, siis ju ei peaks seda lakkamatult kaitsma, vaid selle paremus teiste ideoloogiate ees oleks ammu aina suuremale osale ühiskonna liikmetest ilmsiks saanud. Praktikas ei ole Eesti liberaalide erakonna algse platvormi toetajate osakaal ühiskonnas 20 aastaga kasvanud. Reformierakond on oma populaarsust suurendanud, kohandades oma poliitilist programmi valijaskonna püsivatele veendumustele vastavamaks, nihkudes nii aina tsentri poole. Kui kogu algne liberalism on kadunud, siis nüüd tulebki seda uuesti otsima hakata. Hakata kaitsma vabadusi, millele ise on truudust murtud.

Et minapilt kokku ei variseks, on süü liberaalsete aadete reetmise eest projekteeritud poliitilistele konkurentidele. See on läbinähtav viga, sest vabadusi kaitsevad kõik humanistliku maailma poliitilised peavoolud. Erinevused on peenhäälestuslikud, ei enamat. Kristen Michal deklareerib, et „peamine on mitte seista näoga mineviku suunas“. Õige, kuid ikka ainult mineviku poole vahtides saab seesama täheldada järgmist: „Populism ja natsionalism jooksevad igal pool liberaalsele demokraatiale tormi. Vabadusi, mida nagunii igapäevaselt ähvardab bürokraatia anonüümne teerull, ahistavad täna avalikult ka vabaduste vastased poliitilised parteid.“ Võitlus, mida Michal nii kirjeldab, peeti kahe maailmasõja vahel ja nende käigus lääneilmas ära.

Mis omakorda ei tähenda, et vabadus oleks lõplikult ja surmaohuta kanna kinnitanud. Oht tuleb eestpoolt, nagu ikka. Liberalismi elunatukese pikendamiseks peaks niisiis tegelema oma ilmavaate ja usu kindlustamisega uute, alles tärkavate religioonide vastu. Neist peamine on dataismi ehk andmereligioonina tuntud posthumanistlik mõttevool, mille sünnile tehnoloogilist progressi ja ettevõtlikkust õhutanud liberaalid ise tublisti on kaasa aidanud.

Andmereligioonis ei kummardata ei jumalaid ega inimesi, vaid väidetakse, et universum koosneb andmevoogudest ning iga nähtuse ja üksuse eksistents on määratud tema panusega andmetöötlusesse. Inimene, olgu ta kui tahes vaba, on andmetöötluses masinatele juba alla jäänud või jäämas. Kui vabadus sünnib sellest, et keegi ei saa inimesest endast paremini teada tema mõtteid ja kavatsusi, siis see situatsioon on pigem minevik kui tulevik, sest biokeemilised algoritmid ei suuda arengus elektroonilistega sammu pidada.

Seega, viimased teavad paremini, teevad tulevikus aina täpsemaid ja efektiivsemaid otsuseid ning mis peamine – ei unusta kunagi midagi. Vastavalt sellele nihkub masinate kätte ka võim ja juhtimine. Vabaduse kaitsjate dilemma seisneb siin selles, et ühelt poolt peaks tehnoloogilist progressi (mille kaudu on vähemasti seni kasvatatud heaolu ja suuremat vabadust) igati soodustama, teisalt aga tähendab aina suuremate andmemahtude masinatele töötlemiseks usaldamine igaühe isiklike vabaduste kiiret vähenemist (lihtsaim näide on igapäevased ostuotsused, mida veebikaubanduse masinad meie eest kasvaval määral teevad). Lõhnab uue orjuse võimaluse järele, sest andmevaldajate seisukohast on üksikisikute vaba tahte ilmingud (otsused) tähenduseta ning seega ei pea neile ka varasema heldusega otsustusõigust jagama. Ainus viis oma andmeid kaitsta on ühiskonnast ja tema masinatest enese täielik isoleerimine. Niisiis, härrad Michal ja Pevkur, mida kostate? Mis on liberaalide vastus dataismi pealetungile? Kas lootust on?

1 Tsitaadid Hanno Pevkuri Facebookist.

2 Kaja Kallase blogi.

3 http://arvamus.postimees.ee/3953877/kristen-mi­chal-arenguhueppeks-ei-piisa-juhuslikest-pisiparandustest-vaja-on-pikka-vaadet