Liberalismi surm Eestis

Ahto Lobjakas

Eesti vajab vabaduskontseptsiooni, mille lähtekohaks on, et vabadust suudaksid kasutada võimalikult paljud. Lihtsaim võimalus analüüsida aasta alguse salaplaani Reformierakonna ja Res Publica ühendamiseks on taandada lugu asjaosalistele. Dramatis personae nimistu piirdub kahe allakirjutanuga, üheks Res Publica juht ja peaminister Juhan Parts, teiseks Reformierakonna toonane liider Siim Kallas. Telgitaguseid lähemalt tundmata tundub vältimatuna järeldus, et ettevõtmisel oli otsene seos Kallase nimetamisega Eesti volinikuks Euroopa Komisjonis.

Partsi motivatsioon ei tundu samuti olevat üleliia keeruline, olles ehk vähem isiklikku laadi. Tema (resp Res Publica) ootamatult edukaks osutunud protestiliikumisel olid (ja on) eksistentsiaalsed mured: luua jätkusuutlik ideoloogiline baas ja struktuur või ? veel parem ? leida need juba valmis kujul. Reformierakond sobinuks selliseks ?kanderaketiks? ideaalselt.

Keerulisemaks muutub asi Reformierakonna üldisema motivatsiooni otsingutel. End tõestanud partei allaheitmist poolkarismaatilise protestiliikumise ülevõtukatsele on raske näha muuna kui poliitilise pankroti tunnistamisena.

On muidugi võimalik, et Reformierakonna strateegid läksid lihtsalt oportunismi teele. Kui nii, siis oli tegemist spektakulaarse lühinägelikkusega. RP saadikute näol püüti suhteseademulli, mitte valijaid. Aga ka aasta alguses pidanuks olema elementaarne, et RP häälte arv eelmise aasta valimistel ei näita parempoolsuse potentsiaali Eestis. Protestiliikumise baasiks on definitsioonikohaselt avalikkuse vastureaktsioon olemasolevale poliitilisele establishment?ile. Antud juhul hääletas lõviosa RP valijaid Keskerakonna, Reformierakonna jt Eesti poliitilise maastiku püsiasukate vastu, mitte RP poolt. RP ei olnudki ju millegi enama poolt kui parem ja korralikum elu, mida varasemad tegijad piisavalt pakkuda ei suutnud.

Jutt 40% valijaskonna ?tarastamisest? uue suure paremerakonna poolt oli seega luul. Niipalju on ajakirjanduses ilmunu tunnistusel Reformierakonnale tänaseks taas selge.

Reformierakonna oportunismiinstinktil on aga ka ideoloogiline dimensioon. Uuest ?paremtsentristlikust suurerakonnast? pidanuks saama Euroopa Rahvapartei ehk Euroopa konservatiivsete ja kristlik demokraatide erakondade liidu liige. Seni on Reformierakond kuulunud Euroopa liberaalide sekka. Liberalismis asuvad ka selle juured, partei loodi omal ajal toonase Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) vundamendile.

Reformierakonna allaheitmiskatse RP-le tähistab seega muu kõrval ka liberalismi formaalset hinguseleminekut Eestis poliitilise ideoloogiana. (Tõsi, on tekkinud ka ?sotsiaalliberaalid?, kuid nemadki pole enamat parteilisest protestiliikumisest Keskerakonna ?men?evikena?).  Ja sellest oleks allakirjutanul kahju. Mitte ainult seetõttu, et ta oli omal ajal ELDP asutajaliikmeid. Pigem seetõttu, et Reformierakonna poliitiline ja ideoloogiline pankrot tähistaks murdepunkti Eesti ühiskonnas.

 

Liberalistlik ideoloogia vaikivale enamusele

Eesti vaikiv enamus on tsentris, tema tahe väljendub vastavalt poliitiliste jõudude tõmbamistele-tõukumistele sealt veidi paremale või vasakule kaldudes, aga see on liikumine pendlina, mis ei jää pidama kumbagi äärmusse. Reformierakonna  enda sättimine paremerakonnaks lõikaks läbi parema tiiva viimased sidemed Eesti poliitika mõistliku, kuid üha rahulolematuma keskmega. Vaesemat, vanemat ja haritud keskklassi ei esinda keegi ja varem või hiljem on sel valimispoliitiline tagajärg.

See, mida Eesti vaikiv kese vajab, on just liberalism laiemas, filosoofilisemas mõttes. On vaieldamatu, et Eesti on seal, kus ta täna oma arengus on, (muuhulgas ainus endine liiduvabariik, mille SKT inimese kohta ületab Poola oma) tänu liberalismi parempoolsele tõlgendusele. Viimase sajandi möödunud kümnend oli aeg, mil ainus tee edasi oli nn negatiivne vabadus (nagu seda teiste seas on defineerinud Isaiah Berlin), vabadus ühiskonna ja teiste indiviidide seatud köidikuist. See oli vabastuse aeg, mil endalt köidikute heitmine oli uue loomise vältimatu eeltingimus.

Aga see aeg on mööda saanud. Negatiivne vabadus on loonud arenguruumi, aga tal on vähe pakkuda selle täitmiseks. Tekkimas on moraalne, väärtushinnangute vaakum, milles õiguste kõrval on üha vähem kohta kohustusel, võlatundel ühiskonna kui sellise ees.

Eesti paremerakonnad kalduvad end üha enam siduma nende huvidega, kes on suutelised oma õiguste teostamiseks. Viimased on Eestis aga selges vähemuses ja sellisel situatsioonil pole eluvõimet, ei valimispoliitiliselt ega ühiskondlikult. Vaja on positiivset vabaduskontseptsiooni, mille lähtekohaks on, et vabadust suudaksid kasutada võimalikult paljud.

Eestil, erinevalt näiteks Suurbritanniast Margaret Thatcheri ajal, ei ole ajaloo vältel kujunenud iseregulatsioonimehhanisme vältimaks moraalset vaakumit, mis kaasneb negatiivse vabaduse kiire levikuga. Nii meenutab Eestis toimuv aastast aastasse üha enam William Goldingu ?Kärbeste jumala? variatsiooni. Ühiskonna taasloomine absoluutse vabaduse tingimustes eeldab enamat kui teatud arvu inimesi ning suveräänset pinda.

Eestis on karjuv vajadus liberalismi järele, mis mõtleks ühiskondlikult, mitte ainult ideoloogiliselt. Vaja on liberalismi, mis taaslooks poliitilise väljundi Eesti vaikivale enamusele, demonstreerides, et ühiskond ei ole nullsumma mäng. Vabadust tuleb suuta realiseerida ning õigus sellele fikseeritud tasemel ? mis peab olema nii kõrge kui vähegi võimalik ? on igaühel.

See kõik ei mahu nendesse kitsukestesse raamidesse, millesse on surutud Eesti parteipoliitiline debatt oma konkreetsetes ilmingutes: kas makse tõsta või langetada. Laiemast reaalsusest lahutatud uinuv mõistus sünnitab koletisi ja nii piitsutab poliitilise skaala paremat tiiba hirm vasema ees, mis kumab läbi ka Res Publica ja Reformierakonna abortiivsest ühinemiskatsest.

 

Õiget vasemat Eestis tegelikult pole

On kaks ühemeheparteid, Edgar Savisaare ja Toomas Hendrik Ilvese oma. Juhtidest lahus ideoloogiat pole kummalgi ning mõlemad tõenäoliselt lämbuksid, kui Eesti poliitilisest ruumist järsku kõrvaldada Reformierakond, RP või mõlemad.

Seni kuni parem ja vasak vanguvad üksteise tardunud haardes, on Eesti poliitiline tulevik palju hapram, kui võib tunduda. Nagu näitas RP, on Eesti  väljundita keskklass uutele prohvetitele kerge saak. Vaevalt et RP ka viimaseks messiaks jääb. Arvestades RP loksumist paremasse serva tuleb järgmine katse ilmselt vasemalt. Võimalikke platvorme ja avanguid on palju. Loogilise ekstrapolatsiooni korras siinkohal vaid üks näide. Eesti kulutab praegu riigikaitsele (loe: NATO-le) 2% SKTst. Paljud NATO Euroopa liitlased saavad hakkama vähemaga, sealhulgas ka uued tulijad, näiteks Sloveenia, mis kulutab ca 1,5%. Välispoliitiliselt veidi problemaatiliselt, kuid sisepoliitiliselt ilmselt populaarsemalt tuletub siit võimalus, et vähemalt 0,5% SKTst on vaba raha, mis ilma NATOst väljaheitmist kartmata on võimalik populistlikult kulutada hoopis mujale.

Selline stsenaarium meeldib vaevalt neile, kes näevad Eesti tulevikku Lääne-orientatsioonilisena. Sellise orientatsiooni, nagu ka jätkuva majandusliku arengu parim garantii on lähenemine, mis jääb tsentrist veidi paremale. Kindlasti pole selleks lausparempoolsus, mis oma saba sööva maona hävitab seda, millest ta elab. Erinevalt alkeemiast pole tänapäeva Eestis mao igavene taassünd garanteeritud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming