Liberalismi transformatsioon Eestis

T? Saarts

Liberaalidelt eeldaks, et nad kõnelevad inimese valiku ülimuslikkusest rahvuse huvide ees. Kui minult oleks küsitud üheksakümnendate lõpul, kes on Eesti poliitilisel maastikul kõige klassikalisemad neoliberaalid, oleksin mina ja paljud teisedki kõhklematult osutanud Reformierakonnale. Aastal 2007 ei julge ma samamoodi väita. Nüüdsete eesti liberaalide lipukirjaks on saanud rõhumine rahvuslikele emotsioonidele, nende põhiliseks mureks rahvuse püsimajäämine, mille nimel ei hoita riigieelarvelisi vahendeid just kokku! Liberaalist minister Rein Lang räägib häälekalt Interneti-kommentaaride kontrolli alla võtmisest ja sellega seoses tegelikult ka sõnavabaduse piiramisest! Liberaalne valitsus tõstab hoogsalt aktsiise ja kaudseid makse! Liberaalid on läbi viinud viimaste aastakümnete ühe suuremahulisema pensionitõusu ja seda riigieelarvelistest vahenditest! Kas see kõik ongi liberalism Milton Friedmani vaimus? Pole kahtlustki, et liberalismi mõiste on Eestis viimastel aastatel teinud läbi suure muutuse. Mis on juhtunud? Kuhu me oleme jõudnud või jõudmas?

Ilmselt pole lugejatele suurt tarvidust üle korrata, mis on liberalism ja neoliberalism. Lühidalt: liberalism sündis poliitilise ideoloogiana XVIII-XIX sajandil, neoliberalismiga tähistatakse klassikalise liberalismi ideede taassündi XX sajandi viimasel veerandil. Nii klassikalise kui neoliberalismi puhul on põhimõteteks minimaalriik, vaba turg, indiviidi vabaduste ja õiguste ülimuslikkus, võimaluste võrdsus ja võrdsus seaduse ees (majanduslik võrdsus pole seejuures oluline), rõhumine kodanikuvabadustele ja demokraatiale. Olgu kohe öeldud, et rahvuslus ja liberalism ei lähe kuidagi kokku. Rahvuslus on alati rõhunud kollektiivsetele väärtustele ja rahvuskollektiivi huvide ülimuslikkusele üksikisiku püüdluste ees. Tõeline liberaal ei tohiks rääkida sellest, et üks õige eesti ema peaks rahvuse huvides sünnitama kaks-kolm last. Liberaalidelt eeldaks pigem seda, et nad kõnelevad inimese valiku ülimuslikkusest rahvuse huvide ees. Peale selle on liberaalid alati olnud väga järeleandlikud immigratsiooni- ja rahvuspoliitikas, vältides suuremat riiklikku sekkumist antud küsimustesse ning lubades immigrantide kogukondadel ise otsustada, kuidas, mis tingimustel ja millal nad enamusrahvusega lõimuvad või ei lõimu. Kui vaadata viimase aja Reformierakonna rahvuspoliitilist retoorikat, siis väga liberalistlikke noote sealt ei paista. Oravapartei juhtfiguuride väljaütlemistes pronksiöö eel ja järel räägiti samuti keelamisest, piiramisest, kinnipanemisest…  

Neoliberalism pole loomulikul teel Eesti ühiskonnast välja kasvanud ideoloogia, vaid 1990. aastate alguses siia imporditud mõttevool. Liberalismi püüti istutada ühiskonda, kuhu ta mõneti väga hästi sobis ja ei sobinud ka. Eestlased on üsna individualistlikud ja pragmaatilised. Eraomandi pühadus, omakasu tagaajamine ja püüd naabrist iga hinna eest parem olla on ju alati olnud siinse rahva maailmapildi alustalad. Peale selle pakkus liberalism tõhusat vastukaalu nõukogulikule retoorikale, mis propageeris kollektiivsust, varanduslikku võrdsustamist jne. Olla liberaal tähendas olla ka antikommunist ja antikommunistid olid (ja on tänini) ainukesed õiged eestlased. Ühe olulise küljega eesti kultuuris liberalism siiski eriti hästi ei haaku. Nimelt on tänane Eesti tugevalt talurahvaühiskonna juurtega. Talupojakultuuris on aga alati paras annus kollektiivust ja kommunitaarseid väärtusi. Väärtusi, mis rõhutavad võrdsust. Eestigi on väga egalitaarne ühiskond, kus staatusevahesid ei lasta iial väga suureks käriseda ja võimudistants on väike. Sa võid naabrist parem olla, kuid teatud piirini. Kui hakkad oma edu ja varandusega liialt hooplema, siis seda sulle ei andestata. Kui varanduslikud lõhed kogukonnas liialt suureks kasvavad, hakkavad samuti häirekellad tööle. Sügavalt talupojaühiskonna juurtega ja egalitaarne on ka ühiskond Põhjamaadel ning selles aspektis oleks Eestile võib-olla sotsiaaldemokraatia kui suuremat võrdsuslikkust, ühiskonna- ja kogukonnakesksust rõhutav ideoloogia isegi paremini sobinud. Seda enam, et individualism ja egoistlik kasumiiha, mille liberalism kõhkluseta heaks kiidab, lõhub rahvuslikku ühtsust ning kujutab endast ohtu rahvustundele.  

1990. aastad olid ideoloogiate maaletoomise aeg. Neid kopeeriti otse, ilma kohalikku konteksti arvestamata. Kopeerimise aeg hakkas ümber saama 2000. aastate algupoolel. Sel perioodil toimus Eesti ühiskonnas mentaalne murrang: enam polnud Euroopa Liidule, euroopalikele väärtustele ja kogemustele viitamine läbinisti legitiimne argument, millega põhjendada kõikvõimalikku poliitikat. Tekkis julgus teha asju „oma ja eesti moodi” – kui vaja, euroopalikke standardeid eirates. Lihula ja pronkssõdur on selle klassikalised näited. Samasugune kohanemisprotsess on toimunud ka ideoloogia vallas. Tähttähelise suurte lääne klassikute (Milton Friedman, Friedrich Hayek, Anthony Giddens jt) ideede järgimise ja kuulutamise asemel on hakatud neid Eesti oludele kohandama. Nii on juhtunud ka liberalismiga. Poliitiline pragmatism on järjest enam asendamas Friedmani püha ortodoksiat.

Ennekõike on aga liberalismi transformatsioonile kaasa aidanud kaks viimaste aastate arengutendentsi: sotsiaalsema diskursuse esiletõus ühiskonnas ja parteikonkurentsi tihenemine paremtiival. Vaataksime neid lähemalt.  

2001. aasta sotsiaalteadlaste „Kahe Eesti” kiri peegeldas ühiskonnas toimunud nihet. Poliitiliselt eliidilt nõuti, et mõeldaks senisest enam ülemineku kaotajatele ja püütaks siluda üle taluvuse piiri kasvanud varanduslikke lõhesid. Paremerakondadele tulid seesugused signaalid halva üllatusena. Kogu problemaatikat püüti sublimeerida neile tunduvalt vastuvõetavamasse voolusängi: põhiprobleemiks pole mitte kihistumine, vaid rahvuse väljasuremine. Otsa tegi lahti Isamaaliit oma 2002. aasta valimisloosungiga „1000 krooni igale lapsele!”. Reformierakond ei saanud maha jääda. Nii ongi paremerakondade vahel alanud justkui võistupakkumine, kes lastega peresid heldemalt kroonidega üle puistata suudab. Liberalismist on asi kaugel, seda liiki poliitika on oma olemuselt pigem konservatiivne, rõhudes kohustustele rahvuse ees, mitte indiviidi vabale valikule. 2007. aasta valimised aga demonstreerisid, et valijatele meeldimiseks tuleb senisest rohkem ka sotsiaalseid teemasid sisse tuua. Nii oligi viimane Oravapartei valimisplatvorm tugevamalt ümberjagava poliitika rõhuga, kui kõikide varasemate valimiste omad kokku.

Veelgi keerulisemaks tegi aga olukorra Reformierakonnale uue ühenderakonna IRL sünd. Konkurents paremtiival tihenes. Oli selge, et IRL tahab pronkssõduriga saadavad plusspunktid endale napsata. Järjest selgemaks sai ka, et maksulangetamise poliitikal pole enam seda võlu, mis oli 2003. aastal, ja selle seljas kaugele ei ratsuta. Mängu tuli tuua hoopis midagi mobiliseerivamat ning, mis see oli, saime aprilliöödel ise näha…

Tõsi, aeg-ajalt tikub Reformierakonnas neoliberaalne otro­doksia taas jõuliselt esile. Näiteks seoses viimase aja vaidlustega alkoholipoliitika üle. Olen aga kindel, et kui IRL hakkaks toetama senisest karmimat alkoholipoliitikat, sörgiks Reformierakond peagi järele. Friedmani pühakirja tähttäheline järgimine või langev reiting? Valikut pole!  

Reformierakond on kuni viimase ajani olnud üks vähestest Euroopa liberalistlikest erakondadest, kes järgis üsna õigeusklikult neoliberalismi doktriini. Enamik Euroopa liberaalidest on hoopis vasakpoolsemad sotsiaalliberaalid. Isegi Kesk- ja Ida-Euroopa ruumis oli Reformierakond mõneti erandlik. Viimaste aastate areng nõuab aga olukorra ümberhindamist. Toimunud on liberalismi kohandumine, sündinud on kohaliku värvinguga eestilik liberalism. Siin pole iseenesest midagi kummastavat. Liberaalid Skandinaavias ja USAs pole ka ühte nägu. Igas riigis on ideoloogiatel oma kohalik värving. Eesti liberalism on lihtsalt tugevalt rahvusliku ja konservatiivse värvinguga. Seetõttu tuleks minu meelest lõpetada jutt Reformierakonnast kui klassikalisest neoliberaalsest erakonnast, pigem võiks sellest edaspidi rääkida kui (rahvuslike) neokonservatiivide parteist. Seda muidugi eeldusel, et Eesti kontekstis üldse lääne ideoloogilisi sildistusi kasutada saab.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming