Lihasöömise evolutsioon ja selle tagajärjed

Marek Strandberg

Vaclav Smil, Kas peaksime liha sööma? Nüüdisaegse lihasöömise evolutsioonist ja tagajärgedest (Should We Eat Meat? Evolution and Consequences of Modern Carnivory). Wiley-Blackwell, 2013. Vaclav Smililt on ilmunud aastate jooksul seeria inimkonna arengu aspekte käsitlevaid raamatuid. Need kõik on olnud huvipakkuvad ja teaduslikult süsteemsed, andes sisulise ülevaate tehnika ja teadmiste arengust. Tema 1970. aastate lõpul kirjutatud Hiina energeetika ja tehnoloogia analüüsid on olnud täpsed ja ettenägelikud. 1991. aastal ilmunud „Üldine energeetika: energia biosfääris ja tsivilisatsioonis” kirjeldab inimkonna võimalusi ja piiranguid ehk ilmekamaltki kui Rooma Klubi varasemad seisukohavõtud ja peale selle on antud ilmekas pilt tuhandete aastate jooksul toimunud tehnoloogia arengust.

Sedapuhku on ta kirjutanud lihasöömise ajaloost raamatu „Kas peaksime liha sööma? Nüüdisaegse lihasöömise evolutsioonist ja tagajärgedest”, ja seda füsioloogilisest, tehnilisest, evolutsioonilisest ja majanduslikust aspektist vaadelduna.

Smil näitab, mil moel juba meie taimetoitlastest erinev seedekulgla ja loomne toit on taganud parema aju arengu ja kasvu. Ühistegevus küttimisel oli ka üks lisapõhjusi keele arengus ja teiseks võib pidada usaldust liigikaaslaste vastu, kelle hoolde julgeti jätta oma järeltulijad. Kindlasti on keelt ja kultuuri arendanud mõjureid veelgi, kuid Smil on seda meelt, et projektil „Lihatoit” on olnud selles kõiges märkimisväärne osa ja liha puudumine, ükskõik millisel põhjusel, ei oleks viinud inimese kujunemiseni. Teiste loomade tapmine toiduks arendas aju ja pani meid kahel jalal kõndima … Handsfree-lahendused tagavad tänapäevalgi parema julgeoleku ja kõrgemalt näeb kaugemale.

Samal ajal ei ole asjaolu, et kunagi on inimkonnale lihasöömine andnud evolutsioonilise tõuke, just kõige parem põhjendus sellele, et inimesest, eriti lääne kultuuris, on saanud megakarnivoor ja söödava liha mass ületab kaugelt arukad füsioloogilised vajadused. See ongi kultuuri üks kurvapoolsemast kaasapanust, et vajadustest eskaleerub prestiiži püramiid, vajadusest saab fetiš.

Smil kirjeldab ka ajalooperioode, kui lihast tehti tabu ja see sai kättesaadavaks vaid valitsejatele. Nõrka rahvast on lihtsam ohjata ja ära hoida vastuhakke.

Huvitav on ka arutelu selle üle, kas küttivad ürginimesed olid suutelised põhjustama suurte loomade väljasuremist. Nimelt on just suure lihasmassiga loomad need, kelle küttimine on energeetiliselt tasuvam. Väikese jälitamise ja küttimise tulemusena saadav energeetiline preemia toidu näol ei pruugi katta küttimiseks kulunud energiakaotust ja seetõttu langes küttide valik suurematele loomadele, mis, nagu juba mainitud, toetas nii koostöö kui ka keele arengut. Smil jõuab järelduseni, et küttide tegevus ei saanud olla suurte imetajate väljasuremise ainus põhjus, vaid valdavalt pidi seda põhjustama ulatuslik keskkonnamuutus. Tõepoolest, ega mammutid Siberi soodes külmunud ju küttimise tõttu.

Lihasöömine ei ole mõistagi mitte ainult Homo sapiens’i, vaid paljude teistegi primaatide toitumisharrastus ja vajadus. Inimese puhul on see harrastus, nagu Smil korduvalt näitab, n-ö käest läinud ja söödavad lihakogused ületavad, ennekõike läänemaailmas, mitu korda füsioloogiliselt arukad kogused.

Smil näitab, mil moel on lihatoit olnud religioossetes süsteemides, nagu ka võimumudelites, kus tabudel on oma koht, pigem valitsejate kui igameheroog. Valgustus ja tööstusrevolutsioon muutsid liha laiemalt kättesaadavaks. Nüüdisaegne lihatootmine on aga ulatuslik keskkonnamõjutaja: kuni kolmveerand põllupinnast on kasutuses vaid selleks, et kasvatada vaid loomasöödaks mõeldud vilja. Lihahimu kasv Hiinas ja Indias lääne tasemele võib tõepoolest põhjustada ökoloogilise katastroofi. Lihakasvatus on üks suurima ökoloogilise jalajäljega tegevus, mille tagajärjel liigirikkuse kahanemine on tavatult suur.

Smil osutab tõsiasjale, et lihatootmise efektiivsuse huvides kasutati XX sajandi teisel poolel kasvavas tempos nii hormoonpreparaate kui ka antibiootikume. Üllatuslikult on näiteks ravimiresistentsust põhjustavate antibiootikumide profülaktiline kasutamine loomakasvatuses lõpetatud alles viimasel kümnendil.

Smil, tuginedes oma analüüsile ja mahukale andmestikule, millele raamatus korralikult viidatakse, osutab korduvalt nn ratsionaalse lihatoitumise möödapääsmatusele nii inimese tervise kui ka keskkonna huvides. Tervist aga ohustab ennekõike lihatootmise intensiivsusega kaasaskäiv tehisainete jälgede rohkus ja nende mõju inimesele.

Mulle oli veidi üllatav, et Smil ei käsitle sugugi võimalust asendada selgroogsetest saadav valk selgrootute omaga. Putukate ulatuslikumat kasutamist valguallikana uuritakse nüüd ka Euroopas küllaltki intensiivselt, selle ala pioneerid on Hollandi ülikoolid ja õpetlased.

Smili käsitluses on lihasöömise evolutsiooniline mõju ulatuslik ja nähtavasti puudub nii võimalus kui ka vajadus lihatoidust loobuda. Ainuüksi taimse toiduga toimetulek võib olla üksikute valik, kuid inimkonna lihavalguvajadus on evolutsiooniliselt sügavuti juurdunud, mis sugugi ei tähenda vajadust ülemäärast energiahulka sellest allikast ammutada.

Lihast toitumise tulevikku Smil ei ennusta, kuid ta on veendunud, et majanduslikud ja keskkonnaaspektid on peamised, mis hakkavad inimkonna toitumismustrit korrigeerima.

Samal moel muutub ju ka inimkonna energia tootmine ja kasutamine.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et inimeste tervise ja toitumiseelistuste ning genoomi omavahelised seosed ei ole selged ja võib osutuda, et inimeste füsioloogilised erinevused on üks peamisi tegureid, mis suunavad liikuma normaalse söömise, sh ratsionaalse lihasöömise poole.

Kõnealune raamat on juba mainitud viite- ja allikarohkusega lihtsalt hea lugemine, aga ka sobivalt faktirohke alus loengute või ettekannete illustreerimiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming