Lihtsameelsus on riigitegelase patt

Mihkel Mutt

Mailis Repsi Marimaal öeldust kasvanud kumu võib jätkuda rahvusvahelisel areenil. Parim kaitse on rünnak, seda näivad Mari-Eli president Markelov ja tema Kremli nõustajad hästi taipavat. BBC intervjuus kõlanud (mis sellest, et demagoogi suust) süüdistus, et Eesti meedia ja ühiskond represseerivad tõerääkijat, leiab ikka mõne uskuja. Olukord, kuhu on sattunud Eesti Vabariigi valitsus, pole kadestamisväärne, vaid tragikoomiline. Sest kes on nüüd kellega ühes paadis? Mailis Repsi kaitsevad, kuigi eri eesmärkidel, niihästi Mari-Eli president kui ka Eesti Vabariigi peaminister.

Aga algusesse. Esimesed sõnumid Marimaal juhtunu kohta ilmusid meie päevalehtedes 18. augustil. (Olnuks kena mainida, kust teated pärinevad ? Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuselt.) Ütlen ausalt, et suhtusin toimetusse saabunud teksti algul kriitiliselt, sest ühe allikana oli selles viidatud agentuurile Regnum. Ma ei tea, kas kõik ikka teavad, millega on tegemist. Kuigi väliselt on Regnum sarnane sadade teiste www infokanalitega, näiteks meie Delphiga, on sarnasus näilik. Regnum on propagandatoru, poolametlik Kremli käepikendus kultuuri ja rahvussuhete alal, mis on suunatud nn lähivälismaale ja Vene Föderatsiooni rahvusvähemustele. Regnumi ülesanne on konkureerida Lääne massiteabevahenditega nende piirkondade elanike mõistuse ja meelte pärast, tuua kadunud lambukesed tagasi karja juurde. Kaugemaks eesmärgiks on mõistagi bloki või liidu loomine, midagi analoogilist ja vastukaalulist Euroopa Liidule. Jättes kõrvale sellise plaani realistlikkuse, on Regnum omas laadis professionaalne. Nad susivad ja võimendavad, kus aga annab, ent erinevalt oma eelkäijatest alati labidaga lööma ei lähe. Tõde ja vale on osavalt segatud. Regnumist võib lugeda ka anekdoote, spordiuudiseid (kuigi needki on juba ?kallutatud?) ja inimliku huvi lugusid (näiteks et keegi 42aastane debüteeris Playboy esikaanel). Aga tähelepanelik lugeja märkab uudiste valikul peagi teatavat tendentsi. Teretulnud on kõik, millest ühelt poolt on võimalik välja lugeda vene vähemuste ahistamist postsovetlikes riikides ja russofoobiat laiemalt, millele saab näpuga näidata kui Euroopa Liidu vaimu eiramisele ja riiklikule ebaküpsusele. Teiselt poolt läheb kaubaks kõik, mis näitab, et neis riikides on piisavalt ühiskondlikku tahet ja jõude, kes sooviksid eelmainitud tendentsidele vastu astuda. (Eks ole, Mailis Reps astus!)

Ega ilmaasjata saanud Regnumi direktorist Modest Kolerovist käesoleva aasta märtsis Putini uue ?välismaaga interregionaalsete ja kultuurisidemete arendamise ametkonna? juht. Kolerov on öelnud Venemaa soome-ugri rahvaste kohta, et need peavad küll arendama kõige laialdasemat dialoogi vastavate rahvusvaheliste organisatsioonidega, samas aga aru saama ?oma siseriiklikust vastutusest? piiri taga.

Loomulikult on Balti riigid Regnumi üks sihtgruppe ja Pribaltika kohta on omaette link. Muide, aasta tagasi oli Tallinnas järjekordne soome-ugri rahvaste foorum ja endastmõistetavalt tõusis üheks teemaks nende tagakiusamine Venemaal. Siis helistatigi allakirjutanule kui kultuurilehe peatoimetajale Regnumist ja taheti teada, miks meil setusid rõhutakse. Oli vaja tasakaalustavat komprat, loomaks pilti, et ?teie rõhute omi, meie omi, see on üldinimlik ja igavene, mingit kisa tõsta pole mõtet?.

 

Ülem Õpetaja ei tohi eksida

 

Ent kahjuks sai peagi selgeks, et asi polnud Regnumi oskustes ära kasutada haridusministri keelevääratust. Kuulsin minagi Repsi suulist venekeelset juttu, mille puhul rääkida puudulikust keeleoskusest, kontekstist irrutamisest või muidu vääriti tõlgendamisest on abitu hädavale.

Siin ei ole praegu tegemist erakondliku kemplemisega enne valimisi. Asi ei piirdu ka rahvusvahelise skandaaliga, vaid puudutab Eesti tulevikku. Haridusminister on ju piltlikult öeldes Ülem Õpetaja, kõikide nende meie kooliõpetajate pealik, kes peavad hoolt kandma meie järeltuleva põlve hingeliste väärtuste eest.

Tegemist on ülimalt ohtliku sümptomiga. Ma saan inimlikult aru ja mind ei üllata, kui arvamusuuringute järgi ikka veel nii paljud inimesed peavad oma elu nõukaajal paremaks praegusest. Tegemist on ju eeskätt pseudosolidaarsuse ja  -turvalisusega, mille suhtes inimese mälu on valiv. Ent kuidas on võimalik, et inimesed unustavad ühe toonase ühiskonna kõige tähtsama tunnuse: totaalse valetamise ja topeltmoraali? Valetati lasteaiast surmani. Kõik teadsid, et ajalehed, raadio ja tv ei räägi tõtt, et kõnepuldist luisatakse jne. Me nägime seda läbi, 99 protsenti komparteilasi kaasa arvatud. Sellise ühiskonna ?tõeministeerium? asus Moskvas. Kuidas on võimalik, et juba kasvab meilgi üles põlvkond, kes Lääne sinisilmsete intellektuaalide eeskujul pokazuhhat tõe pähe võtab?

Aga äkki ei peagi välispoliitika olema haridusministri tugevaim külg? Ent Mailis Reps on ka oma erakonna välissekretär. Tähendab, kui erakonnal läheb hästi, pole ebaloogiline, et teda pakutakse välisministriks.

Mihhail Lotman kirjutas Eesti Päevalehes, et ohtlikum kui Repsi suhtlemine Vene meediaga võib olla see, kuidas serveerib toimunut Katrin Saks, kes koostab sama külaskäigu põhjal Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele raportit soome-ugri rahvaste olukorrast Vene Föderatsioonis. Lugesin ka Saksa intervjuud Regnumist. No sellelt suunalt küll midagi karta pole. Ausõna, poliitik peab oskama (muidugi mitte alati) ka diplomaatilist ümmargust juttu ajada. See kuulub tema ametioskuste hulka.

 Muide, haridusministri ? eeldustekohaselt nõustajate abiga varem valminud ? kõne mainitud kongressil oli igati tasakaalustatud. Samas tonaalsuses oleks pidanud minister suhtlema ka meediaga. Abid ja nõustajad peaksid oma ministrit enne sääraseid kohtumisi instrueerima ja treenima. See on nende otsene kohus. Eriti, kui tegemist on noorukeste praktikantministritega, kel puudub elukogemus.

Peaminister ütles, et ta usaldab Repsi ja asi on tema jaoks lõppenud. Kuidas saab nii öelda? Ja kuidas seda mõista? Et minister läbis edukalt valedetektori kontrolli ja osutus ?eestimeelseks?? Või et ta püüab edaspidi hoiduda reha otsa astumast?

P. S. Nädalavahetuse jutusaates üks ajakirjanik mõneti õigustas Repsi, väites, et Eesti ise rakendab topeltstandardeid. Näiteks Hiina välisministri käest ei küsitud, kuidas Tiibetiga on? Aga see paralleel ei päde. Nõnda küsida oleks võinud ajakirjanik või valitsusvälise organisatsiooni esindaja, mitte riigitegelane. Viimasel juhul olnuks tegemist protokollilise lapsusega. Me ju teame, kuidas Tiibetis lood on. Või kas Bush, Chirac või kes tahes ei tea? Maailm on ja jääbki täis topeltstandardeid. Poliitikute asi on selles ebatäielikus maailmas ära tabada, millal on perspektiivikas mõnest topeltstandardist loobuda, nii et sellel oleks ka positiivne praktiline väljund.

Kes seda ei taipa, sel pole rahvusvahelisse poliitikasse asja.

24.VIII

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming