Liigaasta lõpetuseks

Andres Langemets

Eesti vajab pikaajalisi strateegiaid, mis tagaksid kodanikele kindluse tuleviku planeerimisel. 2004. oli liigaasta, Ateena olümpia-aasta, aga ka ajalooline aasta, mil Eesti Vabariik sai NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. See kõik peaks andma alust valdavalt rahulolevateks aastalõpukommentaarideks.

Aga paraku, kas tänavuse eriti sügava kaamosepimeduse ja lumetuse tõttu või muul põhjusel, kuid Eesti sisepoliitilisele aastale tagasi mõeldes valdab meeli tusatuju ja tahtmatus midagi eriliselt analüüsida.

Et aasta algas Keskerakonna sisetüliga, mille tagajärjel tekkis riigikokku nn sotsiaalliberaalide rühm, siis võiks kõigepealt vaatluse alla võtta parteipoliitika. Mulle on see üha rohkem hakanud meenutama mõnd profispordiala, kus igasugu turniire ja võistlusi korraldatakse aasta ringi (tennis, jalgpall, korvpall, mäesuusatamine, golf jne). Ühed ja samad vastased kohtuvad selle aja jooksul omavahel palju kordi, absoluutseid võitjaid ja kaotajaid ei ole, küll aga üksikud mat?id. Võistlejate ja võistkondade käekäigu vastu tunnevad huvi peamiselt fännklubid, mingeid maailma parimaid sportlasi ei ole, sest need vahelduvad meeletu kiirusega. Ka on areenil olemise aeg lühike, osaliste edaspidine käekäik publikut ei huvita. Sport on selliseks kujunenud seetõttu, et tegu pole ammu enam parimate väljaselgitamise, vaid publiku ehk spordihaigete pideva meelelahutusega.

Paljude väikeste erakondadega sisepoliitika on niisamuti muutumas poliitikahuviliste meelelahutuseks, fännklubide asjaks. Suuremaid rahvahulki seesugune ajaviide palju ei köida, sest pidevalt tekkivate ja lagunevate koalitsioonide ning amorfse opositsiooni korral on alati tegu kiirete populistlike otsuste, tulekahjukustutamise ja vastastikuste ?mat?idega?. Koalitsioonid ei sünni maailmavaatelistel või suurtel strateegilistel alustel, vaid situatiivselt võimu haaramiseks ning pole seetõttu ei kindlad ega püsivad. Ja mis peamine ? ei võimalda välja kujundada ja ellu viia pikaajalist poliitikat. Aga just see viimane oleks see, mida riigi kodanik vajaks, et planeerida oma elu või äritegevust.

Praeguse valitsuskoalitsiooni puhul kehtib ebakindlus ülimalt, kooslus võib iga hetk laguneda ja iga otsuse puhul läheb üksmeele saavutamine üha raskemaks.

 

Kes on võõrandunud?

Mõnikord räägitakse rahva ja võimu võõrandumisest. See pole siiski päriselt nii. Kui lugeda lehtede arvamuskülgi, kirju ja kommentaare, siis võib öelda, et rahvas pole küll võimust võõrandunud, pigem vastupidi ? lausa ülitundlikult reageeritakse igale võimumeeste teole. Samas on võimu juures sebijad küll rahva soovidest ja tunnetest võõrandunud, avaliku arvamuse ignoreerimine on viimastel aastatel järjest märgatavam.

Rahva meeli erutas pisut homoparaad, aga tõsisemalt ja pikemalt kergitati kirgi Lihula sündmuste puhul, millele ma liidaksin ka arutelud Magnus Ilmjärve ja Martti Turtola raamatu ümber. See näitab, et esmajärjekorras sisaldab just lähiajalugu inimestele valulisi ja lahendamata probleeme. 11. XII 2004 EPLis kirjutab Enn Soosaar: ?Eesti vajas lähimineviku kriitilist, kuid tasakaalustatud lahtimõtestamist. Kahjuks käis olnu erapooletu läbivalgustamine ja järeldustest tervikpildi moodustamine professionaalsetel ajaloolastel üle jõu. Ja ega ka praegu, kolmteist aastat hiljem, paista virgutavat valgust.? Paraku pole ma Enn Soosaarega seekord üldsegi nõus. Temasugune tark inimene ei pruugiks piirduda lehtede lugemisega. Kümne aasta jooksul on ajaloolaste sulest ilmunud iga aasta mitmesuguseid monograafiaid, käsitlusi, publikatsioone ja teadusartikleid. Kuid need ei jõua sageli üldse ajalehtedes tutvustamiseni. Ning palju uut pole kirjutatud mitte ainult lähiajaloo, vaid ka keskaja ja muinasaja kohta. Laiem seltskond pole selle kõigega kahjuks kursis. Ning vaidlused puhkevad siis pigem ikka mitte tasakaalukate uurimuste, vaid nn kallutatud monograafiate või mõne kooliõpiku ümber. Ja miskipärast kembeldakse äkki pigem 1930. aastate poliitika kui 1940. ? 1960. aastate sovetivõimuga mugandumise üle, mille vaimu ma näen inimeste hinnangutes lehvimas palju rohkem kui Pätsu-aegse Isamaaliidu oma või Tõnissoni rahvuslust. Just nõukogude-eestluse lähem uurimine aitaks rahval iseennast paremini tundma õppida ja mõndki tänast hoiakut ette aimata. Päts ja Sinimäed on juba muutumatu minevik, ENSV eluspüsimine EVs aga igapäevane olevik.

Aga mineviku ja tänapäeva vastuolu sisaldub kaudselt isegi kempluses ülikoolide ümber ja aruteludes hariduse üle laiemalt. Nii kõrg- kui ka üldhariduse vorme võib kahtlemata muuta, aga olulisem on ikka hariduse ja teaduse sisu, nagu paljud ongi välja öelnud. Mulle tundub kõige kurvem, et teaduse tulemuslikkust, ka fundamentaaluuringute puhul, on hakatud mõõtma töödejuhataja mõõdupuudega. Uuringute sisuline uuenduslikkus ja rahvuskultuurile olulisus jäetakse suvaliste teadusajakirjade kolleegiumide või grandikomisjonide meelevalda, sest vastupidisel juhul uuringuraha ei tule. Eriti pidurdav tundub mõnel puhul olevat grandisüsteem, mis paneb teadlased peost-suhu elama ja oma tööd planeerima, ikka aastakest paar siit ja aastakest kolm teisalt. Jällegi kordub seesama mis võimu puhul: pikaajaline strateegiline kavandamine on võimatu ja uurimis- ning õppetöö käib homse päeva suhtes täielikus teadmatuses. Tuleb uus võim ? kõiki mängureegleid muudetakse. Ja niiviisi aastast aastasse.

 

Oluline peaks olema paigas

Kokkuvõttes tahaks võimust tõeliselt võõranduda, nagu mulle üks sõber kunagi kirjeldas tavalist Kanada kodanikku: tal pole sooja ega külma, kes parasjagu võimul on, sest talle olulised asjad on pikalt ära otsustatud ja kindlalt paigas. Kui riigivõim kavatseb üht (!) olulist muudatust, siis vältab enne seda paar aastat debatt. Kas ma sellist aastat kunagi näen?