Ülikoolist ja tema rektorist

Jaak Aaviksoo

Vaba vaimu kaitseks vajab ülikooli juhtimine ümberkorraldusi, mis viiksid meid lähemale maailma edukaimale, angloameerika mudelile.  

Ajad muutuvad ja ülikoolid muutuvad koos ajaga, võiks õigustatult üht vana tarkusetera ümber sõnastades öelda. Kokkuleppeliselt Euroopa vanimaks peetav, 1088. aastal asutatud Bologna ülikool oli algselt üliõpilasorganisatsioon, kes palkas endale õpetajaid (doktoreid). Ülikooli juhtimine oli üliõpilaste kätes ja doktorid pidid üliõpilastelt luba küsima isegi linnast väljas käimiseks. Ülikoolide edenedes, õieti nende sotsiaal-poliitilise tähenduse kasvades lahknes algne üliõpilasvõim kaheks: ülikooli kui asutuse ülalpidamine ja seega ka tema tuleviku üle otsustamine liikus linnade ja sealt kuninga ja kiriku võimkonda, akadeemiliste asjade üle otsustamine aga doktorite ja professorite kolleegiumide kätte.

Keskaegsed ülikoolid tegutsesid pea eranditult kuningalt, keisrilt või paavstilt saadud privileegide alusel ja selle tegevuse üle valvas ka ülalt nimetatud ülikooli juht ehk kantsler, kelle käes oli ülikooli rahakott. Akadeemiliste asjade ajamine käis kollegiaalselt ülikooli õpetajate (professorite) üldkoosoleku poolt, mida juhatas valitud rektor. Tema staatust iseloomustab väljend primus inter pares, esimene võrdsete seas, ja sageli vahetus rektor iga semestri järel. Niisugune oli ka Tartu ülikooli algus. Esimene kantsler oli Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte ja esimene rektor tema 19aastane üliõpilasest poeg Jacob, hiljem küll mõni professoritest.

 

 

Täidesaatev võim tegevjuhile

 

Ülikoolide missiooniks on olnud teadmisteni jõudmine ja teadmiste levitamine ning juba ammu taibati, et teadmistes ei peitu mitte üksnes jõud, vaid ka võim. Teadmiste ja õpetusega kaasnev võimalus mõjutada inimeste käitumist sünnitas kiusatuse allutada ülikooli akadeemiline tegevus välise võimu huvidele. Võimu ja vaimu vastasseis on saatnud ülikooli läbi kogu tema ajaloo ja selle vastasseisu Prantsuse revolutsiooni järel saavutatud tasakaalupunkti nimetatakse ülikooli autonoomiaks, mis on sõnastatud printsiibis “teadus ja õpetamine ülikoolis on vabad” (igasugusest välisest poliitilisest survest). See printsiip kehastub rektori institutsioonis, kelle esmaseks kohustuseks on esindada vaba vaimu huve. Selle printsiibi järgimine ei ole lihtne olukorras, kus rahakott on piiskopi, kuninga või ministri käes. Õiglane on lisada, et vabaduse all peeti algselt silmas eelkõige akadeemilist vabadust ja see ei hõlmanud ei asutuse materiaalset poolt ega tema strateegilist arengut, need otsused olid ühemõtteliselt võimu privileegid.

Selline “tööjaotus” hakkas arenenud Lääne-Euroopas murenema eelmise sajandi viimasel kolmandikul, kui üha suuremaks kasvavate ülikoolide keskne haldamine hakkas ministeeriumile üha keerulisemas ja dünaamilisemas väliskeskkonnas üle jõu käima. Ülikoole asuti lahti riigistama, andes neile lisaks akadeemilisele autonoomiale ka õigused otsustada paljude, seni riigi pädevuses olnud finantsmajanduslike küsimuste üle. Angloameerika ülikoolid olid juba ajalooliselt valinud teise arengumudeli, kus võim oli delegeeritud iseseisvatele avalikele ülikoolidele, ehkki mitte nende akadeemilisele kogukonnale, vaid ülikooliülesele valitsevale kogule (governing board), kes vastutab ülikooli strateegilise arengu eest. Pole juhuslik, et nende ülikoolide tegevjuhti ei nimetata rektoriks, vaid asekantsleriks (vice-chancellor) või presidendiks, mis viitab otseselt tema täidesaatva võimu algsele päritolule.

Siinkohal tuleks ära märkida ka müüte purustav otsus kutsuda maailma ühe juhtiva teadusülikooli, Oxfordi ülikooli juhiks ettevõtlustaustaga uusmeremaalane John Hood, mitte oma ülikooli professor. See tõsiasi peaks mõtlema panema ka meie teadusfundamentaliste, kelle arvates tuleks rektoriks nimetada kõige rohkem tsiteeritud teadlane. Ameerika ja Inglise ülikoolide vaieldamatult suurem konkurentsivõime üleilmses võrdluses on peamine argument samalaadse lähenemise kasvavaks ja tänaseni kestvaks rakendamiseks mandri-Euroopas. Meenutagem, et Eesti 1995. aastal vastu võetud ülikooliseadus andis meie ülikoolidele laiaulatusliku institutsionaalse autonoomia, mis hõlmab kõrvuti akadeemilise vabadusega ka õigust otsustada ülikooli kui terviku arengu oluliste küsimuste üle. Sellest tulenevalt ühitavad Eesti ülikoolide rektorid nii klassikaliste rektorite kui osalt ka kantsleri või siis presidendi funktsioone.

Olen veendunud, et ainult tänu sellele otsusele on meie ülikoolid suutnud riikliku rahastamise külmutamise kiuste areneda ja kasvada kiiremini ja tulemuslikumalt kui enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Tundes tänast Euroopa kõrgharidusmaastikku üsna hästi ja osaledes eksperdina mitmete riikide kõrghariduspoliitika kujundamise juures, võin vaid lisada, et meie julge lähenemine ülikoolide strateegilisele arengule on üheks eeskujuks tänastele kõrgharidusreformidele seni veel üsna traditsioonilist ülikoolimudelit viljelevas Kesk-Euroopas.

 

 

Igivajalik vastasseis

 

Ju on taiplik lugeja mõistnud, mis on mind ajendanud sel teemal sõna võtma. Need on möödunud Tartu ülikooli rektori valimised. Alustama peaks aga kaugemalt. Pidades igati õigeks meie avalikele ülikoolidele institutsionaalse autonoomia võimaldamist, olen ma sama hästi teadlik nende ülikoolide juhtimiskorralduse puudulikkusest ja tõsistest ohtudest, mis seetõttu valitsevad ning mis aitasid osalt kaasa ka viimaste valimiste lõpptulemusele. Ajaloolist vaimu ja võimu vastasseisu ei saa ega tohi delegeerida ühe kollektiivse, oma olemuselt vaid akadeemilist kompetentsi kandva organi kätte. See vastasseis on igivajalik, ent ülikooli ja avalikkuse huvides on luua selle vastasseisu haldamiseks niisugune organisatsioon, mis tagaks ülikooli püsimise mõistlikus tasakaalupunktis. See on aga võimalik vaid võimu ja vaimu piisava lahususe korral. Akadeemiline kogukond on väga isekas ja see on hea. Aga naiivne oleks arvata, et tarkuse suur, ent erialaselt äärmiselt killustunud kontsentratsioon üksi tagaks ülikooli kui terviku huvide arvestamise, rääkimata pikaajaliste avalike huvide esiplaanile seadmisest. Akadeemilise kogukonna himu võimu (raha?) järele on vähemasti sama suur kui võimu kiusatus vaimu enda huvidele allutada.

Sellele probleemile sai mõeldud juba praegust ülikooliseadust koostades, kui seadustati kuratoorium kui ülikooli ja ühiskonda sidustav institutsioon. Kahjuks ei ole see tööle hakanud, põhjuseks nii akadeemilise kogukonna umbusk sellise organi vajalikkuse suhtes kui ka kuratooriumi enda ning ministeeriumi ja valitsuse suutmatus ja oskamatus seda institutsiooni ülikooli valitsemiseks kasutada. Seda probleemi teades valmistas ülikool oma kuratooriumi suunamisel ette ja andis ministeeriumile aasta tagasi üle Tartu ülikooli seaduse uue versiooni, kus on püütud leida mõistlik lahendus võimu ja vaimu vastasseisu haldamiseks. Selle kohaselt seisaks tugevnenud kuratoorium hea strateegiliste ja majandusasjade eest ning ülikooli (akadeemiline) nõukogu korraldaks õppe ja teadustööd täies vastavuses akadeemilise vabaduse printsiipidega. Sellist ülikooli juhiks mõlema kogu poolt legitimeeritud tegevjuht, kelle käes oleks kogu täitevvõim. Oma ülesannetelt poleks ta enam rektor selle termini klassikalises tähenduses, vaid pigem president. Pakutud lahendust veidi edasi arendades peaks presidendi meeskonda kindlasti kuuluma ka ülikooli akadeemilise peana rektor, kes seisaks koduhoidjana kindlalt akadeemilise vabariigi väärtuste eest, samal ajal kui president tagaks ülikooli kui asutuse jätkusuutliku arengu väljaspool ülikooli. Kahjuks lebab see dokument üle aasta tulemuseta haridusministri laual.

 

 

Parimas usus ja teadmises

 

Rektorivalimised aga näitasid erilise selgusega kehtiva organisatsiooni haavatavust. Tundes võimu loomupärast korrumpeerivat iseloomu, püüdsin ma nii ülikooli sees kui ka avalikkusele selgitada poliitika kui võimu kunsti ülikooli sammaste vahele toomise ohtlikkust, ent kahjuks tulemusteta. Mul on kahju, et mind ei mõistetud ning pealiskaudselt ja süvenemata isikustati minu sisulised argumendid. Seega muudeti asjaosalistest ja nende retoorikast sõltumatult rektori (ülikooli akadeemilise liidri) valimine 295-liikmelises valimiskogus sügavalt poliitiliseks (loe: võimule orienteerituks) ja seega ei tasu üllatuda, veel vähem aga kedagi süüdistada, protsessi lõpptulemuses. Iga valimiskogu liige otsustas parimas usus ja teadmises ning oma (grupi!?)huvidest lähtudes ning igast otsusest tuleb lugu pidada. Mil määral need otsused aga summeerusid avaliku ülikooli pikaajalisteks huvideks, on omaette teema.

Olen kindel, et ülikool õppiva organisatsioonina teeb sellest omad järeldused, ehkki ilmselt võtab see rohkem aega, kui on antud järgmise rektori valimisteni. Olen nõus kolleegi ja emeriitrektori Peeter Tulviste arvamuse ja mitmete tema argumentidega, et järgmine ülikooli rektor võiks jääda viimaseks rektoriks, andes teed presidentaalsele mudelile. Samas hämmastab mind ja teeb sügavalt murelikuks üleskutse pöörduda teisitimõtlejatesse suhtumisel tagasi keskaegsete kommete juurde ja saata nad tuleriidale.

Olgu ülikooli eesotsas president või rektor, vabadus väljendada oma arvamust ka siis, kui see juhi või ülikoolivälise võimuesindaja arvamusega kokku ei lange, on väärtus, mille eest tuleb tingimusteta seista kõigil ülikooli liikmeil ja kogu ühiskonnal. Rääkimata õigusest kaitsta avalikult oma põhimõtteid ja veendumusi, kartmata jagada Giordano Bruno saatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming