Linnamaastike kaitse on osa arengust

Liisa Pakosta

FOTO: Piia Ruber Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna eestvõttel on nüüd eestikeelsena kättesaadav teos, mille lugemiseta pole põhjust ennast muinsuskaitses asjatundjaks pidada. Jukka Jokilehto „Arhitektuuri konserveerimise ajalugu” on silmaringi avardav lugemismaterjal ka arhitektidele ja kultuurihuvilisele turistile, kuna raamat sisaldab ohtralt näiteid vaatamisväärsuste restaureerimise ja sellega seonduvate põnevate debattide kohta. Nova Gorica ülikooli professor Jokilehto on soomlasest arhitekt, kes aitab täna UNESCO ja ICOMOSi konsultandina lahendada aktuaalseid ja globaalseid muinsuskaitseküsimusi. Õpperaamatu eestikeelse tõlke ilmumise puhul pidas dr Jokilehto avaliku loengu teemal „Ajalooliste linnamaastike  kaitsest”. Arhitekti, Nova Gorica ülikooli professorit, UNESCO ja ICOMOSi konsultanti Jukka Jokilehtot ja tema abikaasat, pärslannast arhitekti Mehr Azar Soheili küsitleb Liisa Pakosta. 

Milline muinsuskaitse ja restaureerimise kuldne põhimõte on ajaproovile vastu pidanud?

Jukka Jokilehto: Hoonete renoveerimine kui identiteediloome on kultuuriküsimus. Minevikus oli asi selge: inimesed pidid ehitama maju nii, et need peavad hästi vastu ja püsivad kaua. Maju hooldati – see oligi konserveerimine ja restaureerimine. Tööstusrevolutsiooni aegu  hakkasid inimesed uskuma, et polegi vaja enam hoida ega hooldada. Seejärel taasavastati, et hooldada ja säilitada tuleb ka tööstusliku tootmise aegseid hooneid. Modernismiajastu unistus ei osutunud tõeks: säilitamiseta ei säili ikka miski. Praegunegi peamine printsiip on, et maju tuleb hoida ja hooldada.

Mehr Azar Soheil: Ka materjali hoiti, kasutati uuesti. Nüüd tuleb n-ö ajas tagasi minna, sest oleme aru saanud, et ressursse pole lõputult ja elada tuleb säästlikumalt.     

Kas pole paradoks, et meil on rohkem õppida möödanikust kui eilsest päevast?

J. J.: See on väga inimlik paradoks. Inimkond õpib kogu aeg, ainult et mõnikord kipume  eitama oma vanemate saavutusi ning lihtsam on tunnustada vanavanemaid. See on nii inimlik: tahame ise olla uuenduslikud ja leida oma identiteedi. Juugendstiili ei austanud järgmine põlvkond, modernistid, kes selle peaaegu ära keelasid. Nüüd austame nii moderniste kui juugendi meistreid, vaatame ajas tagasi professionaalsemalt. 

Eilse päevaga on raske sageli harjuda, kui vaidluseks kerkib okupatsiooniaegne ehituspärand. Kuidas läheb mujal maailmas lähiajaloo ideoloogilist taaka kandvate monumentidega? 

J. J.: See probleem on igal pool, aga aeg annab arutust. Näiteks Aafrikas on enamik kultuurimälestisi kolonialismipärand ning orjanduslikust ajaloost ei räägi miski. Alles hiljuti on hakatud väärtustama ka põliskultuuri ning ehitisi, mis näitlikustavad orjakaubandust. Pärast Mussolini diktatuuri lõppu Itaalias taheti hävitada kõik, mis seondus Mussoliniga, ent praegu on need ehitised kaitse alla võetud. 1930ndate Itaalias tegutses ju väga suurepäraseid modernistlikke  arhitekte!     

Mis aitaks lepitada, sest ega arhitektuur pole ju valudes peasüüdlane?

J. J.: Identiteet on ju igal paigal niikuinii. Enamasti  on valus lammutada korralikke maju, lähiajaloo puhul on ehitajadki veel elus, olgugi et tegu võib olla põlvkondade konfliktiga. Ma soovitan lähtuda majanduslikest põhjendustest. Säästva arengu majanduslik mõte ongi hoida ehitisi, mille lammutamiseks puudub oluline ja ümberlükkamatu põhjus. Hoonetele tuleks lihtsalt leida uus kasutusvõimalus. Muidugi tuleb hoiduda ka teisest äärmusest – iga hinna eest säilitamisest. Sageli on kultuurimälestise restaureerimise eesmärk säilitada iga hinna eest, säästva arengu eesmärk aga mitte midagi ilmaasjata lammutada, suhtuda alalhoidlikult kõikidesse ehitusmaterjalidesse, ehitise struktuuri ja teha nii, et inimesel oleks mugav. Nende kahe vahel tulebki leida tasakaal, mida ja millistel põhjustel säilitada, mida konserveerida, mida uut funktsiooni silmas pidades muuta.

M. S.: Ajalist distantsi on vaja. Palju lammutatakse  ideoloogilistel põhjustel, millest hiljem on kahju. Midagi tasuks jätta ka tulevastele põlvkondadele otsustada.     

Kuidas Euroopas majanduslikud ja kultuurilised  otsused omavahel tasakaalu leiavad?

J. J.: Majandus on igal pool tugevam pool. Ilmekas näide on Viin, kus 2001. aastal anti korraga sisse nii avaldus vanalinna UNESCO maailmapärandi nimekirja arvamiseks kui ka planeering kõrghoonete grupi ehitamiseks vanalinna kõrvale. Egas UNESCO-le sellest uusarendusest avalduses räägitudki, aga Austria ICOMOSi liikmed andsid sellest teada. Austria on liitvabariik ja kultuuriminister ei saa sekkuda liidumaa  otsustesse linnamaastike kaitsel. Viini linnapea mõte oli aga uusarenduse abil pidurdada Viinist kapitali ja inimeste valglinnastuvat väljavoolu. Samal ajal taheti hoida vanalinna ajaloolist hõngu, millel on samuti majanduslik väljund. Probleem polnud mitte niivõrd hoonete kõrguse ja mahu erinevuses vanalinnaga võrreldes, vaid uusehituste kava oli eriti arrogantne. Kui linn oleks välja pakkunud pisutki mahedama plaani, poleks see ilmselt kedagi  eriti häirinud. Kavatsused võivad olla head, aga kui nende teostamise viis pole õige, siis ei tule tulemust. Nii juhtuski. 2001. aasta detsembris oli maailmapärandi komitee istung Helsingis, Viinile tehti ettepanek, et uusarendused ei tohi olla mahult suuremad kui olemasolev linnamuster. See osapooltele sobis ning Viin võetigi maailmapärandi nimistusse tingimuslikult: tahate nimekirja, loobuge kõrghoonetest. Loobumine ei  läinud eriti lihtsalt, toimus veel mitu maailmapärandi komitee missiooni ning lõpuks ehitati valmis ainult üks kõrghoone ning ülejäänutest loobuti lõplikult. Viinis otsustati seepeale korraldada rahvusvaheline konverents uusehituste sobitamisest ajaloolise keskkonnaga ning nii sündiski Viini memorandum, kus väärtustatakse rahvusvaheliselt ajaloolisi linnamaastikke laiemalt. Maailmapärandi komitee otsustas memorandumi alusel koostada konkreetsemad  soovitused linnamaastike kaitseks ning selleks loodi eraldi töögrupp (J. J. on selle liige – L. P.). Need soovitused saavad paari kuu pärast valmis ja lähevad UNESCO üldkogule kinnitamiseks. 

Kui vaadata Tallinna vanalinna valmivate soovituste valguses?

J. J.: Tallinnas on asjad päris hästi. Vanalinna üldine struktuur on hoitud. Kahju on mitmete majade lõhutud sisestruktuurist. Hoonete ajalooliselt säilinud plaanilahendusi on üsna vabameelselt ümber kujundatud, näiteks mõnedes hotellides. Sel moel on kaotatud osa vanalinna tüpoloogilisest terviklikkusest. Need üksikud näited ei lõhu veel kogu struktuuri, aga tuleks  olla tähelepanelik. Eraldi tuleb jälgida ka linna arengut sadama suunas: oluline on leida tasakaal ajaloolise linnamaastikuga ja vaadata laiemalt, kuidas see haakub üldise planeeringuga nii rannaaladel kui ka laiemalt. Järgmist kõrghoonet ei saa lubada pelgalt seepärast, et on olemas tühi lapike maad, alati tuleb vaadata, mida uus hoone linnamaastikule juurde annab. Ma pole kõrghoonete vastu, paljudele meeldib kõrghoones elada, hästi paigutatuna ja heas vormistuses on neil oma esteetika, aga need peavad midagi väärtuslikku lisama. Kõrghoone ei lõhu alati ajaloolist keskkonda, aga saavutada tuleb tasakaal, jälgida linna kogu siluetti ning ruumilist struktuuri.       

Kas muinsuskaitse takistab arengut?

J. J.: Palju ehitatakse moevoolude turjal: klaasist ja metallist fassaadiga kõrghoone on moekas, on tänase päeva identiteedi osa. Aga homme ei tarvitse see ehitis enam kaasaegne näida, vaid hoopiski iganenud ja kole, siis tahetakse sellest vabaneda. 1960. ja 1970. aastate kõrghooneid ongi hakatud näiteks Inglismaal ja Hispaanias lammutama, kuna trend on möödas ja eilsed hooned pole enam majanduslikult otstarbekad. Ehkki möödas on ju ainult mõnikümmend aastat! Muinsuskaitse õpetab, et iga otsus tuleb mitmest aspektist läbi kaaluda. Majandusliku tasuvuse saab kätte, kui võtta aluseks õiged parameetrid. Muinsuskaitse ei vastandu arengule, see ongi areng, ainult et arvesse võetakse rohkem tegureid ja saavutatakse kestvam tulemus. Tulemuse aluseks on  ressursside parem kasutamine, säästlikkus ja identiteediehitus üha globaliseeruvas maailmas. Tallinnal näiteks on tugev identiteet – kui see kaotada, siis ei jää palju alles, pole enam midagi pakkuda.       

Turism on üks meie olulisemaid ekspordiartikleid, turistide hulgast sõltub töökohtade arv.

M. S.: Üsna ühetaolisi kõrghooneid leiab igalt poolt, vanalinnad on aga kõik erinevad.

J. J.: Ajaloolised linnakeskused on XIX sajandini kõik ise nägu. XX sajandil ehitatud uued keskused kipuvad aga kõik ühtemoodi olema, sõltumata isegi sellest, kas need on Euroopas, Aasias, Ameerikas või Aafrikas.       

Milliseks peate tänapäeva arhitektide valmisolekut arvestada laiemalt linnaruumiga, sealhulgas ka ajalooliselt välja kujunenud linnamaastiku hoidmisega?

J. J.: Enamasti tuleb tunnistada, et arhitektid jäävad selles küsimuses jänni. Soomes on arhitektihariduses sellele rohkem tähelepanu pööratud, eeskujuks tuuakse Alvar Aaltot ja Eliel Saarineni. Tuntud arhitekt ja professor Aulis Blomstedt õpetas, et arhitekt peab arvestama kolme asjaga: kliendi ja tema soovitud ruumiprogrammiga, asukoha ja selle ümbruse ning kontekstiga ning sellega, et konkreetne ruumiprogramm paigutataks konkreetsele asukohale. Ning seejuures ei tohi domineerima lasta  ei ennast ega klienti!     

Linnamaastike kaitse algab üldplaneeringust, kus vaatluse all on laiemad alad.

J. J.: Võtame näiteks Itaalia linnad. Assisil oli juba 1958. aastal üldplaneering, mis kaitses terviklikku linnamaastikku, nii ajaloolist linnasüdant kui ka rohealasid selle ümber. See oli siis väga moodne. Urbino linnal oli 1960ndatel arhitekt Giancarlo de Carlo planeering, kus oli arvestatud Itaalia kunagisi suuri renessansikunstnikke inspireerinud linnamaastikuga. Rooma on metropol, kogu linnamaastik on kaitse all. Selle ajalooline linnasüda on maailma suurim ajalooline linnakeskus. Aga see on ikkagi vaid 1% kogu linnast. Sellele vaatamata analüüsis Rooma 2000. aasta üldplaneering kogu linnaala,  ka ülejäänud 99%-i linnamaastikust. Tegu pole kaitse, vaid olemasoleva linnamaastiku, sealhulgas ka täis ehitatud ja rohealade omavahelise suhtemustri austamisega. Oluline on ka transpordisüsteem: Roomas see detsentraliseeriti, et hoida ära liiga suurte rahvamasside kesklinna kogunemist. Avalikud teenused detsentraliseeriti. Raudtee haakub nüüd autode, metroo ja bussiliiklusega.       

Kõigi ametite esindajad peaksid ühtviisi linnaruumi austama, et jõuda hea tulemuseni. 

J. J.: Ka Rooma linnavõim jõudis tulemuseni aste-astmelt. Üldplaneeringut tehti kümme aastat: kõigepealt määratleti üldine lähtealus, näiteks detsentraliseerimine ja ühistranspordi ning liikluse ümberkorraldamine, seejärel võttis linnavolikogu üldprintsiibid otsusena vastu. Järgmises tööetapis võeti vastu juba detailsemad eesmärgid jne. Avaliku arutelu alla läksid lisaks üldkaartidele ka teemakaardid, näiteks Tiberi jõe ümbruse arendamine, antiigipärandi  alad, eraldi raudtee arendamise kaart, näiteks ka Mussolini diktatuuri aegse ehituspärandi tulevik. See väga põhjalik lähenemine on hea näide terviklikust linnaplaanist, kus arhitektuuripärandi kaitse pole mitte planeeringu juhtmõte, vaid planeeringusse integreeritud printsiip, võrdne partner teiste ideedega samas reas.

Kui vaadata veel Itaalia linnu, siis tegi Ferrara 1970ndatel oma üldplaneeringu, pidades  silmas, et tuleb toetuda koostööle linna elanikega. Linlasi informeeriti regulaarselt kõigest, iga perekond sai trükise, ning sellise informeerituse pealt sai juba rahvahääletusi korraldada. Linn on iga kümne aasta tagant planeeringu üle vaadanud, iga kord on korratud sedasama üleüldist inforingi. Maailmapärandi nimekirjas on Ferrara koos Po jõe deltaga, mis ulatub kuni Aadria mereni, ja hõlmatud on mitu omavalitsust, arengukokkuleppeid sõlmitakse  maakondlikul tasandil. Nii Ferraras kui Roomas on püütud püsielanikke hoida. Roomas on metroo linnapilti muutnud, nüüd pääsevad äärelinnainimesed kesklinna kiiresti. Äärealadelt tulijad soovivad tarbida oma maitse järgi – teksapoed, rämpstoit. Need uued tarbijad on soodustanud seda tüüpi kaubanduse levimist Rooma kesklinnas, sealne isikupärasem kaubandus liigub omakorda kesklinnast välja. Lisaks on osa kesklinnast kasutusele võetud  bürooruumidena. Kõik see on tõrjunud elanikud kesklinnast äärealadele ja see on omakorda kaasa toonud väikeste kohalike toidupoodide kadumise.

M. S.: Kadunud on just ajaloolised poekesed, nende asemel on kas väga kallid või väga odavad poed. Ajaloolises linnas peaks tööle saama ikkagi jala või ühistranspordiga. Peame hoiduma ameerikalikest hiiglaslikest laialivalgunud linnadest, kus elu autota polegi enam võimalik.  Seal on kaduma läinud linnade inimmõõtmelisus.

J. J.: Me ei säilita täna rohkem kui eile, aga teadlikkus on tõusnud. Maailmapärandi komitee on pööranud tähelepanu kultuuripärandile, kultuurimaastikule, identiteedile ja juurtele, ajaloolisele linnamaastikule, terviklikkusele, linnade juhtimisinstrumentidele jne. See on enamikus riikides toonud kaasa muudatusi seadusandluses. Me ei peaks vaatama ainult  restaureerimisprintsiipe, vaid ka metodoloogiat ja halduslikke protsesse. Muinsuskaitse teooria ongi ju metodoloogia, kirjeldus, kuidas võtta vastu otsuseid, millist infot on vaja otsuste tegemiseks jne.

M. S.: Kui ressursse on vähe, mõtled enne iga sammu hoolega järele ja see on pikas perspektiivis kasulikum.

J. J.: Arhitektidki on loovamad, kui piirangud on teada.     

Kes võivad muinsuskaitseotsustes kaasa rääkida?

J. J.: Toon näite Jaapanist, kus 1970ndatel võeti vastu uus muinsuskaitseseadus, mis võimaldas kaitse alla võtta suuremaid alasid. Eeltingimusena tuli terve ala täielikult  dokumenteerida, eriti kehtis see elamualade kohta. Niisiis pidid muinsuskaitsjad minema iga perekonna juurde, loomulikult tuli neil hakatuseks selgitada, mida nad üldse teevad ja mõõdavad ja pildistavad ja miks nad seal on, milliseid väärtusi kaitsta tahetakse, mis kasu tõuseb sellest inimestele, milliseid kohustusi ja millist vastutust kaitse kaasa toob jne. Alles siis, kui igaüks nõustus kaasa aitama, sai kaitse alla võtmine võimalikuks.  Muinsuskaitselisi otsuseid teeb kolm huvigruppi: esiteks professionaalid, kes peavad väärtuste osas oma mõtted ja ideed kõikidele teistele arusaadavaks ja selgeks tegema; teiseks laiem avalikkus ja kinnistuomanikud, hoonete kasutajad; kolmandaks avalik sektor. Igaühel on oma roll. Avalikkus ei saa osaleda, kui professionaalid ja võimuesindajad pole neid informeerinud. See on oluline ka seetõttu, et muinsuskaitse areneb ise pidevalt  ja kujundab väärtusi, tegemist pole pealegi mingi muinsuskaitsehuviliste eraasjaga, vaid ühtlasi majanduse ja sotsiaalsfääri küsimusega. Otsused võtab lõpuks vastu avalik võim, aga jällegi ei tohiks enne otsustada, kui on kaasatud avalikkus ja omanikud, kes on ka enne otsustamist tõesti aru saanud, millest jutt käib. 

Väärtused muutuvad ajas. Tallinnas näiteks on eriarvamusi ilusate ja koledate majade osas puumajade piirkondades, proffidegi arvamus kõigub. 

J. J.: Esteetikat on otsuste aluseks võtta lihtsam kui teaduslikke põhjendusi. Olen pidanud hindama mitmeid paiku, kus esteetika suur tähtsustamine on teinud otsustamise väga keeruliseks. Näiteks Provinse’is, kuhu on 80 kilomeetrit Pariisist, peeti XI ja XII sajandil esimesed rahvusvahelised messid. Linna ajalooline ilme on alles, aga see pole ilus. Isegi prantsuse tipparhitektid olid vastu selle linnakese maailmapärandi nimistusse võtmisele. Linn on siiski väga oluline Euroopa ja kogu maailma majandusajaloos, sealt on pärit ka mitmed leiutised. Või Utrechtis Ritveld Scröderi maja aastast 1924. See on De Stijli liikumise manifestatsioon, väljendades kontsentreeritult kogu modernismiideed (tegemist on väikese betoonkastiga). Ka siin oli hoone rahvusvahelise kaitse alla võtmisel vaidlusi. Näiteks väitis üks Kreeka professor, et pärast juugendstiili polegi midagi ilusat  ehitatud. Aga me ei saa asju väärtustada ainult nende ilu alusel, pealegi sõltub iga inimese ilumeel tema taustast, samuti kultuurist. Kui midagi on ilus jaapanlase arvates, ei tarvitse see meeldida hindule või eurooplasele. Seega ei saa esteetilist hinnangut aluseks võtta. Maailmapärandi nimekiri on ikkagi erinevate kultuuride ja ajastute näidete esindusnimekiri: kuidas kultuuriti on käsitatud universaalseid teemasid nagu usk,  riigikaitse jms. Aja edenedes saab meil ilmselt olema rahvusvahelise kaitse all ka midagi Chicago koolkonnast või Mies van der Rohe must kast, aga otsuseid saame langetada ainult aja möödudes. Loomulikult peab ka ehituskvaliteet vastu pidama. Lammutamine ei tohiks kunagi olla esimene valik.

Üles kirjutanud L. P.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming