Linnart Mäll pole asotsiaalne loogik

Andres Herkel

Kuigi Buddha kuulutas õpetust suuliselt, algab tõeline kultuur kirjatähest.

 

Budismi pühad raamatud 2. Teemantsuutra. Südasuutra. Ühetähesuutra. Sanskriti ja klassikalisest tiibeti keelest tõlkinud ning eessõna ja kommentaariumi kirjutanud Linnart Mäll. Lux Orientis, Tartu 2005. 205 lk.

 

Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende – nende peale – nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti.

Ludvig Wittgenstein,

“Loogilis-filosoofiline traktaat”, 6.54.

 

Selle järel lausus Nõndaläinu varjatud tähendusega ütluse: “Seadmuseõpetus sarnaneb parvele – selle teadjad hüljaku isegi Seadmused, seda enam seadmusetused.”

Teemantsuutra, 6.

 

Küllap on Wittgensteini  “äravisatav redel” üks kuulsamaid kirjakohti, mida uuema aja filosoofid on meile sulgudes öelnud. Buddha jaoks polnud sulgudes ütlemine võimalikki. Ja tema oma parve toodud kirjakohas ära ei viska. Ometi ta läheb veel kaugemale, hüljates Seadmused (dharma) ja seda enam seadmusetused (adharma). See on “Teemantsuutrale” omane. Isegi ületavast mõistmisest räägib Nõndaläinu kui millestki, mis ei ole ületav. Ja jälle: “Sellepärast öeldaksegi “Ületav Mõistmine”.” Budismi pühade raamatute teises osas läheb Mäll taas prajñápáramitá ehk ületava mõistmise suutrate juurde, jättes seejuures siiski avaldamata “Kaheksatuhandelise Ületava Mõistmise” (Astasâhasrikâ-prajñápáramitá), millele ta kummati on ehk kõige enam uurimusi pühendanud. Aga Mäll pole lõpuniöeldav, temast jääb alati veel midagi varuks.

Mällil on ikka kombeks kellegagi polemiseerida, säästes vahest vaid kõrgemaid autoriteete, nagu Buddha Bhagavat. Ületava mõistmise selgitustes polemiseerib ta Edward Conzega, aga tegelikult on see Conzele tunnustus, mille sarnast ükski teine suutrate uurija ei pälvi. Kõigepealt ei nõustu ta Conze väitega, et neid tekste on võimalik alles siis mõista, kui nendega on kolmkümmend aastat tegeletud. Mälli arvates ei piisa ka kolmekümnest aastast, sest teatud mõistetamatus on ületava mõistmise suutratesse sisse kodeeritud. Paradoksaalsus, mida tekst lopsakalt pakub, osutab keele ja mõtlemise piiridele. See aga ei tähenda, et asju ja nähtusi pole vaja kirjeldada. Lihtsalt ükski kirjeldus pole lõplik tõde, vaid üksnes tee, et edasi mõelda. Ja edasimõtlemise võimaluste hulk, kui kasutada “Teemantsuutra” mõisteid, on lõpmatu – loendamatu, mõõtmatu, määratlematu ja piiramatu.

Ühes teadusartiklis (vt Nulli ja lõpmatuse kohal. Ilmamaa, Tartu 1998, lk. 236) sugeb Mäll Conzet eskapistliku tõlgenduse eest. Conze nimelt on leidnud, et ületava mõistmise õpetustel on tähendus üksnes inimestele, “kes on ühiskonnast eemale tõmbunud ja kel on väga vähe kui üldse mingit huvi selle probleemide vastu”. See arusaam ei saa Mälli markantse ja elava isikuga kuidagi kokku sobida. Temal on ju ümberringi toimuvaga väga palju asja. Kuna budistlikud tekstid ja ületava mõistmise suutrad iseäranis tegelevad loogika ja metaloogikaga, tekib kummaline mõte, et Mäll võinuks ju olla ka loogikaprofessor. Kaudsemalt ta ehk ongi seda. Aga kindlasti mitte selline professor, kes astub auditooriumi ette, suleb silmad ja esitab oma vormelid võimalikult monotoonsel moel, et emotsioonid ei pääseks “puhast mõtlemist” mõjutama. Ei sugugi, sest paradoksaalloogik võib vahel olla ka koomik ja selleks et oma missiooni tõsiselt täita, tuleb võita auditooriumi südamed.

On õieti uskumatu, kui palju ja kui erinevatele kuulajatele on Mäll oma tõlgete, teadustööde ja rahvaste õiguste kaitsmise kõrvalt loenguid pidanud. Kui kirglikult on ta kaitsnud humanismi ja kandnud vanade humanistlike baastekstide sõnumit, rünnanud upsakat europotsentrismi ja kaitsnud selle maailma kultuurilist mitmekesisust. Mitte üksnes budismihuvilised, vaid väga paljude erialade üliõpilased – ja mitte ainult üliõpilased – on Mälli nakatavast, aga mitte alati kergest isikust osa saanud. Ta on olnud suure osa Eesti haritlaskonna kujundaja. Hõlmab ju teksti mõiste semiootikas nii kirjalikku kui suulist. Vahetul suulisel teksti edasiandmisel on oma võlu, millest kirjatark mitte loobuma ei pea – olgu siis loengul või kohvikus. Ka Buddha kuulutas õpetust suuliselt ning õpilase ja õpetaja suhtel on budismis eriline koht. Siiski on Mäll raudselt seda meelt, et ületava mõistmise suutraid just nimelt kirjutati, nagu üldse algab tõeline kultuur kirjatähest.

Nüüd tuleb ka tema tegevusest vanuigi rohkelt kirjalikke jälgi ehk ridamisi raamatuid. Eelmisel aastal avaldas Mälli teadustööde ingliskeelse kogumiku kuulus Motilal Banarsidassi kirjastus Delhis. Budoloogi jaoks on see kõrgeima kvaliteedi tunnusmärk. “Budismi pühades raamatutes” seni ilmunud tõlked on küll varemgi trükivalgust näinud, kuid tuleb arvestada, et kõik need on hoolikalt parandatud ja kohendatud. Originaaltekstide ja terminoloogilise tõlke lisamine annab kokku omalaadse näidistõlke kompendiumi.

Seekord kukkus arvustus välja nii, et rohkem oli juttu tõlkija isikust kui budismi raamatutest. Mälli tõlgetel on aga isikupära märk tugevalt küljes. Küllap on budismil Mälli kui väikese Eesti suure kultuurisillaga hästi vedanud ja vastupidi ka. Aitäh, Linnart!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming