Linnastu või sure!

Juhtide suuniseid ja ideoloogilist romantikat ignoreerides on märkimisväärne osa vabadest inimestest vaevarikka põllutöö hüljanud.

KAAREL TARAND

Kui Kalev kotka seljas Viru randa jõudis, rajas ta riigi, asutas valla ja ehitas koja. Tähendab, riigi peakorteriks, mis mahutas korraga kuningalossi, parlamendihoone ja valitsuse asupaiga, oli talu. Pärast vana Kalevi surma troonile asunud uus juht Kalevipoeg hakkas riigi pikaajalist arengustrateegiat koostama ja mõistis peagi, et senise mudeli järgi rahvastiku heaolu ning riigi julgeolekut ja majandust kasvatades pole mõõdetavate näitajate poolest võimalik Soomele ja muudele arenenud ühiskonnaga riikidele järele jõuda ja neist mööda minna.

Õnneks kohtas Kalevipoeg XV laulus kodutänaval üht läbisõitvat nõuandjat. Olevipoeg oli ilma näinud mees, kes tudeerinud ÜRO, OECD ja Maailmapanga andmekogusid ja prognoose ning ka lahke eksperditeadmisi jagama. Olevipoeg seadis sõnad sõudma ja lausus: „Inimene on sotsiaalne loom ja ühtlasi liigub tagatud põhivabaduste olemasolul alati sinna, kus parem. Valdav osa maailma rikkusest ja heaolust luuakse linnades ja XXI sajandi alguseks elab linnades juba ka üle 50% maailma rahvastikust. Linn on inimkonna ajaloo geniaalseim leiutis ja innovatsioon. Kõik jõukad ühiskonnad on linnaühiskonnad. Seega: tahad heaolu, ehita linn. Linnastumisele ei ole alternatiivi!“

Kalevipoeg uskus ja lasigi Olevipojal oma rahvale esimese linna ehitada. Paraku jätsid kohalikud võimud pärast Kalevipoja ametiaja lõppu ja välismaale Põrgu väravasse palgatööle siirdumist tema töö pooleli ning ühiskonna keskne ja toimiv arenguidee vajus unustusse või koguni põlu alla. Eriti silmatorkavalt on ideed eiratud Eesti omariikluse kahel perioodil, maailmasõdade vahel ja nüüd. Loomulikule arengule vastutöötamine on neil kordadel väljendunud poliitiliste reformide jõuga maaomandi killustamises ja sellega efektiivse maakasutuse takistamises, samuti omaenda lihtsamale rahvale maal heaolu võimalikkuse illusiooni loomises. Linnades resideeruvad kirjanikud on küll korduvalt riigijuhtidele kirjutanud hoiatusromaane, mis tõestavad, et põllumajanduslik väiketootmine olgu Vargamäel, Põrgupõhjas või Palanumäel heaolu ega isikliku õnneni ei vii, vaid on julma maaorjuse erivorm, kuid kõik see on asjata, kui adressaat ei loe ega mõista.

Võimalik, et omas ajas oli maa­tükkide abil Vabadussõja tääkide ning teises ringis isamaaliste häälte ostmine paratamatu ajutine lahendus, kuid otsustajatel oleks pidanud sel juhul olema pikem plaan, kuidas neid hädatehinguid ühiskonna stabiilsuse saavutamise järel muuta või need tühistada. Selle asemel aga ehitati ja ehitatakse tänase päevani ebaloomuliku tulemuse kaitseks instrumente, mida tunneme regionaal- ja maaelupoliitika nime all ja mille sisuks on perspektiivika linnastumisprotsessi takistamiseks tõkete ja müüride ehitamine linlaste endi raha eest.

Eestluse elujõud kasvab III aastatuhandel linnakividel, mitte põllul, metsas või soos.

Piia Ruber

Jättes kõrvale linnaeestluse ürgmütoloogilised juured, tõendavad meile ka ajaloofaktid, et kõrgkultuur ja rahvuse ülesehitustöö on puhtalt linnalise vundamendiga. 1867. aasta rahvaloenduse järgi määratles end Tartus eestikeelseks 44% linna 21 000st elanikust. Tegelik eestlaste arv oli muidugi veel suurem, kuid mitmesugustel põhjustel panid nad end kirja saksakeelsetena, nagu näiteks eesti taluperest pärit rätsepmeister Gott­hard Rosenthal ja tema tudengist poeg Heinrich või noor kooliõpetaja Hugo Treffner, kellest vaid mõni aasta hiljem olid juba saanud eestlaste rahvusliku liikumise juhtkujud.

Just need linnaeestlased, aga mitte niivõrd linakauplemisega rikastunud Tarvastu talupojad moodustasid baasi, millele mõni aasta varem Tartusse elama asunud Johann Voldemar Jannsen asus ehitama tulevast kultuur- ja riigirahvust, nimetades esimese asjana selle seltskonna senise maarahva asemel ümber eesti rahvaks. Oma mälestuses „Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel“ võtab seesama Heinrich Rosenthal oma äiapapa igavikulise saavutuse kokku nii: „Jannseni põhiteene seisneb rahvusteadvuse ning rahvustunde äratamises. Tema üksi viis selle mõtte ellu. Ta ülendas talupojarahva eesti rahvaks. Kuni tema ajani ei saanud need, kes talupojad polnud, ka talurahva hulka kuuluda. See on loogiline. Seepärast tuli igaüht, kes oli saanud saksakeelse hariduse ega olnud põllumees, pidada sakslaseks. Alles Jannsen lõi selle üldlevinud seisukoha kõikuma. See on tema vaieldamatu teene ning tema tegevuse põhitähendus. Alles sellelt aluselt sai võimalikuks luua eesti seltsielu ning kutsuda ellu rahvuslikud peod, millest said alguse hilisemad kultuuripüüdlused.“

Jääb ainult siiralt imeks panna, kuidas küll sai juhtuda, et hilisemad suurkoolides käinud ja omariiklust ehitanud juhid võtsid ärkamisaja eesti linnaharitlaste harrastusloomingu ja õllelauanaljadena sündinud pseudomütoloogia enesele eluinstruktsiooniks ja juhtimismanuaaliks. Tähelepanelik lugeja peaks ju vaevata aru saama, et muistsetele esivanematele on eestluse ideaalpildis omistatud moderniseerunud linnaühiskonna eluavaldused, mitte talupojaidüll. Kuningriigi alamad (Kungla rahvas) ei tee murumaal ega mäe pääl rasket igapäevatööd, vaid on seal väljasõidul, võtmas einet roheluses, mis omakorda on võimalik vaid seetõttu, et edasipüüdlikul linlasel on vaba aega ja vabu vahendeid väljasõidu korraldamiseks. Ühesõnaga, ideaaloludes ei ole maa inimeste alaline töö- ja elupaik.

Juhtide suuniseid ja ideoloogilist romantikat ignoreerides ongi märkimisväärne osa vabadest inimestest vaevarikka põllutöö hüljanud. Toidutootmine maal annab praeguses Eestis tühise 3% tööhõivest. Ülejäänud inimesed maal ei ole seotud tootmisvahendiga, mida kui kinnisasja liigutada ei saa, ja nii puudub ka eksistentsiaalne vajadus püsivalt elada kulukalt kaugel teistest inimestest. Võib arvata, et paljude maale jäänute puhul ei ole tegu vaba valiku, vaid võimaluste puudumisega. Linlik enamus ei ole neile sirutanud abikätt ega andnud õnge suurema heaolu saavutamiseks. Selle asemel on maale jäänuid toidetud hruštšovlike petlike lubadustega kaotada erinevus maa ja linna elukvaliteedis, investeerides nii oma kui ka eriti võõrast ehk Euroopa abiraha aina suuremal määral metsade ja soode vahele taristusse. Tegelikult on tagajärjeks hoopis perspektiivika linnakeskkonna arenguvõime jätkuv kahjustamine.

ÜRO rahvastikustatistika järgi valitseb Põhja-Euroopa gruppi kuuluvates riikides väga tugev seos linnastumise ja jõukuse taseme vahel. Kui Eesti eesmärk on saavutada põhjamaine jõukus, peab selleks kasutama ka kontrollitult tõhusat vahendit. ÜRO prognoos ei ennusta praegustel lähtetingimustel, et Eesti urbaniseerumise tase oleks aastaks 2050 (73%) jõudnud lähemale Põhjamaadele, kus see jõuab siis vahemikku 87st (Norra) 96 (Island) protsendini.

Järelikult ei kao ka erinevus heaolus. Euroopa abiraha saamiseks maale mis tahes viisil riiki poolitades, nagu värskeim poliitiline trend näib lubavat, võime seda vahet ainult suurendada, mitte vähendada.

Riiklikust vaeglinnastamise poliitikast hoolimata läheb elu oma rada. Näiteks rajataksegi Tallinna Helsingiga ühendav tunnel, mis annab Tallinnale märkimisväärse arengukiirenduse, tehes sellest kasvaval määral rikka Soome, mitte enam vaesema Eesti osa. Ja on vaid aja küsimus, kui Tallinna valijad keelduvad Eesti riigile tasumast aina kasvava määraga „vaese sugulase maksu“ linnastumata kaaskodanike ülalpidamiseks.

Kasutuskõlbmatu variant seega, eriti kui küsime, kelle linn see on. Eestis endas ringlevate ja peaaegu et paratamatusena käsitletavate rahvastikustsenaariumide järgi Eesti rahvaarv lähikümnenditel kahaneb ja seda saab kompenseerida ainult ränne. Töökäte vajadus esineb aga ainult linnades, millest järeldub, et kui maal elavad eestlased linna ei koli, anname oma linnad vabatahtlikult võõraste valitseda ja määrame end pärast esivanemate viie põlve jõupingutusi tagasi Jannseni-eelsesse teeniva või orirahva seisusesse.

Kasvamine on linna kui tehiskeskkonna olemise paratamatus. Linn on inimpõlvede jooksul tehtud investeering, mida peab kogu aeg kasutama ja kasvatama, vastasel korral on tagajärjeks Detroit. Riigi juhtimise seisukohalt on rahvastiku forsseeritud linnastamine seega võidavad-kõik-stsenaarium, kui tahes pisaraid kiskuv poleks ka mõte kallist kodust kurvalt kaugele minekust üksikisiku tasandil. Kui linna ei kasutata, see laguneb ja on kulu. Kui maa seisab inimesest kasutamata, heinamaa lihtsalt metsastub ja pole midagi kahjude tabelisse kanda.

Veenvaid õigustusi linnastumisplaanile leidub aga ka alanud antropotseeni ajastu posthumanistliku eetika väljalt. Kujundlikult on inimene liigina tänapäevaks kõige elusa suhtes saavutanud jumala positsiooni. Aga jumal ei ela oma loodu keskel kõigi liikidega eluruumi pärast konkureerides. Legendi järgi ta korra saatnud oma poja maale, umbes nagu Andrus Kivirähk professor Koti, ja nagu teada, midagi head sellest ei tulnud. Jumal peab elama eraldi, välja mõeldud ehk tehiskeskkonnas. Kui inimene on jumal, siis tema tehiskeskkond on linn. Kui inimene ei ole enam metsik, siis on kadunud ka tema roll toiduahela tippkiskjana. Eesti alal tuleb hunt selle tööga looduses edukalt toime, kui ta rahule jätta ja tapatalgud lõpetada.

Globaalses mõõtkavas tähendab looduse keskelt väljaastumine inimtegevuse tagajärjel kasvavas tempos kahjustatud elurikkusele mingigi võimaluse andmist. Kuni hetkeni, mil inimene fossiilkütustega kõlvatusse vahekorda astus, suutis ökosüsteem üle ilma oma dünaamilise tasakaalu hoidmisega kenasti hakkama saada. Praegu mitte, mis tähendab, et inimkond ei saa ka jumalana süsteemist päevapealt täiesti välja astuda. Osa tööd on veel teha.

Kuigi meil Eestis on väljaastumiseks enamiku maailma riikidega võrreldes suurepärased eeldused (palju maad ja vähe rahvast), kui vaid üldrahvalikult loobume kukeseene minapildist, peame meiegi lahkudes endast maha jätma korras elukeskkonna. Selleks peab olema mõõdutundlik kava. Kogu maad seene-, taime- ja loomariik meilt ei saa, aga nagu ütleks tänapäevane elurikkuse õpetaja Laur: „Kui tervet maad ei saa, anna poolgi!“ Sedasama ütleb ookeanitagune sotsiobioloog ja loodusfilosoof Edward O. Wilson.

Mis maale alles jääb? Kuni inimene veel looduslikku toitu tarvitab, seni looduse keskelt inimkasutusse välja arvatud põllu- ja metsamajanduslikud alad. Jumala asemikena maal saavad linnast väljas rohkesti tööd teaduslikul alusel tegutsevad „pargivahid“, kelle ülesandeks on uurida, mõista ning liikidevahelist tasakaalu õrnalt timmida, kui see on vältimatu. Ja loomulikult valvata, et linnast emotsionaalselt rikastavaid ja harivaid väljasõite tegev Kungla rahvas endast retkel ja piknikul loodusesse sobimatuid jälgi maha ei jätaks. Jumalik elu linnades käib rahvatarkuse „linnamees – põline rikas“ alusel ja talupoegade muistse veidra ja vaevalise elu üle käiakse imestamas muuseumides samamoodi, nagu meie teeme seda praegu kaugete koopameeste ja küttide puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht