Loengus tuleb kõnelda iseendale

Paar märkust Tõnu Luige legendi kohta

LEO LUKS

Tõnu Luik

Fragment näituseplakatist

2. detsembril oli Tartu ülikooli filosoofiaosakonnas Tõnu Luigele pühendatud ettekandepäev „On ju olemine“, millega tähistati küllap salamisi mõtleja kevadist 75. sünnipäeva. Huvi ürituse vastu oli suur, filosoofide suurim auditoorium täitus pilgeni. Paraku kõnealune ise pärale ei jõudnud, austusavaldusi esitati seega avalikult, kuid selja taga.

Meenutavates ettekannetes taaselustati legend Luigest kui lummavast karismaatilisest loengupidajast. Nii mõnigi kõneleja meenutas ja paljud noogutasid kaasa, et kuigi paljustki ei saadud loenguid kuulates aru, ei kaheldud seejuures hetkekski, et kõik kõneldu on ülimalt tark ja sügavamõtteline. Rõhutati Luige erilist sära ja karismat, Eduard Parhomenko jõudis oma ettekandes välja spekulatsioonini häälekõla domineerimisest esitatava sisu ees. Ettekannetes rekonstrueeritud legend pani mindki meenutama-mõtlema tudengipõlves kogetu üle ning üldjoontes kirjutaksin kollektiivsele mälestusele alla. Tõesti sisaldasid Luige loengud mõtte­arendusi ja märkusi, millest polnud võimalik detailselt aru saada, kuid see ei häirinud ning kõige kiuste tekkis mul alati tunne, et mõistan kõnealust teemat kui tervikut. Loengute käik ei olnud range, samm-sammult edenev, vaid täis ootamatuid kõrvalmärkusi; sageli jäi ajast puudu ning semester lõppes enne kui välja kuulutatud teemade ring, kuid kunagi ei tekkinud tunnet, et käsitlus on eklektiline või ebapedagoogiline. Kuidas seda vastuolulist muljet seletada, ilma et peaks piirduma Luige loengute müstifitseerimisega? Seesugusele hoiakule jõuti ka kõnealusel ettekandepäeval kaunis lähedale.

Hüpoteesini, mida kohe teiega jagan, jõudsin ettekandepäeva käigus kahe vihje abil. Esimese vihje andis Eduard Parhomenko vastus Roomet Jakapi kavalale küsimusele, kas peaks siis mõtlemine liikuma puhta hääleni, häälutuseni, loobuma isegi sõnadest. Eduard vastas, et ka kõige krüptilisemas mõtlemises (nt hilise Heideggeri puhul) säilib mingisugune terviklik mõte (Sinn), sõnadeta häälutus on seevastu mõttelage (Sinnlos). Just mõtte märksõna kaudu, mis ei ammendu kunagi seostatud propositsioonide tähenduste (Bedeutung) summas, vaid toimib kõigi nende horisondina,1 on paslik seletada ka Luige loengute fenomeni. Kõik, mis eraldi võetuna imelik, toimus nendes loengutes mõtte edastamise huvides. Kuid, mis siis oli Luige loengute mõte, sedavõrd kui konkreetsest tähendusväljast keelduvat mõtet üldse nimetada saab? Lihtsaim oleks vastata käibiva arvamuse kohaselt, mille järgi on Tõnu Luik ortodoksne heideggeriaan: kõiki tema loengutel esitatud filosoofilisi teemasid koondavaks mõtteks oleks selle vastuse kohaselt olemine. Tõepoolest oli kõikides Luige loengukursustes, mida mul õnnestus kuulata (kokku kogunes neid 1990ndate teises pooles 5), kohal teatav Heideggeri mõtlemise aktsent, kuid sellega asi ei piirdunud. Riskin siinkohal sellise tõlgendusega: Luige loengute mõte oli näidata, kuidas filosoofilises mõtlemises koondub eri viisil kõik üheks (nt Herakleitose logos’es või ka Hegeli selle’s,2 mis oli üks Luige lemmiknäidetest, millega kaasnes enamasti nali lööklaulu „See pole see“ teemal). Kui ka loeng käis mõne kitsama teema kohta, hõljus see kõike koondav nimetamatu universaalsus alati mõttena öeldu horisondil. Just nõnda teostus Luige kuulsaima loengu pealkirjas välja kuulutatu sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse, näidates, et filosoofia ei ole kunagi nokitsemine mõne piiritletud üksikprobleemi kallal, vaid sellesama nimetamine eri viisil.

Jõuan nüüd ettekandepäeval kuuldud teise vihjeni. Eduard Parhomenko väitis, et Luik soovitas noortel õppejõududel – küllap ehk temal endalgi – kõnelda loengus iseendale. See soovitus kõlab tänapäeva pedagoogika seisukohalt skandaalsena ning eirab samuti Kanti põhimõtet orienteerida loeng keskmisele kuulajale, sest geeniused aitavad end ise ja lollpäid ei saa keegi aidata. Luige soovitus tundub suisa paradoksaalne, ei saa ju loengu eesmärgiks olla publiku tõrjumine; liiatigi olid tema loengusaalid alati kuulajaid täis. Minu hinnangul tähendab see soovitus, et tuleb kõnelda nii, nagu oleksid kuulajad sama targad – filosoofia juurde ei sobi lihtsustav nämmutamine. Kõneldu keerukuses tervikliku mõtte hoomamine jääb seejuures kuulaja ülesandeks, mis ei ole, nagu tundub mulle siiani, õpitav oskus, erinevalt loogiliselt korrektsete propositsiooniahelate moodustamisest.3 Kindlasti oli Luige loengutel omamoodi eristav funktsioon, need võisid ka filosofeerimise isu pealt ära ajada. Mulle meenub episood 1995. aasta lõpust, mil läksime kahe kursavennaga Humalasse Luige eksamiks õppima. Pärast seda, kui olime ehk 10 minutit Heideggeri üle arutanud, lapates kordamööda konspekti ja allikteksti, ütles üks kamraad, et me oleme vist täitsa segi kamminud, ning tellis ruttu uue kannu õlut. Pärast esimest aastat jättiski ta filosoofiaõpingud katki ja on praeguseks kuulus pillimees.

Olen mälestusi heietades jõudnud sujuvalt teemani, millel on vaieldamatult oluline osa Luige legendi kujunemises – nimelt eksamiteni. Luige eksamid olid suulised ning, nagu meenutati ka ettekandepäeval, olid need paljudele väga kardetud sündmus. Luik oli nõudlik ja ettearvamatu ning kuna nii mitmelgi erialal oli tema sissejuhatav kursus kohustuslik, kujunes läbisaamisest nii mõnelegi tõsine katsumus. Viimatisel ettekandepäeval meenutasid kaks kõnelejat (Triin Soomets ja Kaarel Vaidla), et nad lasti läbi peaaegu näo järgi, ilma vastamiseta. Aga juhtus ka vastupidist. Isegi mäletan, et paljud inimesed kukkusid kuidagi sujuvalt, paari minutiga läbi, kangestudes täpsustavate küsimuste laviini all. Ehedaima juhtumina tasub meenutada sajandivahetuse kandis aset leidnud nn konspektiskandaali. Kuna siis polnud Luige loengukursus veel trükis ilmunud4 ning vähem kuulda võtvad tudengid olid konspekteerimisega kimpus, õppis suur hulk inimesi eksamiks ühe trükitud konspekti alusel (kui ma ei eksi, oli selle põhiautor nüüdseks tuntud poliitiline mõtleja Peeter Selg). Konspekti oli sisse sattunud mingi tõsisem apsakas, mis vastamise käigus välja tuli, ning kui vigane vastus mõne aja pärast kordus, pinnis Luik välja, et selle päritolu on n-ö süsteemne. Asi päädinud sellega, et hilisematelt tulijatelt küsitud juba uksel, kas õppisite nimetatud konspekti järgi, ning jaatavalt vastanud olevat kohe minema kihutatud. Selles legendis peitub Luige eksamil õnnestumise võti: ei tohtinud räägitut jupi kaupa pähe tuupida, vaid pidi hoomama ja esitama tervikut; ei eksamineeritud mitte teadmisi, vaid seda, kas ollakse otsapidi jõutud filosoofilisse mõtlemisse.

Tahan siinkohal vaielda veel ühe alusetu eelarvamusega, mille kohaselt ei salli Tartu heideggeriaanid (sh Tõnu Luik) mingisugust kõrvalekaldumist Heideggeri seisukohtadest. Minu kogemuse alusel kehtib see eelarvamus just Tõnu Luige puhul kõige vähem. Juba esimese semestri lõpul sooritatud sissejuhatava kursuse eksamil asusin uljalt tõlgendama Nietzsche üleinimest kui Heideggeri metafüüsikajärgse mõtlemise võimalikku teostajat.

Luik ütles vaid, et Heidegger nii ei mõelnud, ning soovitas mul lugeda samal aastal Akadeemias ilmunud paari Gianni Vattimo artiklit, millega mu spekulatsioon sarnanevat. Sellest soovitusest kasvas edaspidi välja mitmeid aastaid kestnud uurimistöö. Hiljem, eriti just magistriõpingute käigus, luges ja kommenteeris Luik mu mitmete erikursuste raames kirjutatud eksamitöid (ka neid, mille juhendaja ta ametlikult ei olnud), seejuures vaidles sageli seal leiduvate tõlgendustega, kuid mitte dogmaatiliselt, vaid edasi mõtlemist ärgitavalt, lisades suurel hulgal lugemissoovitusi.

Salajase biograafi minu kohta kirjutatud Wikipedia artiklis seisis pikka aega praeguseks eemaldatud iseloomustus, et olen Tõnu Luige õpilane. Ma ei pidanud seda iseloomustust kaua täpseks, sest esiteks ei ole ma heideggeriaan ning teiseks ei olnud Luik ühegi mu akadeemilise lõputöö juhendaja (küll aga bakalaureusetöö retsensent). Nüüd asja üle järele mõteldes võin ennast tema õpilaseks nimetada küll, kui pidada silmas, et filosoofias ei ole õpilane mitte mingil juhul jünger, meenutagem kas või Aristotelese suhtumist Platoni õpetusse. Ülo Matjus on iseloomustanud Luike sõnadega „kes teadnud teed juhatada“,5 aga filosoofias peab igaüks leidma oma tee, mitte piirduma epigoonlusega.

Kuigi hiljutisel ettekandepäeval kõlasid Luige loenguid meenutades pidulikule hetkele kohaselt pühalikud toonid, lausun lõpetuseks, et ka harduses tuleb piiri pidada. Luige loengud olid minu mälu järgi muu hulgas lõbusad, humoorikad üritused. Esiteks tegi õppejõud ise palju nalja, lisades alati igaks juhuks lõppu „ma lõõbin“, teiseks olid Luige esinemismaneerid ja kasutatud kinnisväljendid omajagu naljakad. Näiteks üritasime kursusekaaslastega tähelepanuharjutuse korras fikseerida, mitu korda loengu jooksul ütleb Luik „nii või -teistsugusel viisil“ (rekord oli vist üle 60 korra). Seesama filosoofiast lahkunud kursavend tegi aastase vahepeatuse lavakas, kus tal paluti sisseastumiskatsetel Tartust tulnuna teha parodeeriv etüüd toonase rektori Peeter Tulviste kohta. Sõber vabandas, et pole Tulvistet ihusilmaga näinud, misjärel lubati parodeerida oma õppejõude. Esitamisele olla tulnud kaks õppejõudu – Eero Loone ja Tõnu Luik, – misjärel olnud komisjon naerust kõveras ning sõbral tee näitekooli lahti.

Hilinenud õnnesoovid juubeliks, õpetaja Tõnu Luik, ning lõbusat hoogu selle üle mõtlemisel nii või -teistsugusel viisil!

1 Veidi pikemalt olen seda seost avanud essees „Eesti riigi võimatu mõte“, Sirp 23. I 2015.

2 Selle kesksusest filosoofias ja kirjanduses olen pisut pikemalt kirjutanud Madis Kõivu puhul, vt Leo Luks, 40 kiri. Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 262–265.

3 Seda mitte-õpitavat filosoofia juures vajalikku elementi olen hiljuti nimetanud loovuseks, vt Leo Luks, Filosoofia kui looming. – Looming 2016, nr 8, lk 1152–1160.

4 Vt Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda. Ilmamaa, 2002.

5 Vt Ülo Matjus, Kõrb kasvab. Ilmamaa, 2004, lk 491-492.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming