Lõhed ei kao ühiskonnast ja poliitikast kuhugi

Tõnis Saarts: „Meil käib endiselt protsess, mida nimetatakse nation building’uks. Läänes on see ammu läbi.“

VALLE-STEN MAISTE

Tõnis Saarts kaitses kevadel doktoritöö „The Sociological Approach in Party System Analysis: The Baltic States in the Central and Eastern European Context“ ehk „Sotsioloogiline lähenemine erakonnasüsteemide analüüsimisel. Balti riigid Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis“). Allapool räägib üks meie viljakamaid ja tervemõistuslikumaid ühiskonnavaatlejaid oma uurimusest ja huvidest laiemalt.

Kuidas on teie poliitikahuvi kujunenud ja muutunud? Kas teil on politoloogina missioon täita?

Tõnis Saarts: Mind on alati paelunud ühiskonnaga seotud teemad. Alguses orienteerusin rohkem sotsioloogiale, poliitikateaduste ning erakondade ja valimiste temaatikani jõudsin hiljem. Ülikoolis olin isegi rohkem huvitatud välispoliitikast. Õpingute lõpul liikus huvi kihistumise ja rahvussuhete valdkonda. Magistritöö kirjutasin meie rahvus- ja kodakondsuspoliitika kujunemisest. Põikeid on olnud mitmesse valdkonda, nagu kodanikuühiskond, demokraatia arengusuunad maailma eri nurkades, sotsiaalajalugu jne. Ma ei tunne end võõrana ka aruteludel, kus räägitakse poliitikafilosoofiast, valitsemisest, poliitikakujundamisest, riikluse ja tänapäeva demokraatia teisenemisest, heaoluriigist, feminismist ja soolisest võrdõiguslikkusest jne. Sotsiaalteaduste missioon on minu meelest ühiskonda seletada ja avalikkusele näidata, et ühiskonnaprotsessid pole nii lihtsakoelised, kui meedia ja poliitika pahatahti püüavad meid uskuma panna. Püüan kultiveerida ratsionaalset ja tõendipõhist arutelu ühiskonna probleemide üle, et ei domineeriks vaid loosungid, eelarvamused ja seisukohad stiilis „mina usun“ või „rahvas ju räägib, et asjad on nii…“.

Kuivõrd kuulub teie eriala juurde ideoloogiline erapooletus? Kas kindlakujulise maailmavaate esindamine on poliitikateadlase puhul taunitav?

Eestis üldiselt eeldatakse, et sisepoliitilisi protsesse kommenteerivad eksperdid püüavad jääda maailmavaateliselt võimalikult neutraalseks. Paljudes teistes lääneriikides ei pea sotsiaalteadlased kiivalt oma ideoloogilisi eelistusi varjama, vaid ütlevad uhkusega, et on demokraatide poolehoidjad või vasakpoolsed. Ajakirjandustraditsioon ja rolliootused ekspertidele võivad suuresti erineda. Tõsi on see, et enamik sotsiaalteadlasi on oma maailmavaatelt pigem vasakliberaalid. Ortodoksselt turuuskseid neoliberaale kohtab pigem ülikoolide majandusteaduskonnas ning käremeelseid (rahvus)konservatiive ajaloo- ja humanitaarteadlaste seas. Sotsiaalteadlasena näed ühiskonda kogu selle keerukuses ning mõistad, et ühiskonnagruppide võimalused oma eluga edukalt toime tulla lahknevad vägagi. Sotsiaalteadlastel on keeruline hõigata selliseid loosungeid nagu „Turg paneb kõik paika!“ ja „Igaüks on oma õnne sepp!“, sest uuringud näitavad, et ebavõrdsus on ühiskonnas reeglina struktuurne, mitte pelgalt inimeste individuaalsetes eluvalikutes kinni. Ühiskonna mitmekesisuse tajumine tingib, et sotsiaalteadlased lähevad harva kaasa parempopulistide lihtsate lahendustega, nagu „Saadame kõik immigrandid välja, siis lahenevad kõik probleemid!“, „Kui on must, näita ust!“ jne. Ühiskonnateadlased teavad, et lihtsate ja radikaalsete lahenduste ning vähemuste vaenamisega ei ehita reeglina üles paremat ja võrdsemat ühiskonda. Pigem leiab sotsiaalajaloost küllaga vastupidiseid näiteid.

Tõnis Saarts: „Neoliberaalne mudel koos tugeva venevastase rahvusliku eetosega oli meie poliitikute jaoks suuresti ainuke valik.“

Erik Prozes / Postimees / Scanpix

Kui suur on teie erialal ahvatlus minna poliitikasse? Meie end tegevpoliitikas proovile pannud politoloogid on sageli naasnud akadeemilise positsiooni juurde. Miks?

Ma ei ütleks, et mul on kiusatus minna poliitikasse. Tean, et olen poliitiliste protsesside kõrvalt analüüsimises palju oskuslikum kui küünilistes võimumängudes, mis paratamatult igasuguse poliitilise võitlusega kaasas käivad. Näited, kui akadeemilise taustaga politoloogid nagu Pablo Iglesias Hispaanias või Rein Taagepera Eestis on poliitikasse läinud, on tegelikult harvad. Reaalne poliitika nõuab hoopis teisi kvaliteete, kui seda on akadeemiline uurimine. Sa pead rääkima lihtsas keeles keerulistest probleemidest, et inimesed kaasa tõmmata.. Poliitikasüsteemi ja protsesside süviti tundmine tuleb poliitikule kasuks, kuid see pole kindlasti mitte kõige olulisem, mida poliitikult praegusel meediaajastul nõutakse.

Ühiskonnateadusesse on Eestis suhtutud vastuoluliselt. Kord sildistatakse ühiskonnauurijad salgakaupa punaprofessoreiks, teinekord jälle toetuvad poliitikud ja arvamusliidrid oma avaldustes hulganisti inimarengu aruandes väljatoodule?

Eesti olukord ei erine oluliselt teiste postkommunistlike riikide omast. Kuna sotsiaalteadustest ei saanud nõukogude ajal sisuliselt rääkida, siis ei saa valdavalt sovetiajal hariduse saanud poliitikute põlvkond tihtilugu eriti arugi, mis need ühiskonnateadused on. Kuna sotsiaalteadusi saab edukalt siduda sõnaga „sotsialism“, siis sealt edasi annab juba konstrueerida samasusahelaid: „sotsialism“ = „kommunism“ = „Putin ja Venemaa“ = „Eesti vaenlased“. Lääne poliitiline eliit on kasvanud keskkonnas, kus sotsiaalteadused on olnud akadeemilise hariduse loomulik osa.

Sotsiaalteadlaste ja poliitikute omavahelistest suhetest kõneledes tuleb mõista, et ühiskonnateadlased on poliitikutele vaid üks paljudest mõjukatest arvamusliidrite gruppidest, kes üritavad potentsiaalsete valijarühmade jaoks sotsiaalset reaalsust defineerida. Kui poliitik on reaalsuse definitsiooniga nõus ja see on kooskõlas tema sõnumitega, siis ta kiidab sotsiaalteadlasi, kui ei, siis ründab. Kuid me ei tohiks lasta end avalikust retoorikast petta. Poliitikutel ja ametnikel on sotsiaalteaduslikku ekspertiisi ja uurimisandmeid otsuste tegemiseks tihtilugu vägagi vaja ja nende suhe võib olla palju konstruktiivsem ja vastastikku respekteerivam, kui avalikkusele näib. Kõige vihasemalt ründavad sotsiaalteadusi teatava totalitaarse, ühiskonda radikaalselt ümber tegeva ambitsiooniga poliitikud (nagu näiteks paremäärmuslased ja ortodoktsed neoliberaalid).

Kui mõelda sotsiaalteadlaste panusele meie ühiskonnaelus, siis millised on need neli-viis asja, mille esimesena esile toote?

Esiteks ei saa alahinnata mitmete ühiskonnateadlaste rolli, näiteks Marju Lauristini ja Rein Taagepera oma, Eesti iseseisvuse taastamisel ja oluliste riigiinstitutsioonide kujundamisel. Paljuski tänu Taageperale on meil proportsionaalne valimissüsteem, mitte majoritaarne, mis toonuks kaasa ilmselt palju suurema mõjuvõimu koondumise suurparteide kätte, kui seda praegu näeme. Teiseks, sotsiaalteadlased on paljuski kujundanud selle mõisteruumi, kuidas me ühiskonnaelust kõneleme. Sellised terminid nagu „sotsiaalne kapital“, „integratsioon“ või „lõimumine“, „kodanikuühiskond“, „kaasamine“, „kartelliparteid“ jne on paljuski just sotsiaalteadlaste käibesse toodud.

Kolmandaks, eriti viimasel kümnendil on nii poliitikud kui ka ametnikud hakanud mõistma, et paljude valdkondade poliitika kujundamises on ühiskonnateadus hädavajalik. Tuleb see teadmine siis kas uuringute (küsitluste), rahvusvahelist kogemust võrdlevate eksperdianalüüside või põhjalike mõjuanalüüside kaudu. Ministeeriumid ja teised riigiinstitutsioonid on ju sotsiaalteadlastelt analüüse tellinud üksjagu ning võib mainida mitmeid valdkondi, kus sotsiaalteadlaste ekspertiisi kasutamine on andnud häid tulemusi ja taganud palju tasakaalustatuma ning reaalsusega arvestavama poliitika. Võtkem näiteks Eesti integratsioonipoliitika, haldusreform ja töövõimereform, sotsiaalteadlaste panus on järjest märgatavam ka rändesse puutuvate küsimuste käsitlemisel jne. Neljandaks, ei tasu unustada Eesti sotsiaalteadlaste nähtavust rahvusvahelises teadusilmas. Eesti autoreid näeb korralike sotsiaalteadusajakirjade veergudel isegi tavatult tihedalt – enam, kui meie väiksus seda eeldaks. Politoloogia valdkonnas on Rein Taagepera, Margit Tavitsi, Andres Kasekampi jt nimi vägagi tuntud.

Teie doktoritöö on ingliskeelne. Küllap määrab juba keel suuresti lugejate auditooriumi ja teema? Kuidas jõudsite töö aineseni?

Usun, et 90% Eesti sotsiaalteaduste analüüsidest kirjutataksegi inglise keeles. See on Eesti teaduspoliitika üks vilju. Ühelt poolt taotleme me Eesti sotsiaalteaduse rahvusvahelisemaks muutumist, teiselt poolt ei kõneta võõrkeelsed analüüsid enam meie ühiskonda. Minu meelest on see probleem. Doktoritöö teemani jõudmisel mängis rolli minu kahetine taust: see, et olen ühe jalaga olnud sotsioloogias ja teisega politoloogias. Mind on alati huvitanud erakondade ja poliitilise konkurentsi teema ning ka kihistumine, ühiskonna lõhed ja konfliktid. Siit kasvaski välja mõte uurida erakondi ja erakonnasüsteeme sotsioloogilise käsitluse alusel, mille tuum on, et ühiskonna lõhed ja ühiskonnastruktuurist tulenevad eripärad mõjutavad erakondi ja erakonnasüsteemide kujunemist. Kui ühiskonnas on näiteks peamine konfliktiallikas lõhe töölisklassi ja keskklassi vahel, siis on loogiline eeldada, et kujuneb välja erakonnasüsteem, kus annab tooni parem- ja vasakpoolne mõõde ning vastavate ühiskonnaklasside huve esindavad erakonnad. Kui on tegemist mitmerahvuselise ühiskonnaga, siis on ilmselge, et see lõhe hakkab varem või hiljem ilmnema ka erakonnapoliitikas jne.

Kesk- ja Ida-Euroopa demokraatlike riikide lõhed on piirkonna iseäraliku ajaloo tõttu mõneti teistsugused kui Läänes. Näiteks on siiani paljude Ida-Euroopa maade erakonnapoliitikas oluline valijaskonda lõhestav temaatika suhtumine kommunistlikku minevikku. Eesti ja Läti eripära seisneb selles, et meil on minevikku suhtumist ja rahvusküsimust puudutavad lõhed nii läbi põimunud, et neid ei saa eristada. Erakonnapoliitikat kujundavad lõhed on seal Lääne-Euroopaga võrreldes palju ebastabiilsemad, pole veel paika loksunud. Neid ei pruugikski kutsuda „lõhedeks“ (cleavages), vaid pigem „lõhestusteks“ (divides). Kui Lääne erakonnapoliitikat on ligi sajandi kujundanud kaks peamist lahknevust: klassivastuolud ja riigi ja kiriku vaheline lõhe1, siis Ida-Euroopas on klassilõhe roll olnud tagasihoidlik, identiteedi- ja väärtuspoliitilised lõhed on mänginud aga palju suuremat osa. See on ka mõistetav, sest idas käib meil endiselt protsess, mida kutsutakse nation building’uks. Läänes on see ammu läbi.

Kas ei olnud mõnes mõttes halb aeg niisuguse teemaga välja tulla? Vana Maailma poliitikas kaua stabiilsena püsinud valimismustrid ja parteimaastik on üle elanud suuri teisenemisi ja raputusi, piirkondlike lõhede asemele on tulnud globaalsed vastasseisud.

Sotsioloogiline lähenemine erakonnasüsteemidele ja lõhede uurimine laiemalt on poliitikateadustes minu meelest takerdunud 1960. ja 1970. aastatesse, kui Lipset ja Rokkan oma kuulsa teooriaga välja tulid (põhiväide oli, et Lääne erakonnasüsteeme on kujundanud neli peamist lõhet: klassilõhe, riigi ja kiriku, linna ja maa, kesksuse ja perifeeria vahelised lõhed). Siiani on suures osas analüüsidest keskendutud sellele, et mõõdetakse klassilõhe sügavust ja nenditakse lõpuks kahjutundega, et klassilõhega ei seleta enam valimiskäitumist nii hästi kui 50 aastat tagasi. Mõned autorid on lõhede teooria vahepeal isegi surnuks kuulutanud, sest kui pole klassilõhet, siis polegi enam lõhesid üleüldse. Mina väidan, et lõhed on dünaamilised, teisenevad ajas ning on sügavalt mõjutatud sellest ajaloolis-ühiskondlikust kontekstist, kus nad on sündinud. Lõhed ei muutu küll kiiresti, kuid nende sisu teiseneb tihti suurel määral. Klassilõhe tähendus on valijatele ja parteidele kindlasti praegu teistsugune, kui see oli 1960. aastatel. Uued pöördepunktid ühiskonnas tekitavad uusi vastuolusid ja kaalukamatest võivadki saada uued erakonnapoliitikat mõjutavad baaslõhed. H. Kriesi2 väidab, et Lääne erakonnapoliitikat pole enam võimalik mõista, kui me ei võta arvesse globaliseerumise mõjusid. Konflikt globaliseerumisest võitjate ja kaotajate vahel on järjest teravnemas: ühel poolel on globaalset avatust ja mitmekesisust toetavad jõud ja teisel poolel rahvuslikku suletust ja ühiskonna kasvavat mitmekesisust vastustavad parteid. Avastasin hämmastusega, et poliitikateaduses ei huvituta praegu neist teemadest peaaegu üleüldse ning lõhede uurimine piirdub siiani vaid klassilõhe tugevuse statistilise mõõtmisega.

Rõhutate, et poliitikas kõne all ja seda määravad lõhed on sageli ka eliidi tekitatud ja ülevõimendatud. Kas meil oleks tasakaalustatum, harmoonilisem ja tugevam ühiskond, kui eliit poleks lihtsustavalt mõnede populaarsete vastuolude seljas liugu lasknud?

Eliit ei saa lõhesid ja konflikte päris tühjale kohale siiski tekitada. Need peavad ühiskonnas latentsel kujul olemas olema. Ent selles mängus on tõepoolest suur roll poliitilisel eliidil, kel õnnestub vahel mõni oluline ühiskondlik vastuolu pöörata kaalukaks erakonnapoliitiliseks lõheks. Pärast doktoritöö ilmumist avastasin USA politoloogi Cedric de Leoni viimastel aastatel ilmunud tööd.3 Tema mõtted on minu omaga üsna sarnased: erakonnapoliitikat kujundavad konfliktid ei kasva mitte automaatselt ühiskonnast välja, vaid erakonnad kujundavad need ise, kasutades selleks diskursiivsete veenmistehnikate kõrval ka kodanikuühiskonna organisatsioone, haridussüsteemi, klientelistlikke võrgustikke (arenguriikides), valimisseadust jne. Mis puudutab Eesti poliitilist eliiti, siis ega teisi võimalusi meie ajalugu ja demograafia ei pakkunudki: rahvuslõhele mängimine tundus paratamatult kõige peibutavam ja viljakam tee, kuidas rahvast tärkavate erakondade taha mobiliseerida. Paljud on Balti riikide kogemust analüüsides rõhutanud ühte olulist momenti: nende riikide ajalooline taak ja iseseisvuse taastamise järgne areng ei jätnud ust avatuks just väga mitmekesistele poliiti­listele ja majanduslikele alternatiividele.4 Neoliberaalne mudel koos tugeva venevastase rahvusliku eetosega oli suuresti ainuke valik ning osa poliitilisest eliidist otsustas siinkohalgi pedaali põhja vajutada.

Kuivõrd määravad on poliitikas ikkagi suured lõhed? Hiljaaegu lugesin, et USA demokraatidele said valimistel saatuslikuks ja Trumpi aitasid võimule peamiste vastuolude varjus nüansid, nagu demokraatide sõjakus ja seotus sõjaohvritega.5

Demokraatlikus poliitikas on lõhed ja konfliktid olemuslikud. Kui kõik mõtleksid ühtemoodi ja jagaksid samu väärtusi, siis poleks demokraatiat oma pluralistliku ühiskonnamudeliga vaja. Palju paremini töötaks totalitaristlik süsteem, kus kõik kordavad samu tõdesid ja loosungeid. Erakondade üks tähtsaimaid ülesandeid ongi ühiskonna pluralistlikuks toimimiseks vajalike konfliktide ülalhoidmine ja inimeste poliitiline mobiliseerimine nende vastuolude alusel. Erakonnapoliitiliste lõhede olemus seisneb selles, et kuigi valimistest valimistesse võivad tõstatuda just selle aja ja ruumiga seotud vaidlusküsimused, siis ometi on ühiskonnas ja poliitikas tuumikvastasseise, mis suures osas ei muutu: vastuolu sotsiaalmajanduslike klasside vahel, etniline lõhe, vastasseis globaalset avatust ja rahvuslikku suletust propageerivate jõudude vahel jne. Nii võibki alati mõne vana tuumiklõhega siduda eri teemasid ja poliitikaid. Trumpi püüdlus siduda omavahel sõjaohvreid ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus on lihtsalt üks järjekordne ballaad vanal klassilõhe viisil, kuhu on sisse toodud ka sama fundamentaalse tähendusega liberaalide-konservatiivide väärtusvastuolud. Reformierakond räägib praeguste valimiste eel vene lasteaedade eestikeelseks muutmiseks. See on taaskordne variatsioon rahvuslõhe teemal, mis on Eesti poliitikas juba 1990. aastatest keskset rolli mänginud.

Vähemasti Eestis on peale teie osutatud lõhede märgata eetika tähtsust valimiskäitumises, Vabaerakonna teke näiteks osutab sellele ju. Kuidas sobituvad need ilmingud teie töös toodud mustriga?

Mõned Kesk- ja Ida-Euroopa erakondade uurijad on viidanud, et paljudes selle piirkonna riikides on nn korruptsioonilõhel tõesti oluline kaal. Aga kas on tegemist siiski püsiva lõhe või konfliktiga? Uued poliitilised jõud peavad turule tulles alati vanu olijaid süüdistama korruptsioonis ja ebaeetilises käitumises ning kasutama populistlikke vormeleid („meie oleme rahvaga“). Eetika, korruptsioon ja populism ei saa olla omaette püsiv erakonnapoliitiline lõhe, kus valijatel tekib püsilojaalsus mingi partei suhtes, kes seda lõhet esindavad: eilsed „eetilised rahvamehed“ muutuvad võimule tulles „etableerunud eliidiks“ ja „kartelliparteilasteks“, kellele hakkavad vastanduma jälle uued populistid ja „suurt puhastust“ nõudvad jõud ning see tsükkel muudkui kordub. Eestil on hästi läinud, et meil on selliseid uusi populistlikke erakondi seni esile tõusnud võrdlemisi vähe. Lätis enamasti uued „eetilised jõud“ võidavadki valimistel ja siis lihtsalt sumbuvad.

Millised on teie edasised plaanid?

Praegu on mul koos kolleeg Marleen Allemanniga käsil projekt, kus võrdleme pikaajalisi võimuerakondi Eestis ja Sloveenias. Meie esialgsed tulemused näitavad, et oskuslik tuumiklõhedega suhestumine paistab olevat üks faktoritest, mis lubab osal parteidest nii kaua segamatult valitseda, nagu tegi seda Reformierakond Eestis ja Liberaaldemokraatlik Partei Sloveenias (12 aastat katkematult võimul). Kogu oma edasist akadeemilist tegevust ei kavatse ma siiski pühendada vaid erakondade ja lõhede uurimisele. Kindlasti jääb siinkohal minu radariekraanile pidama ka populismi esiletõusu temaatika. Näiteks on mul praegu käsil M. Minkenbergi6 Ida-Euroopa paremäärmuslike parteide väga hea käsitlus, mis pakub seletusi ka meie EKRE esiletõusu põhjuste kohta. Ainult mu kõige lähemad kolleegid on teadlikud mu sügavast huvist sotsiaalajaloo vastu, kus käsitletakse selliseid fundamentaalseid teemasid nagu „Miks sündis kapitalism Euroopas, aga mitte Hiinas?“, „Kuidas on välja kujunenud Euroopa praegune rahvusriiklik mudel?“, „Miks on Ida-Euroopa Lääne-Euroopast arengus maas?“ jne. Selle valdkonna kirjandust olen suure huviga tudeerinud ning sotsiaalajaloo klassikud Michael Mann, Charles Tilly, Immanuel Wallerstein ja Barrington Moore on mulle vägagi tuttavad. Perifeerses väikeriigis saab ka ehk neid suuri teemasid vaadata veidi teise nurga alt, kui harjunud ollakse.

1 S. M. Lipset, S. Rokkan, Party systems and voter alignments: cross-national perspectives. Free Press, New York 1967.

2 H. Kriesi, E. Grande jt, Political Conflict in Western Europe. Cambridge University Press, New York 2012.

3 C. de Leon, M. Desai, C. Tugal, Building blocs : how parties organize society. Stanford University Press, Stanford 2015.

4 Z. Norkus, On Baltic Slovenia and Adriatic Lithuania: a qualitative comparative analysis of patterns in post-communist transformation. Apostrofa Publishers, Budapest, New York 2012; D. Bohle, B. Greskovits, Capitalist diversity on Europe’s periphery. Cornell University Press, Ithaca 2012.

5 http://www.memphis.edu/law/documents/kriner-shen46.pdf

6 M. Minkenberg, The radical right in Eastern Europe: democracy under siege? Palgrave Macmillan, New York 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming