Lojaalsuskonflikt

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Esmaspäeval avaldatud rahvaloenduse andmed Eesti elanike usulise kuuluvuse kohta näitavad, et Eesti on viimase kümnendi jooksul teinud jälle pika sammu lääne-euroopalikkuse suunas. Hingede arvult suurimaks usuorganisatsiooniks on tõusnud peamiselt immigrante ühendav Moskva patriarhile alluv õigeusu kirik. Põliselanikud jätkavad usuleiguse või täieliku ükskõiksuse vaimus. Seda võib öelda ka juhul, kui tõesti kõik need, kes rahvaloendusel vabatahtlikule küsimusele vastamata jätsid, oleksid salaluterlased. Üle poole end luterlasena deklareerinud on vanemad kui 60 aastat (55,6%), seega ei paista olevat alust mõnikord kostvatel väidetel, et „kirikuga liitub aina enam noori”. Ja kui olekski, siis ei genereeriks luterlased kui põliselt omad teemat kunagi rahvusliku julgeoleku küsimuseks nagu anglikaanid Ühendkuningriigis või katoliiklased Prantsusmaal. Immigrantide usuline organiseerumine ja aktiivsus on aga põhjustanud probleeme nii Londonis kui ka Pariisis ja vähemasti teoreetiliselt võib sama juhtuda ka Tallinnas ja Narvas. Põhjuski ikka üks ja seesama: immigrantide kiriku süda asub mujal ega ole oma sünnimaal sugugi riigist sel viisil lahutatud nagu õhtumaiste kirikute viis. See tähendab, et sageli kõrgelt üle lihtsate ja lihtsameelsete usklike peade aetakse hoopis mingi riigi välispoliitikat teises riigis.

See, et uue, ateistliku N Liidu järgse taasreligioosse Venemaa poliitiline võim on olnud osav ja usin kiriku ärakasutaja, pole mingi saladus. Piiritaguste õigeusklike huvide esindamine on enam-vähem võrdusmärgiline välismaal asuvate „kaasmaalaste” õiguste väidetava kaitsega varjamaks tegelikku nn mõjusfääride poliitikat. Eestigi sai oma valusad vitsad, kui president Rüütel peteti toonase patriarhi abil Moskvas kohtuma president Putiniga, mis sidus Eesti kombel, mida me riigi välispoliitiline strateegia sugugi ette ei näinud (jaanuaris 2005). Hoolimata sellest, et formaalselt lahendati õigeusu kiriku(te) varaga seotud probleemid Eesti valitsuse tasandil juba enam kui kümme aastat tagasi, võtavad Venemaa esindajad selle kui mingi Eesti patu tänase päevani jutuks.

Õigeusklike sidusorganisatsioon oli segatud tänaseni lõpuni selgitamata Keskerakonna varjatud rahastamise juhtumisse. Võib vaid oletada, millist ideoloogilist ja majanduslikku abi liigutatakse kiriku kaudu Venemaalt Eestisse siinsetele mitte-eestlaste ühingutele. Kuna usuvabadus peab olema võrdselt tagatud mitte ainult kodanikele, vaid kõigile elanikele, ei ole Eesti riigil just palju võimalusi Moskva alluvuses kiriku siseasjadesse sekkuda. Selleks polekski vajadust, kui see kirik hoiduks teistega võrdselt poliitilises sfääris tegutsemisest. Küllap kaoks siis ka kohalikel poliitika subjektidel praegune ind kirikut poliitikasse kiskuda.

Seda, et praegu sellega kõik korras pole, ilmestab Lasnamäe kaljul visalt kerkiv õigeusklike uus pühakoda, varem rajatud Maardu oma suurem vend. Üldiselt ei esinda erakonnad (ühe erandiga) Eestis eraldi usklike huve – mõistlik ja ainuvõimalik. Esiteks ei ole ju inimeste veendumused ühe kiriku piireski tingimata samad, nagu näitab pidev avalik debatt vabameelsemate ja alalhoidlikumate luterlaste vahel. Teiseks pole suuremal osal usulahkudest piisavalt hääli, et riskeerida nende kosimise nimel usukülmade ja ateistide häälte võimaliku kaotusega. Katoliiklased, baptistid ega Jehoova tunnistajad, kui rääkida vaid suurematest, ei anna ka monoliitse valimiskäitumise korral üht mandaati riigikogus. Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid järjekindel läbikukkumine valimistel on valijate huvide ja eelistuste adekvaatne peegeldus.

Kuid leninlikult öeldes Eestis siiski on selline partei. Selline, kus vilkalt aetakse õigeusklike asja. Tänavu kulmineerub see Moskva (ja küllap „kogu Lasnamäe”) patriarhi Tallinna visiidiga eestlastele tähenduslikul suurküüditamise aastapäeval. Õigeusklike „asi” peab vormuma Keskerakonna järjekordseks valimisvõiduks ning jätkuvaks võimutäiuseks Eesti pealinnas. Kohalikel valimistel osalevad teatavasti ka mittekodanikud, kelle lojaalsuse kullaproov on kõvasti lahjem kodanike omast.

Selles pole rahu, heaolu ja stabiilsuse tingimustes midagi, mida kangesti kartma peaks või millest me riigis tehtavad poliitilised otsused kuidagi kallutatud peaksid olema. Kuid on hea ja tervislik me ühiskonnale, kui me oleme võimalike isiklike lojaalsuskonfliktide tagajärjed mõttes õigeaegselt läbi mänginud. Ei, ma ei arva, et Moskvale alluvad õigeusu papid kohalikes kirikunurkades oleksid võimelised samamoodi riigivastaselt ussitama nagu mõned äkilisemad mullad Londoni või Pariisi mošeedes. Aga õigeusu kirik on rangelt hierarhiline organisatsioon ja kui kõrgemalt poolt saabub käsk, siis on see täitmiseks. Kuidas peavad poole valima preestrid ja koguduste liikmed, kui kiriklikku liini pidi Moskvast saabuv sõnum on risti vastupidine Eesti kodanikkonna avalikult teada huvidele?

Veel hullem: kui siinne poliitik või terve erakond end (poliitikat tegeva) võõrkiriku pantvangiks mängib, siis kuidas saaksid kõik ülejäänud valijad olla kindlad, et avalik võim üldse avalikku huvi esindab ja üldist hüve taga ajab? Ei saagi. Kes kord on keisri (tsaari, tänapäeval presidendi) usku, see peab ka esmajoones keisrit teenima. Nii on see Vene riigi ajaloos alati olnud. Tuhat aastat pole vene kirikul Eesti aladel ja eriti pealinnas korralikult kanda kinnitada õnnestunud. Kuid Moskvas ei peeta võitlust lõppenuks ja nõnda kujuneb sügiseste valimiste põhiküsimuseks Eesti pealinnas, kas anda otsustusõigus kõige täiega ära Moskvale alluvatele õigeusklikele ja nende eestlastega dekoreeritud parteile või mitte anda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming