Lokaalpatrioodi maailm valgustusajastul

 

Indrek Jürjo Hupeli-raamatu puhul

Indrek Jürjo, LIIVIMAA VALGUSTAJA AUGUST WILHELM HUPEL 1737 ? 1819. Riigiarhiiv, 2004. 558 lk.

Tosin aastat pärast Ostsee-Akademie poolt 1992. aastal välja antud ettekannete kogumikku ?Kant ja rahu Euroopas?, mille autorite hulka kuulub niisuguste Kanti ja valgustuse asjatundjate kõrval nagu Gerhard Funke ja Norbert Hinske ka Indrek Jürjo oma tekstiga ?Baltikumi vaimuajalugu Kanti aegadel?, valitseb maailma meeli ikkagi sõda. Sõda oma mitmesugustes avaldusvormides ? nii Herakleitose sõjakuse kui Goya sõjaõuduste kujul. Kas see on valgustuse lõpp, nagu sageli väidetakse, või valgustuse enda ummiktee, nagu väidetakse veel sagedamini, või kuulub see ?valgustuse piiride? tunnetusse ? näiteks Horkheimeri ja Adorno ?Valgustuse dialektika? moodi? Või on meie jaoks valgustuses peale ?dialektika? veel midagi olulist, mida tema enda loodud ?avalikkus? pole alati tähele pannud? Vahest on eliitmõtlejatel ja avalikkust ohjata püüdvatel intellektuaalidel olnud raskeim leppida valgustuse tavalisuse-mõõtmega, n-ö normaalkultuuriga, kus üldmõistuses osalemiseks ei vajata kõrgemate instantside tegevusluba? Kui, siis ainult pisut arusaavat toetust füüsilisele vabadusele.

 

Entsüklopedist

 

Indrek Jürjo pikaajalise töö tulemusena läinud aasta detsembris esitletud suur monograafia valgustusaja (regionaal)ajaloost lubab küll vastata viimasele küsimusele jaatavalt. See on raamat ?entsüklopeediliste kalduvustega? paikkondlikust saksa-eesti haritlasest, kes elas üle 40 aasta ühes kohas (Põltsamaal), ja elas samal ajal autori sõnul ?intensiivset kultuurielu?, tegeldes vaimulikutöö kõrvalt peale selle veel asjadega, mis tänapäeval kuuluvad eri ministeeriumide haldusalasse. Hupel paistab oma maailmapildiga asetuvat ajastu populaarfilosoofia tasemele, Baltimaade kultuuri ja teaduse ajaloos osutub ta aga mitmel alal vahendajaks või ka teerajajaks, eelkõige neljaköitelise ajaloolise maateaduskäsitluse ?Topograafiliste teadete? koostajaks. Hupeli kirjandusliku tegevuse juures ei saa mööda minna faktist, et tal oli sisuliselt ka ?oma mees Riias? kirjastajaks (Johann Friedrich Hartknoch, 1740 ? 1789), kes talle sümpatiseeris ja niihästi tema toodangu, raamatute levitamise kui isiklikud sidemed (väljundi Saksamaa ?ideeturule?) õieti võimalikuks tegi. Balti entsüklopedist, nagu hindab Hupelit vääriliselt Jürjo, leidis just seeläbi loomingulise kontakti nn Berliini valgustusega ja omandas provintsialismi ületava mastaabi.

Hupeli-raamat on niisugune teos, millel on kõrgetasemelise spetsiaaluurimuse kõik välised tunnused, kuid veel tähtsam on, et erudeeritud uurija raamat on teaduslik ka sisemiselt, mitte üksi formaalsete välistunnuste kogumi poolest, vaid sisult. Torkab silma autori korrastatud mõttelaad ja sellele vastav kompaktne väljendusviis, mis on tema kriitilise uurimuse tekstistruktuuri sisse kirjutunud. Lõpuks võib ka ajaloolane pikalt kestnud analüütilise materjalide sõelumise järel taotleda jutustamises esteetilise lakonismi õigusi ? sõnastuse kokkusurutud täpsust.

Ning veel. Lisada nüüdisaegse seisuga oma tõlgendusviisi läbi tunnetuslikult midagi uudset valgustuse kohta, mida Ernst Troeltsch iseloomustas juba 1897. aastal kui ?Euroopa kultuuri ja ajaloo pärismodernse perioodi algust ja alust [Beginn und Grundlage der eigentlich modernen Periode]? (?vastandina seni valitsenud kiriklikult ja teoloogiliselt määratletud kultuurile?), on kindlasti teadusliku otsingu saavutus. Sel on praegu täita puhtast või kitsast teaduslikkusest ka märksa laiem historiograafiline (?valgustuslik?) funktsioon. Kui jätta kõrvale loosungid ja propaganda, siis on selline funktsioon osutunud tähtsaks n-ö uuesti euroopastuvate ühiskondade ajalookultuuris ? Jörn Rüseni 1994. aasta terminijuurutuse abil võib seda iseloomustada meie ajastu kasvava vajadusena ?histoorilise orienteerumise? järele. Ajaloolisi narratsioone on kultuuriti väga palju, kuid ajaloolisest orientatsioonist, mille tähised või suurused pole enam nii politiseeritud üksused nagu varem ?maa? ja ?rahvus?, jääb puudu. Saksa valgustuse ?kollegiaalsuse? idee Kanti sõnastuses (?Teised ei ole õpipoisid, ka mitte kohtumõistjad, vaid osalevad kaaslased suures Inimmõistuse Nõukogus [Collegen im grossen Rathe der Menschlichen Vernunft]?) vääriks selles kontekstis meenutamist esmajärjekorras. Kuidas sekundeerib neile mõtteasjadele Hupel?

 

Suhtluspersoon

 

Jürjo raamatu vahendusel saame võib-olla esimest korda omakeelse hõlmava ülevaate selle kultuurisüsteemi elementidest, mida nimetatakse valgustuseks, ja nende aspektide eripärast, mis kuuluvad Baltikumi valgustusse. Seda valgustuslugu elulooga põimides, ajalugu elupildiga selgitades, lahutamata ajapüüdlusi ehk valgustuse nn baasideesid ühest nende peamisest kandjast ? lugevast ja kirjutavast isikust, ideesid levitavast inimesest.

Käesoleval juhul siis Hupelist tema toimetuste eri sfäärides, mis on aga kõik omavahel seotud ning näitavad teda kommunikatiivse isiksusena: pastoritöös (1. ptk), lugemisseltsis (2. ptk), ?maakohateaduses? (3. ptk) või ajakirjanduses (4. ja 5. ptk). Pilt Hupelist on Jürjo käsitluses teine, nüansirikkam ja tunnetuslikult realistlikum kui ?monumentide? puhul, mida ?ideaalsesse? kultuurilukku on püstitatud. Näidis, mis räägib teadusliku kultuuri tasemest, autori poolt taotletud objektiivsusest, on raamatu kohati komplitseeritud ainese analüüsinivoo (6. ptk: Hupeli Venemaa-apoloogia), aga samuti mitme vaatepunktiesitusega otsustamistehnika (7. ptk: Hupel keelemehena). Kuju nimega Hupel on autoril subjekt, ta on pidevalt aktsioonis isik. Selle mulje loob meile ka Jürjo raamatus hulgaliselt kasutatud liik allikaid, säilinud erakirju, mis lasevad uurijapoolse hea tsitaadivaliku tulemusena Hupelil endal kõnelda ? teavitada, väidelda, õigustada. Ajaloolaste jumaliku kriitika pahe, katse minevikuinimeste asjus järeltargana neil nüüdisvalemitega suu kinni toppida, on Jürjo meetodiga välditud.

Vaevalt et Mehringi ?Lessingi legendi? analoogial leidunuks Hupeli müüdi ideoloogilise paljastamise tööd, kuid retseptsiooniteavet selle kohta, millised on olnud Hupeli kuju ?muutumised?, võinuks Jürjo anda rohkem. Mida on valgustajas näinud järelmaailm oma poliitiliste eelistustega ning kuidas on tema tegevust mäletatud ja unustatud? Ajaloolisele isiksusele rakendatud ajaloopoliitikat (kujutluspildi ajaloolist konstrueerimist) vaatleva peatüki asemel on autor tahtnud piirduda historiograafiliste üksiktähelepanekute ja pisteliste kommentaaride või ajakajaliste kriitikamärkustega. Õhku jääb siiski historistlik küsimus: kas Balti regioonis on igal ajal olnud mingi oma kuvand Hupelist?

 

Kaksikkuvand

 

Hupel, kellega Jürjo meid tutvustab, on valdavalt teadlase haabitusega kuju, topograaf, natuke sotsiaalajaloo eelkäija. Ta pole salongimarksisti tüüpi progressiivse ideoloogia sõber, kes rahvast sisimas põlgab, ega ka mitte populist. Ta on praktiline entusiast, ?ettevaatlik? ideepoliitik ja ?kaootiline? teaduskirjanik, aga vajadusel ka kohusetundlik seltsielu- ja kirikumees. Eluläheduslane, võiks öelda, et isegi rohujuure tasandil, sest mitteortodoksset ristiusku literaadina on ta oma saksa pastorikultuuris ühtlasi lihtrahva kui ?objekti? (nii kaubaartikli kui moraaliobjekti) hooldaja. Üheks tema huvialaks on eesti keel, sõnad ja laulud, neile vaatab ta rohkem väliuurija või ainekoguja pilguga, sest ta ise tegelikult ei ela selle keele poolt väljendatud maailmas. Erinevalt Herderist, keda võlus ka kauge oriendi folkloor, mille juures ta hindas selle väärtust tundeelule, ei tajunud Hupel kohaliku rahvalaulu kunstilist algu- ja omapära. See torkas silma juba Friedebert Tuglasele 1912. aastal: ?Sest veel Hupeli korjanduski sündis enam Herderi soovil kui korjaja enese sisemisel sunnil.?

Hupel elab osaliselt valgustuslikule stiilile kohandatud maailma, põhjapoolse ?valgustusühiskonna? liikmena, ja räägib suuremate maailmatunnetuslike kõhklusteta oma seisuse keelt nii baltlase kui valgustajana. Maailma ?üldkasulikkuse? abstraktne kategooria on talle loomulik ja mõistuspärane tegevusajend, kasutoomine näib tema arust väljendavat kõigi juba valgustust saanud ilmakodanike kindlat sihti.

Jürjo täheldab Hupeli maailmavaates peale truuksjäämise sallivusele ?teatavat kahestumist? filosoofia ja poliitika, vabameelsuse ja alalhoidlikkuse vahel. Autor ei ole pannud maailmavaatelise resümee (8. ptk: Hupeli ?filosoofilised ja ühiskondlikud vaated?) pealkirjaks otsesõnu: Hupel sotsiaalfilosoofina. Põhiliselt see aga just seda ongi, valgustuslik-populaarse ühiskonnafilosoofia õnnestunud kompendium. 

Kõiges, mis puudutab ?mõistusrakenduse? temaatilist avardumist valgustusaja mõtlemises, ei näi enam olevat vaja apelleerida nn. valgustusratsionalismi rutiinseks saanud mõistele. Esiteks on seal ajalooliselt kvaasi-ratsionaalseid elemente, teiseks on meie ettekujutus sellest, mis on ?ratsionalism?, teoreetilise kirjanduse mõjul küllalt liigendunud ja muutunud pluraalseks. Seega paistab valgustusratsionalism ? mõiste historiseerumise tõttu ? nüüd üha enam nõudvat oma ajastu- ja valdkonnaspetsiifika määratlust. Eks seondu ju lõpuks ka Jürjo tarvitatud ?Balti ratsionalismi? mõiste peamiselt kiriklik-usundilise sfääriga ehk teoloogilise valgustusega. Jürjo vaadetest saksa poliitilisele valgustusele Prantsuse revolutsiooni ajal nähtub Hupeli ?mõistliku inimese? (antijakobiinlusega) piiratud konstrukt poliitikavallas. Poliitilise mõistusena ?ratsionaalne? on tema arvates eeskätt see, mis on prantslasliku anarhismi vastane ja ühtlasi veneliku monarhismi taoline. Vene isevalitsejate arutuid repressioone, olgugi et need polnud massilised, Hupel ilmselt ei pidanud eetilise ratsionalismi positsioonilt arvustatavaks (ebamõistlikuks) vägivallapoliitikaks.

 

Tüüpvalgustaja

 

Nõnda võib meil tõusta küsimus: millisel määral on siis Jürjo mainitud kuulsa valgustusmanifesti kirjutaja Kant, kelles on ka valgustussajandi piiratuse kriitikut, ise samast puust mis talle kirja saatnud Hupel, tollase ?õpetlasvabariigi? kohalik aktivist? Tõsi küll, Jürjo osutab, et vanem balti valgustajate põlvkond, sealhulgas Hupel, erineb nooremast ka selle poolest, et kriitiline filosoofia seda veel eriti ei mõjutanud.

Hupeli eetos oleks ühinenud Kanti mõttega: ?Paljalt nautija elul ilma vaatluse ja kombeta ei näi olevat mingit väärtust.? Aga kas põltsamaalane oleks läinud kaasa königsberglase maailma suhtelisuse kuvandiga, on küsitav. ?Kõik läheb ühes voolus meie eest mööda, ja muutuv maitse ja inimeste erinevad kujud teevad kogu mängu ebakindlaks ning petlikuks. Kust ma leian looduse kindlad punktid, mida inimene ei või ealeski segi ajada, ja kus võin ma anda tunnusmärgi, millise kalda poole tal tuleks hoida?? Seda relativismi meelisklust (Kanti aastate 1764 ? 75 Rousseau?-mõjulistest fragmentidest) ei oleks valgustajate kogukonna iga liige jaganud, oletatavasti ka üsna pragmaatiline kodu-uurija Hupel mitte.

Kui Jürjo vaoshoitult ütleb, et uurimuse peategelane Hupel pole selle perioodi Balti kultuuriruumi avaramates seostes just esimese suurusjärgu täht (?nagu näiteks Hamann ja Herder või Lenz?, aga miks mitte ka Radi?t?ev), vaid kuulub teiste hulgas ajatüüpilise haritlasena valgustusliikumise ?suurde lainesse?, siis on tal kontekstiliselt muidugi õigus. Ja seoses sellega olgu siinkohal meenutatud veel pisiasi, et ka suurel filosoofil Immanuel Kantil endal oli Kuramaal Hupeliga samaealine vend, nn noorem Kant (pastor Johann Heinrich Kant, 1735 ? 1800), kelle kohta võiks põhimõtteliselt käia sama kuuluvuse määratlus, sobida sama humanistliku parajuslase mõõt.

Olgu see eelkäijate suhtes diskreetsuseta nending, aga nagu muude ideeliste liikumiste puhul, nõnda on ka valgustuses ?teravamat? (radikaalsemat) ja ?ümaramat? (konformsemat) valgustust. Jürjo hästi maalitud valgustuspilt ei ole kaugeltki ühetooniline, teatud polaarsuse näitamine on samuti tema uurimuse tugev külg. Läbi kogu raamatu tuleb esile valgustajate poliitilise käitumise vägagi terav erinevus, nt oportunismi piiridel seikleva alalhoidliku Hupeli ja valgustusradikalist Johann Georg Eiseni põhimõttekindluse vahel. Umbes kaks-kolm aastat kestnud konfliktis Liivimaa kiriku pea, ortodoks Christian David Lenziga kerkib aga seda meeldivamalt esile Hupeli printsipiaalne usuline liberalism. Ühe kõrvalmärkusena võiks Jürjole ?ette heita? vaid seda, et allikmaterjali süvatundmise juures saanuks ta anda panuse mõne valgustusmentaliteedi detaili käsitlusse ? ütleme, (nagu Kanti-uurimises tuvastatud) valgustajate kirjandusliku iroonia eritlemisse Hupeli näitel.

 

Pärandilooja

 

Hupeli maailma ajastruktuuri olulisim ühik on tulevik, seda niihästi isikliku elu tasandil kui ühiskondlike asjade kontekstis. Jürjo esituses hõlmab sellest mõndagi tema korduvalt avaldatud ?toetus uuendustele?, tema teoste ?sotsiaalreformaatorlik aspekt?, tema muutustealdis ?optimistlik usk? jms. Lisada võib veel ka ?Hupelile kui järjekindlalt tulevikku vaatavale valgustajale? iseloomuliku ajalooliste traditsioonide ja privileegide kriitika. Aga näib, et selle valgustusliku, ühiskonna edasiliikumise sihipärasust rõhutava aspekti kõrval tuleb arvestada ka puhtisikuloolise mõõtme rolliga. Nagu seda Jürjo käsitluses tajume, pole neist kumbki lahutatav valgustajate tulevikulembese ajalooteadvuse olemusest. Et Hupelil puuduvad füüsilised järglased (lapsed surid noorelt), tahab ta ise valmistada tulevase jätkuvuse, luua endale vaimselt oma teostega ?teise generatsiooni?. See on tema väljend, teade oma kirjastajale, mille valguses tema loometegevus on tuleviku loomine, hilisema pärandi mõtteski, mida ta ei jäta (laseb kirjakogu põletada), vaid ise teeb. Teosed, kirjutamise varal ettepoole elamine, ja asutused, ka institutsioonide asutamise võimaldamisega (rahasummade pärandamise teel) tagatiste leidmine ? see hakkab Hupeli elus täitma praktiliselt sama otstarvet mis edasikindlustus.

Võib-olla peegeldub selles moodsa ?ajalapse? nägu, valgustusantropoloogia üldisem ajastutendents, inimese püüd hiiliva ilmalikustumise tagajärgedega kuidagi toime tulla. Kanti mina mõistet maailma- ja tõeküsimuse vahele lükkiva väljenduse laadis: ?minu uhkus (mein Stolz)? ? absoluutse muutumisel relatiivseks suuruseks ? ?olla seda enam inimene (desto mehr Mensch zu sein)?.

Nõnda mõtlevad need, kes usuvad progressiivsesse arengusse, ja ehkki Hupel distantseerus tolle aja reformihaigusest (?projekteerijatest?), tegeles temagi mõte omal moel tuleviku valmistamise ja kindlustamisega. Jürjo märgib ülimalt huvitavat fakti, et Hupeli organiseeritud Põltsamaa lugemisseltsis telliti Euroopa utoopiakirjanduse tähtsaimate autorite teoseid, nt Mercier? teos ?Aasta 2440?, mille motoks, nagu selle lugejad teavad, on Leibnizi sõnad: ?Praegune aeg on tulevikust tiine.? Oli aasta 1772. Teose operatiivne saksandaja oli seesama noorsookirjanduse üheks rajajaks loetav mees (poeet Christian Felix Weisse, 1726 ? 1804), keda on Jürjo raamatus muus seoses ära mainitud, nimelt seoses sellega, et Hupeli-ümbruse lapsed lugesid tema välja antud pedagoogilist ajakirja Lastesõber.

Hupeli-raamatust, mis on ilmumas ka saksa keeles, ei saa mööda minna ükski Baltikumi valgustusega tõsiselt tegelev ajaloolane, see teos on aga teretulnud lektüür igale asjahuvilisele, kes tahab saada naudingut mineviku ?õigetest värvidest? (Marc Bloch). Eesti teaduskontekstis on Jürjo raamatule raske leida võrdset, siinkirjutajale asetub see ka nende teaduslike traditsioonide järglusse, mille valgustuse uurimise alal on viimastel aegadel rajanud Eestimaa baltlastest ajaloolased. 

Uusimas saksa ajaloomõtlemises, nn Rüseni koolkonnas, on narratiivajaloo teooria edasiarendusena tekkinud n-ö jutustamist vallandavate ajalooliste lühendite ehk ?abreviatuuride? teooria. Nende lühendite hulka liigituvad muu hulgas ajaloolised pärisnimed. Sellest lähtudes arvan, et kui ?Hupel? vallandab meil nüüdsest Liivimaa valgustuse loo umbes samuti nagu näiteks varem ?Hurt? Eestimaa ärkamise lood, siis on see parim tunnustus Indrek Jürjo suurepärasele tööle valgustusajastu uurijana. Aga tema töö tulemusena on meile avanenud ka hea komparatiivajalooline võimalus järele mõelda selle arengu üle, mis iseloomustab patriootide maailmu isiksuste eripalgelistes joontes uusajal ? teel Baltimaade valgustusest nende rahvusluseni. Ning viimaks sealt edasigi, demokraatlikust natsionalismist politiseeritud rahvusromantismini, millega ajaloolise valgustuse programmideed jäävad opositsiooni.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming