Loodus ei peegeldu mitte kujus, vaid kujunemises¹

Lauri Laanisto

Uexkülli sõnaseadmise külluslik tihedus lubaks „Omailmasid” ilma vaevata ka näiteks proosaluulena käsitleda. Jakob von Uexküll, Omailmad. Koostajad Kalevi Kull ja Riin Magnus. Tõlkinud Mari Tarvas ja Krista Räni. Ilmamaa „Eesti mõtteloo” sari, Tartu 2012. 416 lk. Jakob von Uexküll on alles teine bioloog, kelle tekstide kogumik „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud. Poliitikagagi kätt proovinud rakubioloog Toivo Maimetsa artiklite kogumik,2 mis ilmus mõni kuu varem, ja siinkohal käsitletav teos on üpriski vastandlikud. Kui esimene on alles elava ja täies loomejõus teadlase (Maimets on sündinud 1957. aastal) n-ö publitsistlik vahekokkuvõte, siis von Uexkülli (1864–1944) tööde valikus valdavad tema elu hilisperioodil valminud kirjutised. Koos teise baltisakslase Karl Ernst von Baeriga on von Uexküll üks mõjukamaid Eestiga seotud loodusteadlasi läbi ajaloo ning nagu raamatu järelsõnaski osutatakse, on päris mitu põhjust, miks valik tema tekstidest maakeeles ilmutada. Kõigepealt juba see, et kui välja arvata „Rännud loomade ja inimeste omailmades”, mis ilmus 1999. aastal Eesti Looduses järjeloona, siis pole ükski „Omailmades” trükitud tekstidest enne eestikeelsena ilmavalgust näinud ja õigupoolest ongi käesolev teos alles esimene von Uexkülli raamat eesti keeles. Määratles von Uexküll ju enda kodumaana üheselt Eestit ning pealekauba oli ta vaadetel tugev seos Eestis tema eluajal valitsenud intellektuaalsete voolude, eelistuste ja traditsioonidega (lk 385). Sestap tundub „Omailmade” ilmumine just „Eesti mõtteloo” sarjas igati õigustatuna. Kokku koosneb „Omailmad” viieteistkümnest mahult ja vormilt küllaltki varieeruvast tekstist, mis on jaotatud kuude ossa. Veidi tavatul moel algab raamat mälestustega, mis paigutatakse seda sorti kogumikes enamasti raamatu lõpuossa. Kuna von Uexküll läks pärast Tartu ülikooli lõpetamist tööle Saksamaale, edasi Itaaliasse ja mujale Euroopasse – ega ta teadlasena Eestis ju tegelikult kunagi ei töötanudki, käies siin vaid suviti puhkamas –, siis ehk soovisid kogumiku koostajad kohe alguses Jakob von Uexkülli sobivuse Eesti mõttelukku paika panna. Mitte et selles juba eeltoodud põhjustel kellelgi teab mis kahtlust oleks.

Paljuski nimelt omailmalisusest tõukuvate memuaaride tavapäratu asumine raamatu alguses tähendab ühest küljest seda, et lugeja saab kohe alguses aimu von Uexkülli lapsepõlve ja noorukiea kujunemiskeskkonnast, aga ka teda ümbritsenud baltisaksa suurmeestest (Alexander von Keyserling, Karl Ernst von Baer jt), ent seejuures visatakse ta otsemaid teooria tundmatutesse vetesse, sest omailmaõpetus ise tuleb alles raamatu kolmandas osas. Varase lapsepõlve üksikute, kuid eredalt meelde jäänud või sinna tuletatud pildikeste kaudu saabki ehk omailmade kontseptsiooni sellega veel mitte kursis lugeja kõige paremini tunnetada. Küllaltki isevoolulistena näivad meenutused on von Uexkülli siiski, arvestades tema teaduslikku pärandit, funktsionaalseks konstrueerinud; tema varaseimad mälestused (lk 9–10) pole juhuslikult seotud magnetite salapärase jõuga, sest nende nähtamatu ja valikuline mõjuvõim lähikonna objektide suhtes on ehk oma loomult kõige lähedasem füüsikaline nähtus omailmale.

Eluslooduses saavad objektidest küll subjektid, kuid nähtamatu ja valikuline tsoon nende ümber jääb – ja just seda eriomast mulli, mis iga elusolendit ümbritseb, millesse sattuvat tajutakse ja millest mõjutatud ollakse, omailmaks nimetataksegi. Kõik me märkame ja reageerime endale tuttavatele nähtustele, neile, mida oskame kuidagi määratleda. Samamoodi filtreerivad reageerimist väärivad asjaolud oma lähiümbrusest välja ka teised imetajad, samuti selgrootud loomad, pisemad olesed ja taimedki. Antropotsentristlikult lihtsustatuna näib omailma teooria kõigiti enesestmõistetavana, millegi sellisena, mis meie argiteadvuses teab kui tähtsat kohta ehk väärigi, ent saksa põhjalikkusega ainese läbi töötanud von Uexküll on märganud paljutki esmapilgul tähelepandamatut ning toonud välja terve rea aspekte nii inimese kui ka teiste oleste kohta. See võiks omailmade teooria enam-vähem kõigile lugejatele paeluvaks teha.

Huvipakkuvaid arutlusi peaksid Jakob von Uexkülli „Omailmadest” leidma nii humanitaarid kui ka reaalteadlased. Tema tekstide paratamatu transdistsiplinaarsus läheb von Uexkülli enda saksalikult rangete arusaamadega teaduse tegemisest nii mõneski mõttes küll vastuollu. On ju igasugune valdkondade segunemine tema meelest suisa kurjast (lk 158–159), ta manitseb ka biolooge ikka üksnes bioloogiaga tegelema, sest kõiksugu füüsikalised ja matemaatilised meetodid maailma kirjeldamisel on täiesti tegelikkusekauged (lk 215). Tema enda arusaam looduse toimimisest oli tugevasti mõjutatud von Baerist, eriti von Baeri seaduste hierarhilisest plaanipärasusest, ja Kantist, kelle õpetuse laiendustena ta oma biofilosoofilisi arusaamu käsitleski (lk 390). Ent terminoloogiliselt kaldub ta liikidevahelisi interaktsioone ja ökosüsteemi tasandi protsesse hoopiski muusikateooriast tuttavate mõistetega seletama (lk 191–195). Nii jõuavadki von Uexkülli kõvateaduslikult range ja sihipärase teadusliku tegevuse viljad paberile hoopis poeetilistesse äärmustesse kalduvatena, näiteks: „Eriliselt huvitav oleks omavahel võrrelda kahe teineteisega sobitunud elusolendi, näiteks kimalase (Bombus) ja lõvilõua (Antirrhinum) partituuri, mis lõpuks ühesuguse harmooniaga kokku kõlavad, kui kimalane lillest mett ammutab ja lill tiivulist sõpra armusaadikuna kasutab” (lk 230); seda laadi sõnaseadmiste külluslik tihedus võimaldaks „Omailmasid” ilma vaevata ka näiteks proosaluulena käsitleda. Samuti meeldib von Uexküllile tuua eluslooduse toimimisest paremaks arusaamiseks rohkelt näiteid inimese igapäevaelust, ja et ta ise elas baltisaksa aadli romantilis-idüllilikku elu, siis näib tema vaatevinklist ka loodus toimivat tõepoolest kõikehõlmavas harmoonilises mullis. Nii sunnib partituur ämbliku rätsepmeistriks, kes kärbse jaoks oskuslikult niite kokku lõimib (lk 333–335), ning samamoodi, nagu maiasmokk otsib saiast välja rosinad, valib puuk oma ümbrusest välja võihappe (lk 89).

Ega von Uexküll peagi omailmaõpetust mingiks uueks maailma muutvaks teaduseks, vaid pelgalt väikeseks jalutuskäiguks läbi tundmatute ja nähtamatute maailmade (lk 79). Ent kuna iga organismi omailm tahes-tahtmatult ümbritseb, tema elutegevust suuresti suunab ja määrab, ning teiste oleste omailmadega suhestab, siis ulatuvad selle teooria kombitsad möödapääsmatult kõikjale. See, kuidas me maailma nii ajas kui ka ruumis tunnetame, on kaua aega püsinud ja püsib siiani filosoofias olulise teemana, olgu siis fenomenoloogias, metafüüsikas või vaimufilosoofias. Puhtteoreetilistele mõttesuundadele lisaks ulatub maailma tunnetamise teema ka praktilisemate käsitlusviisideni, alates rakenduspsühholoogiast kuni eneseabiesoteerikani välja. Omailmade teooria argirakendamist soovitab ka von Uexküll: „Oleks väga soovitav, et igaüks meist püüab süüvida oma tuttavate omailmadesse. See hoiaks ära palju vääritimõistmisi ja korrigeeriks kõige kasutoovamal viisil enesega rahulolevat pettekujutlust, mis on õhku täis kriitikutel, kes enda meelest ainsana püsivad reaalsuse pinnal” (lk 203). Puhtrakendusliku loomuga on ka von Uexkülli teadusliku pärandi ehk kõige järjepidevamana püsinud suund, nimelt koerte omailmauuringud ühes tema enda välja töötatud treeningmeetoditega, mida rakendatakse siiani näiteks Saksamaal juhtkoerte koolides.

Kitsamas mõttes bioloogia seisukohast on von Uexkülli tööd paljuski aegunud, sest kuigi ta hindab näiteks Mendeli seadusi ja geneetikat uute bioloogiliste teadmiste allikana, siis tõlgendab ta darvinismivastasusest tingituna selle valdkonna arengut kohati otse vastupidiselt sellele, mis meile nüüdseks teada. Nii väidab ta, et Mendeli avastused on ümber lükanud oletused selle kohta, et „sügoodi mikrostruktuuris on sellised tööriistu loovad tööriistad, mis jäävad küll meie silmale nähtamatuks, täiesti olemas” (lk 227). Bioloogiliseks algelemendiks peab ta hoopis protoplasmat, mille aine ja vorm võib küll varieeruda, ent mis kannab elu olemust ja koos sellega ka seda salapärast looduse plaani, mille päritolu ja kavandaja ning täpsema struktuuri ja toimimismehhanismide kohta von Uexküll küll kahjuks midagi ei maini. Nii on bioloogi seisukohalt „Omailmasid” hea lugeda hoopis teadusajaloolisest vaatenurgast, et saada aimu bioloogia üldteoreetilisest arengust kahe maailmasõja vahelisel ajal, samuti toonastest teadusfilosoofilistest tendentsidest. Päris mitmel puhul tundub, et marasmilisest enesekindlusest pakatav von Uexküll elas ja tegutses oma elu lõpudekaadil väga rangelt piiritletud teaduslikus omailmamullis. Kuhni paradigmateooria ilmutuseni oli aga veel aastakümneid …

Biosemiootika küllaltki hiljuti tekkinud valdkonnas on omailmateooria aga jõuliselt kanda kinnitanud. Suvel Tartus peetud 12. biosemiootika maailmakongressil3 käis von Uexkülli nimi päris paljudest ettekannetest läbi, tema teaduslikule perspektiivile oli pühendatud eraldi ettekannete sessioon ning konverentsi kogumikus nimetatakse teda legendaarseks proto-biosemiootikuks. Määratlevad ju „Omailmade” mõlemad koostajadki, nii Kalevi Kull kui ka Riin Magnus end vähemalt eelkõige biosemiootikutena ning mõlemad on püüdnud von Uexkülli kunagisi ja praeguseks oma vormilt ehk nüüdisaegse teaduse raamistikku mitte hästi mahtuvaid mõttearendusi tänapäevasesse teadusmõttesse ümber panna.4 Suure ja oskusliku töö von Uexkülli tekstide maakeelde ümberpanemisega on ära teinud ka tõlkijad Mari Tarvas ja Krista Räni. Lisaks autori tekstidele leiab raamatu lõpust ka suurepärase järelsõna, põhjalikud ilmumisandmed, eraldi nime- ja terminiloendi ning lühiülevaate Uexküllide suguvõsast. Kes on järgmine? Von Baer?


1 Lk 231

2 Tiit Kändler, Inimesest molekulaarbioloogi silma läbi. – Sirp 25. I 2013.

3 http://www.ut.ee/SOSE/conference/2012_biosemiotics/

4 Näiteks: Riin Magnus (2008) Biosemiotics Within and Without Biological Holism: A Semio-historical Analysis. Biosemiotics, 1, 379–396; Kalevi Kull (2009) Biosemiotics: to know, what life knows. Cybernetics and Human Knowing, 16, 81–88; Kalevi Kull (2010) Ecosystems are Made of Semiosic Bonds: Consortia, Umwelten, Biophony and Ecological Codes. Biosemiotics, 3, 347–357.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming