Looduslikult kestliku ja inimlähedase elu otsingud

Martin Mölder

Ideaalid nagu vabadus, võrdsus, demokraatia ja enesearendamine on ökokogukondades tihti sügavamalt ja sisulisemalt realiseerunud kui ühiskonnas, kus need mõisted tekkisid.        Airi-Alina Allaste (toim), Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas. Sarjas „Acta socialia”, TLÜ Kirjastus, 2011.  350 lk.        1960.-1970. aastatest peale teame, et inimühiskonna kasv ülejäänud keskkonna arvelt ei saa olla piiramatu ning et inimene ei saa olla looduse absoluutne valitseja. 1980ndate lõpust (jah, juba siis oli see selgeks saamas) teame, et inimtegevuse mõju globaalsele ökosüsteemile on olnud arvatust palju suurem ning on globaalse soojenemisena seadmas ohtu paljude  meie planeedi piirkondade elamiskõlbulikkust. Need fundamentaalsed arusaamad inimese ja looduse suhetest on viimasel ajal üha enam levinud ja kinnistunud, kuigi jäänud senini suhteliselt marginaalseks – tulevikust, loodusest ja inimestest vähe hooliv kapitalistlik tarbijaühiskond ei ole veel kuhugi kadunud. Kõnealuses kogumikus kirjeldatud ja analüüsitud ökokogukonnad on osalt selliste uute arusaamade kinnistumise üks tulemusi.         

Raamatus on tihti kasutatud mõistet „tuleviku labor”, millega viidatakse enamiku seesuguste kogukondade teadlikule püüdele mitte luua ennasthävitavaid sotsiaalse kooselu vorme. Teadusliku metafoori „labor” asemel,  mis loob assotsiatsioone väga rangete katsetingimuste ja protseduuridega, oleks ehk evolutsiooniline metafoor siinkohal sobivam. Inimesed kohanduvad kultuuriliselt selle sotsiaalse ja looduliku keskkonnaga, kus nad elavad, samamoodi nagu taimed ja loomad leiavad aja jooksul muutudes kõige „sobivama” viisi elamiseks ühes või teises ökoloogilises nišis. Mida enam levivad fundamentaalsed arusaamad, et inimühiskonna  ekspansioon ja ülemvõim looduse üle ei saa olla piiramatu, et inimeste tegevus on juba ületanud teatud piiri ning viimas globaalset ökosüsteemi tasakaalust välja; mida enam ollakse sellest tulenevalt seisukohal, et kestlikuks eluks on vaja teistsuguseid sotsiaalse ja majandusliku organiseerumise vorme, seda tõenäolisemalt tuleb juurde inimesi ja gruppe, kes üritavad oma eluviisi nende taustteadmiste ja -uskumustega kooskõlla viia. Õhu saastatus  hävitab puukoorel kasvava sambla ning peagi on liblikad, kes enne olid enda lindude eest varjamiseks samblavärvi, muutunud samal eesmärgil puukoore-värviliseks. Need, kes ei muutunud, söödi ära. Inimeste igapäevast ühiskondlikku elu reguleerivad ideed üritavad samamoodi kohanduda oma keskkonnaga ehk üleüldiste fundamentaalsete ning tihtipeale alateadlikult omandatud ja järgitavate kultuuriliste taustarusaamadega. Kui see taust  on nihestumas või rebenemas, siis on paratamatu, et hakkab tekkima uusi ühiskondliku elu nähtusi. Mõned neist ehk jäävad mingis vormis mõneks ajaks kestma, enamik ilmselt hääbub, moondub või sulandub. Seega võib öelda, et sarnasust on rohkem elu evolutsioonilise voolavuse kui range teadusliku katsetamisega. 

Samuti on ehk mõiste „ökoküla” või „ökokogukond” mõnevõrra eksitav ning piiratumaid assotsiatsioone tekitav kui võiks. Nende sõnade alla paigutatud nähtuste kompleks on palju mitmekesisem, kui komponendid „öko-”, „küla” või „kogukond” esmapilgul võivad mõista anda. Tõsi, kogukonnale iseloomulikud tihedad, lähedased ning püsivad inimestevahelised suhted ning looduskeskkonnaga arvestav ja sellega tasakaalu taotlev eluviis on tugevad ühisnimetajad. Kuid tegelikkus on palju mitmekesisem, kui esmalt arvata võib, nagu on ka näha sellest raamatust. Kogukondlik eluviis ja tasakaal loodusega ei tähenda ilmtingimata eraldatuna askeetlikult metsas elamist, kuigi leidub ka selliseid kogukondi. See mõiste hõlmab nii linnas kui maal tegutsevaid inimgruppe ning projekte, mille vahel võib olla vaid esmapilgul vaevumärgatav perekondlik sarnasus. Ei  ole ka ranget ühendavat ideoloogiat või doktriini peale kogukonna ja kestlikkuse idee. Ei ole olemas etteantud viisi, kuidas kokku õmmelda kaasaegses maailmapildis tekkivaid või süvenevaid rebendeid, vaid palju mutatsioone, mis sarnanevad üksnes eesmärgi poolest täita sama tühimik. Võib-olla seoks seda mitmekesisust paremini sõnapaar „kestlik kogukond”, eriti kuna „öko” on turumajandus juba edukalt hõivanud ning oma tähendusest tühjaks lasknud,  mille tulemusena „öko” pole sageli enam üldse väga öko.     

Kõnealune kogumik ning mitmete autorite kirjutatud artiklid on kokkuvõttes sama mitmetine nagu nähtus, mida kirjeldatakse. Siin  on natuke juttu Eestist ja natuke välismaalt, natuke üldisest kontekstist ja arusaamadest ning natuke konkreetsest praktikast, natuke elust linnas ja natuke elust maal. Seega peegeldub selle raamatu sisus nähtus, millest on jutt. Tegemist on väga hea laiemale avalikkusele mõeldud sotsiaalteadusliku kogumikuga. Räägitakse probleemist või teemast, mis on oluline ja avalikkusele tuttav, ning tehakse seda viisil ja keeles, mis ka sotsiaalteaduste taustata  inimesele peaks olema hoomatav. Suurem osa sotsiaalteadustest ei pruugi ja osalt ilmselt ei peagi nendele kriteeriumidele vastama. Ja mis sest, et mõnes kohas võib piir vettpidavate üldistuste ja spekulatsiooni vahel natuke hägustuda – uurimuste puhul, kus allikmaterjalideks on piiratud arv intervjuusid, nende analüüsiga aga soovitakse öelda midagi suurt ja põhjapanevat, on see tihti sümptomaatiline.   

Raamat koosneb kahest osast, millest esimeses on 16 intervjuu põhjal, mis hõlmasid „ökokogukondadega seotud inimeste tuumiku” Eestis, seatud eesmärgiks välja selgitada ja analüüsida sellistes kogukondades ringlevate ideede ja uskumuste sisu ning iseloom. Käsitletud on teemasid nagu eluase ja inimestevaheline lähedus, laste kasvatamine ja õpetamine ning soorollid. Raamatu teises  osas on keskendutud konkreetsete juhtumite kirjeldamisele ja analüüsile ning lugejale on visandatud pilt nii kodumaiste (Uue Maailma Selts ja Lilleoru ökoküla) kui välismaiste kogukondade ning nende liikmete iseloomust. Kokku moodustab see nii abstraktsete uskumuste või ideaalide kui ka käegakatsutavate juhtumite komplekti. 

Raamatu ehk üheks tugevamaks küljeks  on ka see, et päris kindlasti kõnetatakse oma lugejat mõnel viisil ning suunatakse ta järele mõtlema ka oma hoiakute ja uskumuste üle. Teemad, mida raamatus käsitletakse, on elulised ja puudutavad igaühte. Nii pole see artiklite kogumik mitte üksnes ökokogukondade ideelise maastiku või tegevuse tutvustus, vaid ka rännak ja refleksioon, mis paneb proovile lugeja arusaamad soorollide, inimestevaheliste suhete, hariduse ja muu käsitletu osas. 

Eriti kontekstis, kus väheste intervjueeritute taust ja seotus Eestis ökokogukondadega jääb pikemalt avamata ning kogu lugemise ajaks jääb õhku rippuma küsimus: kui palju need kirjeldatud ideed mulle ikkagi ütlevad käsitletava liikumise kohta kas või siinsamas Eestis? Kuna valdkond on äärmiselt mitmekesine ning üritatakse puudutada selle nii ideelist kui ka praktilist tasandit, ei saagi ehk nõuda väga suurt fokuseeritust. Kui raamatu eesmärgiks  on käsitletava nähtuse esmane avamine lugejat kaasaval viisil, siis see on täidetud probleemideta. Püüdes mõtestada ja tõlgendada taoliste kogukondade iseloomu, ei ole keeruline näha, et tänapäevase tavapärase eluga võrreldes on tegemist ühelt poolt väga kaugete, kuid osalt ka lähedaste nähtustega. Ilmselt peab kestlik elustiil tähendama midagi radikaalselt erinevat vales suunas kulgevast peavoolust – sama erinevat nagu on tänapäeva ühiskond ja premodernne  ühiskond. See ei tohi aga tähendada tagasi minevikku (nt traditsiooniline maaelu) pöördumist, nagu sellest paljud on aru saanud ja nagu mõned ka seda on propageerinud. See saab ainult tähendada eluviisi, kuhu on integreeritud tänapäeva ühiskonnast need olulised ja kasulikud ideed ja sotsiaalsed struktuurid, mis ei ohusta inimkonna ja meie planeedi tulevikku.     

Kindlasti on teadus kui teadmiste valideerimise süsteem midagi, millest inimkond ei tohiks lahti öelda. See saab tähendada eluviisi, kus on hüljatud tegevus ja arusaamad, mis on meid viimas ökoloogiliste ja sellega kaasnevate sotsiaalsete kriisideni, ennekõike ehk paljud kapitalistlikud tootmis- ja tarbimisstruktuurid ning individualism, s.o arusaam, mis võimaldab isiklikku kasu  taga ajades teised inimesed ja looduse jalge alla tallata. Kui tagasipöördumise hõng ning impulss vastanduda on liiga tugev, ei suuna see loovalt mõtlema, mis praeguses ühiskonnas on päästmist väärt. Seega pole ehk kasulik rääkida tagasipöördumisest loodusesse, kuigi kuhugi tuttavasse kohta minna on alati lihtsam, vaid radikaalselt muutunud viisil edasiminekust, mis on paratamatult keerulisem, kuna ei ole teada, mis sobib või mis õnnestub.   

Liiga tugev vastandumine peavoolu eluvormide või mõttelaadiga võib ka kergesti minna üle piiri absurdini, nii et inimesed elavad rohkem oma fantaasiates kui reaalses maailmas, kui habras see reaalsuse mõiste ka ei oleks. Tagasi hakkavad tulema sellised mõisted ja  olendid nagu „hinged”, „inglid”, salapärased „energiaväljad”, a priori olemas „sisemine tarkus”, „algolendid”, „ilmutused”. Võivad tekkida pseudoteadused („paralleelsed teadused”), mis matkivad teaduse mõisteid või kuvandit ning kasutavad seda ära pseudoreligioossete ideede (nagu „spirituaalne füüsika” ning mõtteid ja ideid kandvad „energiajõed”) või „seadmete” (mis teevad taimede muusika kuuldavaks või mõjutavad inimeste ja keskkonna „energiaid”) konstrueerimiseks ning inimeste neisse uskuma panemiseks.         

Tõepoolest, pseudoreligioossed ideed võivad olla vajalikud mõnede eesmärkide saavutamiseks ja hoiakute loomiseks (nt meelekindlus, ühtsus või sügava ühenduse loomine loodusega), mis iseenesest on igati aktsepteeritavad, kuid ohtlikud on sellised mõttemudelid ehk siiski. Tekib risk reaalsusest kaugeneda ja jõuda tagasi maailma, kus kõige olulisemat rolli mängisid olendid ja jõud, mis olid välja  mõeldud, ning kus inimesed elasid palju suuremal määral omaenda fantaasias kui praegu. Väljakutse võiks just olla luua hoiakud ja praktika, mis ei vii tagauksest fantaasiamaailma, kus nii hea kui halva piir langeb kokku inimese ettekujutusvõime piiriga. Meil ei ole vaja uusi religioone, eriti kuna teaduslik maailmapilt ei välista, vaid sageli pigem toetab kogukonda inimeste kooselu vormina, meditatsiooni kui enesehooldamise praktikat ja üleüldist looduslähedast  eluviisi.     

  Seesugused kogukonnad on aga tihti paljuski lähemal peavoolu ühiskonna ideaalidele (just ideaalidele, mitte praktikale), kui seda arvata võiks. Ideaalid nagu vabadus, võrdsus, demokraatia ja enesearendamine on nendes kogukondades tihti palju sügavamalt ja sisulisemalt realiseerunud kui selles ühiskonnas,  kus need mõisted tekkisid, kuid kus nende realiseerimise suhtes valitseb väga küüniline ja silmakirjalik hoiak. See sarnasus/erinevus avaldub kas või kogukondade loomises eneses. Ilmselt on praeguseks väga paljud inimesed võtnud omaks teadmise, et senine piiramatu tarbimine ja looduse ekspluateerimine ei saa päris nii edasi kesta ning midagi peab muutuma. Enamik jääb aga ootama, et midagi lihtsalt juhtuks või et kuskil keegi midagi ära teeks,  ega vaevu ise midagi muutma või tegema. Kogumikus käsitletud ökokogukonnad on aga väga hea näide, kuidas inimesed on tulnud kokku, et üheskoos midagi teha ja muuta. Selles mõttes on tegemist võrreldamatult parema demokraatia näitega, kui seda on tänapäevased poliitilised süsteemid. Sama käib ka vabaduse ja võrdsuse kohta. Kogukondade loomine ja nende elurütm pakub inimestele palju suuremat vabadust iseenda ja oma keskkonna vormi  kujundada ning teha seda kontekstis, kus inimestevahelisi suhteid ei lõhu või lõhesta suured erinevused võimus, staatuses ja ressurssides. Vaatamata sellele, et rõhk on kogukonnal ja mitte indiviidil, võib sellistes kogukondades näha ka palju suuremat tähelepanu enese tundmaõppimisele ja arendamisele (nt meditatsiooni kaudu), kui peavoolu individualistlikus ühiskonnas. Seega on paradoksaalsel viisil tegemist ka kogukondadega, kus paljud peavoolu ühiskonnas deklareeritud, kuid praktikas silmakirjalikult ignoreeritud väärtused ja ideed on sageli leidnud palju sügavama kandepinna ja sisuliselt realiseerunud.       

Artiklite kogumik „Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas” on kindlasti kasulik ja põnev lugemine kõigile, kes on huvitatud kestliku ühiskonna problemaatikast. Seal on avatud killuke tollest väga mitmekesisest maailmast nii Eestis kui ka väljaspool ning tehtud seda muuhulgas ka teemade kaudu, mille peale tasub igaühel aeg-ajalt natuke mõelda – olgu siis lood „ökoga” nii, nagu need kahjuks seni veel on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming