Loomad mütoloogias ja religiooniloos

JAAN LAHE

Kuigi interdistsiplinaarsus on tänapäeva teaduses pigem reegel kui erand, piirdub see humanitaarteaduses enamasti paari ajalooliselt seotud ja teineteisele lähedase distsipliini meetodite ja uurimistulemustega arvestamisega. Näiteks tuleb vanaaega uurival ajaloolasel arvestada klassikalise arheoloogia, klassikalise filoloogia, epigraafika ja numismaatika uurimistulemustega. Aleksei ja Marcus Turovski uus raamat väärib tähelepanu selle poolest, et siin ületatakse tavapärase interdistsiplinaarsuse piirid ning samu uurimisobjekte – loomi ja linde – vaadeldakse korraga nii zooloogia kui ka võrdleva mütoloogia vaatenurgast. Ja selline lähenemine on igati põhjendatud, sest mütoloogiliste loomade aluseks on ju looduses elavad loomad.

„Teekond urust templisse“ ei ole süstemaatiline käsitlus kogu maailma faunast, mida oleks ilmselt raske ühe raamatu kaante vahele paigutada, vaid Turovskitele iseloomulikus mõnusas ja muhedas vestelises stiilis pilguheit valitud looma- ja linnuliikide maailma ning nende loomade kajastumisse rahvaste müütides ja uskumustes. Müütides näevad Turovskid inimese loovuse väljendust, püüet seletada maailma ja nähtusi keele abil. Nad ütlevad, et müütide süsteemi, mille järgi ja mille abil inimkond elab, võib kujutada kui inimese semiootilist genofondi, kus mõiste „geen“ asemel kasutatakse mõistet „meem“. Seega on mütoloogia kui meemofond (lk 7).

Mõiste „meem“ (ingl meme) võttis teatavasti kasutusele Richard Dawkins oma 1976. aastal ilmunud kuulsas raamatus „Isekas geen“, kus ta oletab, et meemid, milleks on ideed, tavad ja muud infokogumid, levivad eeskätt imiteerimise teel ja neil on inimkultuuris samasugune funktsioon nagu geenidel bioloogilises pärilikkuses. Meemid aitavad inimesel kohaneda oma keskkonnaga ja võime neid luua on eelis, mis teistel elusolenditel puudub. Müütide kaudu antakse seega edasi meeme ja sellega juhivad Turovskid tähelepanu ühele müütide olulisele funktsioonile, millele on juhtinud tähelepanu ka paljud tänapäeva müüdiuurijad. Müüti ei peeta enam ammu pelgalt maailmaseletuseks, nagu seda tegi XIX sajandil nn mütoloogiline koolkond müüdiuuringutes, vaid selles nähakse eeskätt ühiskonda korraldavat nähtust, mis pakub kindlaid käitumismustreid, loob grupi ühist identiteeti ning aitab seeläbi inimesel kohanduda oma sotsiaalse keskkonnaga.

Seletanud oma vaatenurka müütidest, hakkavad autorid tutvustama üksikuid linnu- ja loomaliike ning nende kajastumist rahvaste mütoloogias. Nad annavad esmalt ülevaate vastavast liigist looduses ning seejärel tema avaldumisvormidest müütides. Nagu ootuspärane, pärineb suurem osa toodud näidetest traditsiooniliste kultuuride müütidest, milles loomadel on vaieldamatult olulisem koht kui vanade kõrgkultuuride omades. Selliseks müüditegelaseks on näiteks kaaren ehk ronk, kes esineb traditsionaalkultuuride mütoloogias nii maailma looja ehk demiurgina, triksterina kui ka kultuuriheerosena – nii tähistatakse religiooniloos olendit, kellele omistatakse kultuurinähtuste ja eluks vajalike oskuste leiutamist ning nende andmist inimestele. Peale selle on ta ka tootemesivanem.

Ent loomulikult ei ole saadud minna mööda ka Mesopotaamia, Egiptuse, Kreeka ja India vanadest kõrgkultuuridest. Eriti rohkesti näiteid pakuvad siin Egiptuse ja Vana-India tsivilisatsioonid, milles loomakujulistel jumalustel ja jumaluste loomakujulistel ilmumisvormidel on olnud eriline koht. Meenutagem vaid egiptlaste loomapäiseid jumalaid, mis tekitasid kummastust juba vanades kreeklastes (sest neile oli mõistetamatu, kuidas mõistusega inimene saab alanduda nii madalale, et kummardab jumalatena ilma mõistuseta loomi; iroonia seisneb selles, et kreeklaste endigi müütides võisid suured jumalad endale looma kuju võtta), india elevandipäist jumalat Ganešat või ahve, kes on olulised nii india kui ka egiptuse pärimustes.

Turovskid näitavad veenvalt, et paljud loomadega seotud müüdimotiivid on inspireeritud reaalsete loomade välimusest või käitumisest. Loomi on ikka peetud kummalisteks ja salapärasteks nagu jumalaidki ja nagu jumalatele, on loomadelegi omistatud üleloomulikke võimeid. Ent sageli on olnud inspiratsiooniallikaks ka mõne loomaliigi konkreetne joon. Nii seletavad Turovskid näiteks (mürk)mao, pikse ja vihma seoseid mitme rahva mütoloogias analoogia põhjal: „Mao mürgi vapustavalt võimas toime on tekitanud oletatavasti kujutluspilte piksenoolest kui maost. Pikse tappev ja hävitav jõud seostub maolaadse kujuga ning ilmne, n-ö sündmuslik seos vihmaga sobib suurepäraselt mütoloogilise teadvuse ettekujutusega maost kui äärmiselt dialektilisest nähtusest ja mõistest. Ta on taevane tuli, ta on tapvalt mürgine ning ta on taeva ja maa vahelise vee liikumine. Tuldsülgavaid roomajaid reaalselt olemas ei ole, kuid mao, eriti mürgise mao hammustus meenutab eelkõige ülivõimsat põletust.“ (lk 39).

Loomi on ikka peetud kummalisteks ja salapärasteks nagu jumalaidki ja nagu jumalatele, on loomadelegi omistatud üleloomulikke võimeid. Aleksei Turovski joonistus. Repro

Kui tulla tagasi võrdluse juurde meemidega, võib viimaste ja müüdimotiivide sarnasust näha nende muteerumises. Selliste muteerumiste kohta toovad näiteid ka Turovskid. Näiteks räägivad nad sellest, kuidas teatud traditsionaalkultuuride müütilised loom- või lindkangelased on kokkupuute mõjul monoteistlike religioonidega demoniseerunud: „Monoteistlikes religioonides ja nendega seotud madalas mütoloogias toimub paljude loomaliikide polüteistlikes süsteemides esinevate zoomorfsete klassifikaatorite kujundi ja iseloomu transformatsioon. Ja seda enamasti demoniseerumise suunas.

Olgugi, et ronk oli õige mitmes mütoloogias deemonlik tegelane ka enne monoteismi mõju kasvu, näiteks jakuutide mütoloogias on ta ülimalt ohtlik ja deemonlik Ulu Tojoni (müütilise mustade šamaanide pealiku) käsilane, on kristluse mõju ronga mütosemiootikale olnud palju ulatuslikumalt negatiivne. Näiteks Põhja-Ameerika loodeosa indiaanlastel on ronk kindlalt seotud maailma uputusega. See müüt on suure tõenäosusega pärit kristlikelt misjonäridelt: kui Noa saadab ronga maad otsima, siis lendab ronk ega naase. Karistuseks muudetaksegi ronk üleni mustaks.“ (lk 25–26) Samalaadse demoniseerumise on juba varasemal ajal teinud läbi maod, keda varasemates kultuurides seostati allilma, viljakuse, surematuse ja tarkusega, ent kellest judaistlikus ja kristlikus traditsioonis saavad radikaalse kurja ehk saatana kehastused (lk 44–45).

Ent Turovskid ei kirjelda ainult loomade käitumist ja eluviise kui müütide inspireerijaid, vaid aitavad meil mõista ka teatud nähtusi ühiskonnas. Võtame kas või sellise nähtuse, nagu seda on foobiad. Turovskid seletavad, kuidas tekib ofiofoobia ehk serpentofoobia – hirm madude ees: „Inimeste hirmud madude ees on levinud üle kogu maailma. Ka nendel rahvastel, kes elavad maadel, kus looduses ei ole kuigivõrd mürgiseid madusid (näiteks tavaline rästik) või puuduvad need sootuks (Iirimaa). Ometi ei ole madude kartus inimesel ilmselt kaasa sündinud. Tavaliselt ei kohta me pelglikku reaktsiooni madude suhtes lastel, kes on alla kahe aasta vanused. Ega ka lastel, kelle perekonnas ei ole madude kartust ning keda ei ole seetõttu mingil põhjusel hoiatatud. Ilmselt areneb ofiofoobia või serpentofoobia kolmel võimalikul alusel: esiteks isiklik traumaatiline kogemus (mis on enamasti ka koertekartuse põhjustaja), perekonna traditsiooniline negatiivne ja hirmudega otseselt seotud suhtumine, ja kolmandaks kultuurilis-traditsiooniline, eelkõige mütoloogiline madude kartus [—].“ (lk 46). Tõenäoliselt aitab see seletus mõista ka seda, kuidas tekivad inimeste irratsionaalsed hirmud neile mõistetamatute kultuurinähtuste või inimgruppide suhtes, kelle põhitunnuseks peetakse erinemist „meist“.

Turovskite uus raamat on hea teejuht kõigile, keda huvitavad looduse ja kultuuri suhted, inimese koht loomariigis ja loomade koht „inimriigis“. Raamatu ainsaks puuduseks on kohati soovida jättev toimetajatöö võõrnimede edasiandmisel ning kindlasti oleks raamatule kasuks tulnud ka register, mis hõlbustaks lugejat huvitavate märksõnade leidmisel pärast esmakordset lugemist.