Loomemajanduse läbimurdeline aasta?

Veiko J?son

Loomemajanduspoliitika ei ole samastatav kultuuripoliitikaga ega asenda seda kunagi.  

Võtsin aega, et heita pilk loomemajanduse kajastustele kultuurilehes, ja leidsin tulemuse olevat isegi üsnagi kopsaka, kvantitatiivselt. Sellele kirjatööde hulgale on lisada muud avalikku tähelepanu pälvinud ettevõtmised nagu Päevalehe eriväljaanne, kultuuriministeeriumi ja Tallinna linna tellitud uurimused, kaks loomemajandusele pühendatud konverentsi, üks üldisem, teine lokaalsem, ning otsapidi ka Tartu kultuurikonverents, kus räägiti küll kultuuri majandamisest, kuigi mitte päris loomemajanduslikus kontekstis. Kui kõige tipuks meenutada ärateenitult positiivse vastukaja saanud disainiaasta temaatikat oma immanentse loovuse ja majanduse seostatusega, siis võiks aastat pidada lausa läbimurdeliseks. Või siiski ainult mööndustega?

Kindel on see, et loomemajandus kultuuriruumi puudutava uudse teemana on tekitanud nii ärgitust kui ärritust. Sirbis ilmunud kirjutiste põhjal tundub, et viimast äratuntavalt rohkem. Kui ärritust tekitab teadmatus ja soov asja selgemaks teha, mõelda, uurida, siis võib võtta seda kui positiivset intellektuaalset ergastust. Meil ei ole aga tõesti mõtet jaotada antud teemast kõnelevaid isikuid loomemajanduse eestkõnelejate ja kriitikute leeri ning oodata nende vahel mingit kirgikütvat draamat, mille tulemusel sünnib tõde. Peaksime pigem lähtuma postmodernse ühiskonna paradigmast, milles puudub koht massiivsete diskursuste kokkupõrkeks, olgu nendeks antud juhul majandus ja kultuur. Selles suhtes on isegi kohasem lähtuda Immanuel Wallersteini väitest, mille kohaselt on alusetu rääkida modernismist, veel vähem postmodernismist, kuna kõik on üks kestvus. Tegemist on erinevate võimalikkuste põimumisega, sest ka ühiskond ja selle struktuurid ei ole midagi püsivat ja etteantut, vaid arenevad pidevalt suureneva vastastikuse sõltuvuse ja keerukustumise suunas. Kui võtame kõik selle, näiteks totaalselt muutunud sotsiaalse kommunikatsioonivälja, iga päev vaikivalt ja märkamatult omaks, siis sageli on hoopis suurem probleem selle endale teadvustamisega.

Viimased kakskümmend aastat on olnud murrangulised kogu maailmale ning toonud kaasa olulisi muudatusi kapitalistliku ühiskonna sotsiaalsetes struktuurides. Tänu meie ühiskonna põhimõttelisele avatusele ja orgaanilisele seotusele maailmasüsteemis toimuvaga mõjutab see kõik ka meie tänast tegelikkust. Eelkõige on see seotud info- ja kommunikatsioonitehnoloogilise revolutsiooniga, mistõttu me ei räägi täna enam postindustriaalse, vaid teadmistepõhisest ühiskonnast ja majandusest, mis ilmselgelt soodustavad innovatsiooni ja loovust, muutes need olulisteks sisenditeks majandussüsteemi uutes väärtusahelates. Loovuse sisuline tähendus sellega ei muutu, kuid omandab uue väärtuse valdkondades, kus seda on seni peetud vähetähtsaks või isegi väliseks. Praktiliselt kõik loovmajandust analüüsivad autorid viitavad tavateadvuses kinnistunud loovuse ja majanduse dihhotoomiale, mis aga tegelikkuses on juba peaaegu ületatud. Veel hiljaaegu valitses ka sügavalt juurdunud arusaam, et teaduslik mõtlemine ja loominguline mõtlemine erinevad olemuslikult teineteisest. Kui keegi nii ka praegu arvab, siis üldine vaade on muutumas pigem vastupidiseks. Loovuse laiendamine valdkondadele, kus inimtegevuse sisuks on ideede genereerimine või mittestandardsete probleemide lahendamine, mis leiavad väljenduse mitmesuguste tegevusvormide kaudu (ammendav loetlemine osutuks pea võimatuks), võib kaotada midagi loovuse salapärasest aurast ja romantilisest privilegeeritusest. Kuid väita, et seeläbi on mingil moel kahjustatav kultuuri positsioon ühiskonnas, on otseselt väljendudes lühinägelik.

Eespool kasutasin sõna “loovmajandus”, mis tuleneb veel kujunemisjärgus teadmistepõhise majanduse laiemast kontekstist, mis haarab endasse ka teaduse ja innovatsiooni, protsesside disaini ning juhtimise, mille puhul on loovus oluline alge. Loomemajandus on turusuhetega reguleeritav kultuuriline lisaväärtust loov tegevus, sealhulgas ka kaudselt intellektuaalset tegevust stimuleeriva ja elamuslikkust pakkuva keskkonna kujundamise kaudu. Esimeses kontekstis vaatleb niinimetatud loova klassi teket ja enesekehtestust ka Richard Florida, kelle laiahaardelise ja hoogsa sotsiaalantropoloogilise analüüsiga loovate inimeste rollist kaasaegses ühiskonnas võib lõpuni mitte kaasa minna, kuid tema esitatud väiteid on võimatu jätta tähelepanuta. Paraku tundub, et mitte ükski loovmajanduse teemadel sõnavõtnu pole vaevunud tema töid isegi läbi sirvima, peale Ando Keskküla, kes juba aastaid on püüdnud seda teemat missioonitundega üleval hoida.

Olukord teadmistega pole parem ka loomemajandusena käsitletava osas. Kuna Eestis võeti kontseptuaalseks aluseks brittide suhteliselt kitsas ja traditsioonides kinni kultuuritööstuse käsitlus, mis piirdub põhiosas traditsiooniliste kultuuriloome valdkondadega, siis oleks vähemalt põhjust tutvuda millegagi suurest hulgast brittide poolt sellel teemal kirjapandust. Või vähemalt mõttega läbi lugeda Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi ülevaatlik teemakäsitlus, mis muuhulgas seletab üsna arusaadavalt ära ka mikromajanduslike klastrite kui sünergeetilist lisaväärtust loovate mitteformaalsete koostööorganisatsioonide olemuse, mida on arutlustes püütud müstifitseerida. Mikko Lagerspetzi osutatud väga vajalik arutelu kultuuri ja majanduse suhte üle on võimalik vaid siis, kui see on professionaalne ja põhineb teema piisaval tundmisel. Tänaste mõtteavalduste lähtealuseks on ainuüksi kultuuriministeeriumi tellitud uuring ja selle juurde kuuluv lühiülevaade koos soovitustega, mis on eelkõige instrumentaalse väärtusega ega ava loomemajanduse sisu ega tausta piisavalt. Seda ei tee ka mingid ajaleheartiklid oma piiratud mahtude tõttu. Eestikeelsete allikate puudumise tõttu tuleb paratamatult pöörduda muukeelse kirjanduse poole, mis tänapäeval peaks olema lihtne ja sellises olukorras enesestmõistetav. Praeguste arutluste enesekaitselist üldtooni on tegelikult tänases päevas raske mõista ja põhjendada. Seda võiks võrrelda põllumeeste avaldusega, kes teatavad, et nemad künnavad, külvavad ja lõikavad ning ei saa aru, kellele on vaja põllumajandust.

Ühte tahaksin ma rõhutada ja isegi nii suurte tähtedega välja kirjutada, et see seisaks kõigil väga selgelt silme ees: loomemajanduspoliitika ei ole samastatav kultuuripoliitikaga ega asenda seda kunagi. Loomemajandus hõlmab vaid neid valdkondi, kus loomingu tulemus on väljenduv toote või teenusena ning kus eksisteerib neid vahendav turg. Selle määratluse peale ei tasu sinisuklikult nina kirtsutama hakata, sest ka praegu teenib suur osa loomingulistest inimestest oma elatist isikliku loometööga ilma igasuguse kultuurirahastuse ja riigitoetuseta. Siia kuuluvad rakenduskunstid, disain ja palju muud. Kultuuripoliitika üldised eesmärgid sellega ei muutu, sest need loovisikud on jäänud selles osas seni ja suure tõenäosusega kahjuks ka tulevikus perifeersesse rolli.

Üks mure aga tundub tõesti tasahilju süvenevat. Õhus on oht, et kogu loomemajanduse teema vajub ametlikul tasandil mingisse hämarseisu, nagu see on juhtunud innovatsioonipoliitikaga, mille tõttu sõna “innovatsioon” on muutumas ühiskonna jaoks veenvuseta kõlisevaks fraasiks, kuid poliitiline võim ei ole suutnud üles näidata vähimatki pühendumust luua innovatsioonile tingimusi, mis aitaksid majandust ümber kujundada ja tehnoloogial jõuliselt areneda. Kultuur, loovus ja majandus ei kao iseenesest kuhugi, kuid keegi peab võtma liidrirolli, et nende koosmõju parimal, s.t kõige kasulikumal viisil esile tuua.  Meil kõigil, mitte ainult jumalast äravalitutel, on õigus seda nõuda poliitiliselt eliidilt ning neilt, kes on võimul. Kuid selleks peaksime nii mõnedki asjad endale enne paremini selgeks tegema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming