Mängida Läti Henrikut

Linda Kaljundi

Ajalooteadvust loovat populaarset traditsiooni ei tule parandada, vaid uurida kui omaette ajaloomälu reservuaari.  

 

Henrikuid: Ain Lutsepp Hvostovi “Henrikus”, Sergio Vares Kaaren Kaera “Malevas” ja Indrek Sammul Triin Sinissaare “Soolaevas”.

 

Andrei Hvostovi näidendi “Henrik” esimene lugemine ja vestlusring teemal “Kes minevikku mäletab…” “Teadlaste öö” 22. septembril  Eesti Draamateatris. Vestlust juhtis akadeemik Peeter Tulviste, osalesid ajakirjanik ja -loolane Andrei Hvostov, arheoloog Marika Mägi, ajaloolased Marek Tamm ja Linda Kaljundi ning kirjandus- ja kultuuriloolane Jaan Undusk.

 

Ajaloolistes draamades elustuvad laval arhetüüpsed lood ja kangelased, kes rahva kannatuste võrdkujudena annavad kinnitust ühistest juurtest ja kogemustest ning aitavad seeläbi määratleda ajaloomälu ja identiteeti. Eestis on need lavastused viimastel aastakümnetel hõlmanud enamasti lähiajaloo traumaatilisi kogemusi, aga ka ärkamisaja suurkujude ning klassikute loodud rahvuslike arhetüüpide lavaletoomist. Vanem ajalugu on väheste eranditega suuresti kõrvale jäänud. Seega on Andrei Hvostovi vastilmunud näidend Henriku Liivimaa kroonikast üsnagi ainulaadne nähtus. Veelgi harukordsem on aga selle peategelane, kroonik Läti Henrik, kellel lastakse jutustada lugusid oma lapsepõlvest ning kroonikast tuntud sõja- ja misjoniretkedest, saates aeg-ajalt tema kõnevoogu katkestama nii Mõõgavendade pealiku, Neitsi Maarja kui rea tema teksti tänaseid tõlgendajaid. Viimaste hulka kuuluvad anonüümse taarausulise kõrval mainekas rahvuslik ajaloolane, peagi ametist lahkuva presidendi kõnekirjutaja ja Eesti tuntuim naisarheoloog. Selle vahele peab omaette eestimehe-monoloogi ka üks muistne saarlane, kes võtab rõõmsa mörinaga omaks kõik kroonikatekstis paganlikele eestlastele omistatud stereotüüpsed pahed.

 

Teateid teadlaste elust

 

Et “Teadlaste öö” vähesed humanitaar- ja sotsiaalteaduste üritused olidki pühendatud ajaloole, siis on vajadus tegeleda monumentaalse ajaloomäluga ennast tänases Eestis ilmselt igati tõestanud, nagu Peeter Tulviste oma sissejuhatuses ka rõhutas (ehkki see kahtlemata ei vähenda teiste n-ö pehmete teaduste kaalukust). Et suured ajaloomüüdid on keskseks teemaks ka “Henrikus”, andis nii näidendi ettelugemine kui sellele järgnenud situatsioon – pärast ajaloodraama etendamist astusid lavale ajaloolased ning asusid “tõde jalule seadma” – suurepärase tausta mitmete oluliste märksõnade tõstatamiseks. Ootuspäraselt tõusis esile Eesti ajaloomüütide kujunemislugu, ei saadud aga mööda ka ajalooteaduse ja -teadvuse suhte teemast. Ning nagu nentis Marika Mägi, loob ajalooteadvust esmajoones ikkagi populaarne traditsioon. Samas on ka ajaloolaste seas üha valdavam arusaam, et nende ülesanne pole seda mitte parandada, vaid uurida kui omaette rikkaliku ajaloomälu reservuaari. Antud kontekstis oligi sobiv küsida, millisel kujul esineb Eesti keskaeg ajaloomälus ning kas ja kuivõrd leiab siit teatraalseid elemente?

Ma ei alusta siinkohal aga isegi mitte küsimusest, mida tähendab Läti Henriku lavalemanamine, vaid mida üldse tähendab muistse vabadusvõitluse või ka laiemalt keskaja etendamine. Kas need sündmused seostuvad esmajoones tekstide ja nimede, juubelikõnede, muuseumide ja monumentidega või kangastub nendega seoses silme ette ühtlasi ka visuaalseid pilte ja stseene? Ajalooline romaan on andnud meile mitmeid kangelasi, ent kas ja millisel kujul elustuvad need tegelased väljaspool raamatukaasi ja -illustratsioone?

Sajandi esimesel poolel jõudsid muinasaegsed sündmused ja kangelased tõepoolest suurele lavale ja seda koos omamaise vaatemängukultuuri sünniga. Olid ju esimesteks katsetusteks algupärase ooperi vallas Artur Lemba “Lembitu tütar” ja Karl August Hermanni “Uku ja Vanemuine” (mõlemad 1908), esimene n-ö päris ooper, Evald Aava “Vikerlased” (1927) kujutab aga Sigtuna ründamist. Juba 1945. aastal jõudis lavale Eugen Kapi Jüriöö ülestõusu teemaline “Tasuleegid”. Ning nagu osutas Jaan Undusk, etendati 1930ndatel muistset minevikku ka vabaõhulavastustes (Henrik Visnapuu “Otepää all”, 1933/4; “Lembit Võidumees”, 1939) jt).

Nagu eelnevalt osutatud, ei ole see muistse ajaloo etendamise traditsioon praegusajal jätkamist leidnud, kui mõned vähesed erandid  kõrvale jätta. Tänapäeva suveteatris, mis keskendub ajaloo vallas peamiselt Tammsaare eepikale (või tänavu kõnekalt ka metsavendadele), on keskaeg pigem taandunud hansa- ja vanalinnapäevade muretusse sfääri (nt hiljutine “Vana Tooma pilgu all”). Selle kõrval jõuab see lavale ka suuri ajaloolisi üldistusi ihalevate lavastuste nagu “2000 aastat elu Eestimaal” või “Soolaev” osana. Kindlasti otsitakse rahvuslikke juuri viimasel ajal ka pärimusteatris, ent siin on fookuses pigem “eelajalooline” muinasaeg. Ja ehkki filmil on ajaloomälule teatrist potentsiaalselt suuremgi mõjujõud, leidub ka siin laiemalt tuntud muinas- ja keskaja visualiseeringuid äärmiselt vähe, välja arvatud muidugi universaalne vabadusvõitluse muusikal “Viimne reliikvia” (1969). Teine suur erand on vastne “Malev” (2005), mis jääb nii oma heroilise traditsiooni ulja hülgamise kui rikkaliku ajalookultuuri viitestikuga ilmselt veel pikalt mõju avaldama.

Seega võib tõdeda, et hoolimata muistse vabadusvõitluse kesksest kohast Eesti ajaloomälus on sellele tunnuslik äratuntavate tegelaste ja stseenide vähesus, kuigi, eesti visuaalsete mälukeelte vähesuse taustal pole see kindlasti harukordne.

 

Ajaloorituaalid

 

Ajalooliste draamade kõrval võib muistne minevik sekkuda meie ellu aga ka teistes performatiivse ajalookultuuri valdkondades. Nii on ühise ajaloo ja identiteedi etendamisel oluline koht rituaalidel, paraadidel ja laulupidudel, vanalinnaruumil ja rahvusmaastikul, rollimängudel jmt.

Teatri- ja festivalikultuuri uurijate jälgedes on seda üha enam asunud analüüsima ka ajaloolased, nii et tuntud inglise kultuuriloolase Peter Burke’i väitel on ajaloo- ja kultuuriteaduses isegi aset leidmas “performatiivne pööre”. Ühelt poolt pööratakse siin tähelepanu igapäevaelu performatiivsetele aspektidele, teiselt poolt aga rituaalide ja vaatemängude (ent näiteks ka arhitektuuri) seostele  riikliku ja poliitilise võimu etendamisega – ning nende rollile ajaloomälu, identiteedi ja lojaalsuse kinnistajana.

Eesti ajalookultuuris valitsev segadus pakub siin kahtlemata tänuväärset uurimismaterjali. Pole kuigi üllatav, et meie ajaloomälu tugineb usule mineviku kordumisse ja järjepidevusse, ent see seletab muu hulgas ka muistse mineviku muutunud rolli siinsetes ajaloorituaalides. Jäi ju selle mälestamise kuldaeg sõdadevahelise vabariigi aegadesse, kui omavahel seostati muistne vabadusvõitlus ja Vabadussõda, milles nähti muistsete tasujate lahingute kordamist ja lõpuleviimist. Et aga Eesti iseseisvuse taastamisega ei kaasnenud võimalust korrata oma esivanemate võitlusi lahinguväljal, kujutati seda eelkõige rahvusliku ärkamisaja kordumisena. Uuel ärkamisajal sai olulise tähenduse just mitmete XIX sajandi äratajate ettevõtmiste kordamine (laulupeod, ajaloolise pärimuse kogumine jne), nagu ka sõjaeelse mälumaastiku ja -rituaalide taastamine. Mõlemal ärkamisajal oldi seega usinalt ametis mälestamise kultuuri loomise ja kehtestamisega. Ent ideaal taastada vabariik ei teostunud ka selles vallas: vahepeal oli tekkinud juurde nii uusi monumente ja tähtpäevi kui kogemusi ja inimkooslusi. Viimastel aastatel lahvatanud vastasseisud aga näitavad, et esmajoones ei tule püüelda mitte eri rühmade konfrontatsioone loova, vaid neid neutraliseeriva ja dialoogivõimelise mälupoliitika suunas.

Seetõttu pole muistsel vabadusvõitlusel praeguses ajalookultuuris enam kuigivõrd keskset rolli. Siiani on kõige visamalt püsinud Jüriöö mälestamine, mis sai alguse juba 1930ndatel. Jüriöö jooksu, tõrvikute ja visalt rajatava Jüriöö pargi kõrval osutab selle traditsiooni elujõulisusele muu hulgas hiljutine soov läita sealsamas pargis igal ööl vabadustuli – ajaks, mil sinimustvalge on Pikas Hermannis langetatud.

 

Muistsete riituste poole püüdleb samuti maausuliste liikumine, mis sai tuule tiibadesse sõdadevahelise vabariigi ajal ning on viimasel ajal eriti seoses religiooniõpetuse küsimusega ennast taas kehtestamas kui algupäraste uskumuste ja kommete vardja. Selle kõrval on minevik endiselt kohal ka rahvusmaastikus, kus linnamägede ja hiiesalude külastamine pakub kinnitust rahvusliku ajaloomälu püsivusest. Ent väljaspool poliitilis-ühiskondlikke rituaale ja vaatemänge on selle etendamine leidnud ka uue, ehkki väiksemaid inimgruppe hõlmava väljundi rollimängudes ja re-enactment’is.

Nagu Eesti ajaloo tüvistruktuur (igavesti korduv vabadusvõitlus), nii tuginevad need muistse minevikuga seotud rituaalid, lavastused ja mälupaigad suuresti just Henriku kroonikale. See tekst on osutunud Eesti ajaloomälu katalüsaatoriks, selle tegevustik ja tegelased, motiivid ja toposed on kandunud ja sulandunud rahvuslikku retoorikasse ja ajalooõpikutesse, ilukirjandusse ja maastikku – ning mille mõju on igati võrreldav “Kalevipojaga”. Mis aga juhtub siis, kui selle kroonika autor ise lavale tuua?

 

Eesti ajaloo nähtamatu mees

 

Nentinud, et meie muistsetel kangelastel puudub sageli oma nägu ja kuju, tuleb tõdeda, et Henriku puhul on tegemist tõelise ilma näota mehega. Selle vastuolulise isakuju ülesandeks näib olevat kinnitada oma kohaloluga Eesti ajaloo “üldiselt tõepärast” algust  ja samal hetkel kaduda. Tegelaskujuna ei ole teda ajaloomälus peaaegu olemas. See on kummaline vaikus tegelase kohta, kelle nimi leiab erinevates seostes Eesti ajalookangelastest ilmselt kõige enam mainimist – ehkki, tõsi küll, pea alati seoses tema kroonikaga.

Kummatigi võib teda viimasel ajal sagedamini vilksatamas näha, olgu siis Endel Nirgi näidendis “Tabelinus” (1990), Triin Sinissaare “Soolaevas” või filmis “Malev”. Ning kahtlemata on ka “Henriku” üks suuremaid voorusi just see, et see varjus olnud kuju tuuakse uuesti rambivalgusse. Ent, nagu osutas Jaan Undusk, pöördumine heroilise juurest isiklike ja marginaliseeritud vaatenurkade juurde on praegusajale tunnuslik. Kui 1930ndate eesti ajalooromaan esitas panoraamseid pilte ja kogu ajastut sümboliseerivaid kangelasi, siis 1990ndatel on süvenetud pigem üksikteemadesse ja apokrüüfilistesse tegelastesse (Rein Raua romaan “Kaupo” (1990) või Endel Nirgi “Tabelinus”). Ka “Henrikus” saavad hääle just varem maha vaikitud tegelased, senised kangelased (nt Lembitu) on aga marginaliseeritud – midagi sellesarnast võisime aasta varem paroodia vormis näha ju ka filmis “Malev”.

 

Teksti lõksus

 

Paradoksaalsel moel osutas aga seegi näidend, et esmajoones keerleb kogu muistse vabadusvõitluse käsitlus ikkagi ühe teksti ning selle ümber tekkinud (raam)jutustuse ümber. Sest ka “Henriku” pea lõputus monoloogilises voolus kroonikas kirjeldatavat mitte ei näidata, vaid seda jutustatakse ja selle üle  vaieldakse, esitades vaheldumisi katkeid nii Henriku tekstist kui tema kommentaaridest. Seega suhtlevad siin omavahel eelkõige erinevad tekstid, illustreerides hästi seda pingelist dialoogi, mida eesti rahvuslik ajalookäsitlus on Henriku kroonikaga viimased 150 aastat pidanud.

Ent, nagu tabavalt tõdes Marek Tamm, jäädakse seeläbi ka selles näidendis siiski Henriku teksti lõksu. “Henrik” teeb katse Henrikut isiklikustada – elustada krooniku kogemused ja mälestused – ning ühtlasi pakkuda võimalikke uudseid vaatenurki toonastele sündmustele. Et selles on autor suuresti tuginenud Paul Johanseni loodud Henriku eluloo rekonstruktsioonile, siis võib ainult rõõmuga nentida, et see Taani-Eesti ajaloolane on taas innustanud kirjanikku üht suurt ajaloolast portreteerima – isegi kui “Henriku” puhul pole tegemist niivõrd monumentaalse kujuga nagu Jaan Krossi loodud Balthasar Russow romaanis “Kolme katku vahel”. (Väärib mainimist, et Russowile on omal ajal andnud tõepoolest näo ja kuju nüüd juba ise sümbolkujuks kujunev Georg Ots, kes mängis teda 1970. aastal valminud telemängufilmis). Kummatigi lõpeb seegi võitlus Henriku tekstile allajäämisega. Püüdes pöörduda Henriku kui indiviidi poole ja esitada minevikku kui isiklikku mälestust, langeb näidend keskaegse ajalookirjutuse mitmekihilisuse võrku, kus on oma sünniaegadest sipelnud ka eesti ajalooteadvus. Nii püütakse siin isiklikku leida sageli just sealt, kus teksti üle valitsevad žanrireeglid ja toposed, piiblist ja pühakulugudest laenatud väljendid ja stseenid ning, veel kord “rituaali” märksõna juurde tagasi pöördudes, ristisõjarituaali ja -liturgia rütmid. Selle lõhkumine eeldanuks suuremat hoolimatust või mängurõõmu keskaegse ajalookirjutuse kaanonite suhtes, mis võivad vastasel korral osutuda isikliku kogemuse paljastamisel vägagi kiivaks.  Ehkki viimasel ajal on muistsetest ajaloolastest või ka kartograafidest kirjutavates romaanides esile kerkinud Umberto Eco Baudolino tüüpi triksterid ja müstifikaatorid (nii nagu on “Da Vinci koodi” tuules karismat kogunud ajaloolase kuju laiemalt), jääb see Henrik oma kutsumuses enamasti väga tõsimeelseks. Vahest oleks just suurem mängulisus selle ikkagi vaid oletatava ja fiktiivse autoriga ning tema ikkagi mitte algkäsikirja, vaid koopiana säilinud kroonikaga andnud tulemuseks märksa elavama karakteri. Sest praegusel juhul on näidendi peategelaseks tõepoolest mitte kroonik ise, vaid Henriku kroonika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming