Müravad minad: ühiskonnakriitilised jutusaated raadios

Berk Vaher

 

 

Raadio on nagu figuraalskulptuur ja tahvelmaal. Raadio kuulamine on kas atavism või omandatud maitse. See ei ole oma staatuses üksi, saavutades selle pärast puhkpilliorkestreid, ent vaid napilt enne raamatute lugemist.

Selgub, et juba on ülimalt raske leida kultuurharitlaste hulgast kedagi, kes kommenteeriks eesti raadiojaamade ühiskonnasaateid. Kui raadiot üleüldse kuulatakse, siis kas midagi sumedalt vaimlist (“Ööülikool”) või õdusalt infotainset (“Aja jälg kivis”, “Deutsche Welle”, onu Raivo raamatuetlused) või lihtsalt ilmateadet ja liiklusinfot.

Ometi kuulab keegi ka ühiskonnasaateid: vähemasti netikommentaaride arvu järgi otsustades on nood igal kanalil menukamate hulgas. Vikerraadio portaali foorumis on teiste kommentaaride hulgas lausa eraldi teemaks “Kommenteeri “Päevasüdame” kommentaare”! Lähemal tutvumisel võib küll tuvastada rõhuvalt korduvaid mustreid erinimelistes kommentaarideski… aga võib-olla rahvas mõtlebki mõne koha pealt ühtmoodi.

Ütlen kohe ära, et ega minagi pole kõige adekvaatsem analüüsija, sest sihipäraselt ma kõiki neid saateid ju ei kuula. Mõnd olen viimase poole-kolmveerandi aasta jooksul vaid paar korda kuulnud. Niisiis võib olla paljugi muutunud ja need muutused võivad suisa olla nii suured, et mu raadioteadlikumad kolleegidki pole neid suutnud tähele panna. Aga ju saadete tegijad ise juhivad neile uuendustele aegsasti tähelepanu, selles pole kahtlust. Diskussioon võiks ikkagi alata nüüd ja alaku ta siis kas või nii.

Aga miks ma siis ei kuula? Sest pahatihti on nii, et kui ma kuulan, siis ma ei kuule. Ei kuule midagi ühiskonnast, mis aitaks mul selles edasi minna.

Kuku kultusliku “Keskpäevatunni” oligarhide kaabeka­tõm­bamisi Eestis kui murtud diilide romulas pole ma kunagi viitsinud püsivamalt kuulata. Ei, muidugi on need mehed Tegijad, ilma irooniata, aga just sellepärast nad nagu ei saa kunagi poolenigi aru, milline on vähem tegijate (?) valulävi ja murekoorem, ja ega vist tahagi aru saada. “Kõvu sõnu” on hektarites, aga kui saate põhisõnum tundub ikka ja jälle olevat, et Eesti oleks palju kuulim koht, kui siin nii palju nõmedaid kõõmu poleks, siis vististi ei peagi iga jumala nädal kuulama.

“Olukorrast riigis” Raadio 2s tundus küll mõnda aega intrigeeriv oma sapiste diatriibidega Edgar Savisaare ja ta õukonna suhtes, keda on jätkuvalt trendikas põlata ja kellest seetõttu keegi päriselt lahti ei taha saada, ent eriti Kalle Muuli pime lipitsemine Res Publica juhtide ees läks millalgi üle igasuguse mõistusliku empaatia piiri – kui ikka inimene on otsustanud mõningaid fakte oma roosas pilvekeses ignoreerida, mis teda ikka oma kaasamõtleva kuulamisega segada. Eks tema kukkumine pilvekeselt võis ka märksa valusam olla kui mõnel, kes neid fakte tunnistas. Kahju vaid, et Urmet Kook jäi ses saates vaid varupingilt platsile hüppajaks – on jagunud vahetevahel ka mitu tera kainet mõistust Beavise või Buttheadi kõrvale.

Esiti meeldis mulle Klassikaraadio “Räägivad” oma teatavas lillelapselikkuses, mida kultuuriinimesed ühiskondlike protsesside vaagimisel ikka veel endas kannavad. Aga pikkamööda sai nimi saatele saatuslikuks: see kujuneski ainumalt rääkimiseks ja seda tegid pea alati teised, justkui võõral planeedil elunevad olendid. Liiga distantseerituks on jäänud need saated – sulnid mõtisklused oleva algest ja ülimast hüvest, suhkurdatuna Ignar Fjuki talendika kujundiloomega, mille seltsis on vististi õdus margikogus sobrada ja sukka kududa. “Ent milline reaalne mõju neil ühiskonnale on? Sama olgu öeldud sootuks vastupidises toonis Tegelikkuse Keskuse raadiosaadete kohta – nimetasin sama grupeeringu telesaadet ja ajalehte millalgi “kõiksugu institutsioonidest väljahääletatute vindiseks nutuklubiks” ja miski pole pannud mind seda hinnangut muutma. Mure ühiskonna ja inimese pärast on kohati valusalt ilmne, aga kas ökitus on ängi ideaalväljund?

Mõnikord on olnud tõesti hariv kuulata Vikerraadio “Rahva teenreid”. Tandem Rannamäe-Ruussaar kes tahes kolmandaga tavatses tegutseda vaat et kõige lähemal mu sellekohaste saadete ideaalile (milleni ma kohe jõuan), aga üle nädala või teinekord sagedaminigi devalveerib saadet Mart Ummelas oma “ja minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos”-suhtumisega, mida tal on veel vaja pipardada pirtsakate purtsatustega kriitilistele kommenteerijatele kanali netifoorumis. Eks see vist muidugi tõesta elukogemust ja visioonikindlust ja teisi kauneid asju, aga nii aktiivset teistele vestluskaaslastele vahelesegajat teistest saadetest ja kanalitest ei teagi (mitte, et Rein Veidemanni neurasteenilised neeniad ei kisendaks regulaarse sekkumise järele). Nii ehk naa, Külli-Riin Tigassoni lisandumine on “Rahva teenrite” mis tahes kombinatsioonidele head teinud, ehkki teinekord on õrnast naishäälest lausa füüsiliselt tunda kannatamatust vanemate ja enda arust targemate meeskolleegide suhtes… 

Aga ikkagi, see pole see pole see… Mida siis ikkagi vaja oleks? Kindlasti mitte minamüra, pealiskaudset ilkumist, ühelt teemalt teisele kekslemist. Ideaalset ühiskonnakriitilist jutusaadet juhiks üks selge analüütilise mõtlemisega saatejuht (nagu parematel päevadel Aarne Rannamäe), ta võtaks ette korraga ühe konkreetse teema, vaeks erinevaid  lähtekohti ja suhtumisi ning jõuaks saate lõpuks selgete lahendusettepanekuteni (nagu paremate päevade Vikerraadio “Päevasüdames”), kaasates arutellu iga kord värskeid ja mõneti ootamatuid kaaslasi, kel teemaga ometi oma eluline suhe (nagu teeb paremate päevade “Räägivad”).

Tahaks ometi kuulda midagi objektiivsele ühiskonnakajastusele lähenevat, tahaks aduda nähtuste põhjusi, tahaks suuremal määral mõista ka neid poliitikuid, ärimehi ja ametnikke, keda ma põlgan. Tahaks olla pärast saadet parem inimene ja teadlikum ühiskonna liige, nii naiivselt kui see ka ei kõla. Mingi haltuurat paneva tunase malevamehe killurebimine mulle seda ei paku. Ja ilmsesti ei ole see ainult minu probleem.

Ometi jätkavad raadiojaamad sisseharjutatud kursil, sest eks ole küllaga ka neid inimesi, kes isegi ei julge hommikuti avatud mikrofoni helistada ja oma hädasid teiste kuulajate päevahakatusse tühjaks valada, vaid eelistavad, kui keegi teine, koolitatuma häälega tegelane sedasama teeb. Aga raadio ei pea ju vastama Jüri Mõisa ettekujutusele ühistranspordist?

Raadio on ju lõppude lõpuks meedium, kus väljaöeldud sõna on ainus võimalik tegu. Raadio ühiskonnasaated tegutsevad sageli alla oma võimaluste piiride – seda ajal, mil ausat, jõulist ja väärikat sõna vajatakse küllap rohkem kui eales.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming