Mürgitatud mõtiskleja

Tõnis Kahu

Mõistmine, et narkootiline seisund on mõneti masinlik, keemiline ja neuroloogiline, oli õudsem kui hallutsinatsioonid ise.

Thomas De Quincey, INGLISE OOPIUMISÖÖJA PIHTIMUSED. Inglise keelest Aulis Leif Erikson. Odamees, 2004. 144 lk.

Oma 1821. aastal ilmunud autobiograafia 85. leheküljel lubab oopiumi tumeda pooleni jõudnud Thomas de Quincey lugejal end pidada ?korrapäraselt ja sihikindlalt oopiumi tarvitavaks inimeseks?. Teisisõnu sõltlaseks. Kuigi, kui täpne olla, siis sõltlast kui kontseptsiooni, mis tähistaks hälvet, ebanormaalsust, kuritegu iseenda ja ühiskonna vastu tollal veel ei tuntud. De Quincey sõltuvus on tema isiklik kokkulepe Saatanaga. Tõsi küll, selline, mille lahtikirjutamisel uskus ta teatava üldistusjõu, mõnesuguse hoiatava õpetusiva olevat. Tollasel Inglismaal ei olnud oopium midagi erakordset ning sellest räägib oma raamatu algul ka De Quincey. Ja mitte ainult ühiskonna eliidist pole jutt. Lehekülgedel 6-7 rabab De Quincey meid näiteks avastusega, et isegi Manchesteri puuvillavabrikute töölised, suutmata lubada enesele rahapuudusel alkoholijoovet, asendasid selle just oopiumiga. Seesugune tarvitus oli vaikne ja varjatud, seetõttu ka elementaarne ja mitte kuigi problemaatiline. Ja selle tajuhäirelisi võimalusi ei teatud samuti veel aimata.

 

Abiks industrialiseerimise pingetes

Vahest alles hiljem on püütud selgitada, miks oopium sedamoodi võimukaks kujunes. Ilmselt pole näiteks vale, kui oopiumitarvituse kaudseid põhjusi nähakse XVIII sajandi lõpu tehnilise revolutsiooni ja industrialiseerimise tekitatud pingetes. Oopium oli ehk teatav vastus inimeste suutmatusele kohaneda muutustega, teatav illusoorne kergendus. Aga kui see nii ka oli, siis tollal seda kuigivõrd ei uuritud. Nagu öeldud, narkomaani kontseptsiooni ei olnud veel olemas ja narkotarvituse ideoloogiat tänapäevases mõttes samuti mitte. Narkootilist enesetunnetamist on tavaliselt selgitatud vastandlikult. On väidetud, et droogid toovad esile inimese päris olemuse. Ka De Quincey alustab just siit, kujutlusest, nagu oleks ta oopiumi kaudu inimolemise sügavama tähenduseni jõudnud. Selles on poeetilise vaimuga aristokraadi ülbet tahtmist maailmale ja argisele, puhtmateriaalsele determineeritusele ülevalt alla vaadata, jõuda ilma Jumalalt luba küsimata jumalikule vaimsele kõrgusele. Ja loeme, kuidas ta kirjeldab oopiumi eeliseid alkoholi ees: ?…kui vein lööb vaimsed võimed korrast ära, siis oopium, vastupidi /—/ loob nende vahel ülitäpse korrapära, seaduspära ning harmoonia? (lk 64).

De Quinceyle oli see, kuidas ta teadvus oopiumi mõjul avardus, justkui midagi vaimuvalgustuse taolist. Ta kohtus ammu mälu soppidesse kaduma läinud detailidega oma lapsepõlvest ja ka iga olevikuhetk näis kätkevat eneses rohkem kui pealtnäha paistis. Oopium justkui paotas eesriiet, mis kõigi meie argimõistuse eest oli siiani eemal hoidnud vaimumaailma sügavamaid saladusi. Ja De Quincey ei tahtnud seda tõepoolest pidada illusiooniks, vaid pigem inimese õnnestunud katseks oma surelikust kestast korra väljapoole vaadata: ?Kuid oopiumi puhul pole ohutumate, tasasemate tunnete laienemine palavikuhoog, vaid tervistav taastumus seisundisse, milles vaim asub harilikult loomupäraselt, pärast igasuguste süvahingeliste ärrituste kõrvaldamist, mis olid häirinud ja rikkunud südant, kes algselt on õiglane ja hea.? (lk 65).

Kuid on veel ka teine arusaam narkootikumidest ja see on alati öelnud midagi muud: ei, sa ei jõua sedakaudu oma päris olemuseni, vaid ikka ja ainult moonutuseni, haiglase ja inimlikkust hävitava valeni. Ning aja jooksul avastas ka De Quincey, et oopium mitte ainult ei taaselusta meie loomust meie mälu sügavustes tuhnides, vaid loob meile sootuks uut olemust. Tulid fantaasiad, hallutsinatsioonid, täiesti võõrad ja siis juba ehk isegi vaenulikud heiastused. Oopium viis teda üha enam sinna, kuhu ta minna ei tahtnud, ja oma luupainajaid ei saanud ta enam välja lülitada. Tasapisi läksid ärkvelolek ja oopiumiuim omavahel segamini ning oma pihtimuses mõistab De Quincey ka ise, et tema isiksus on koost lagunemas. Umbes nii, nagu seda aastakümneid hiljem kirjeldas oma dr. Jekylli ja mr. Hyde?i loos Robert Louis Stevenson.

 

Hüvasti metafüüsika

Aga vähe sellest. De Quincey jaoks oli kõige süngem, kõige rängem küllap just see, kui ta taipama hakkas, et oopium pole tegelikult midagi vaimset, vaid hoopis midagi tehnilist. Ta ei söanda seda ehk otse nõnda välja öelda, kuid mõistis ometi, et tema narkootiline seisund on mingis mõttes masinlik, programmeeritud, puhtalt keemiline ja neuroloogiline. Ja tollal, XIX sajandi esimesel poolel, tekitas selline arusaamine tõelist õudust. See oli tegelikult õudsem kui hallutsinatsioonid ise. Mulle meenutab see olukord, kust De Quincey end leidis, toda George Langelaani vana ulmelugu ?Kärbes? (sedasama, mille põhjal tegi David Cronenberg oma kuulsa filmi). Nii nagu tolle loo peategelase kehas hakkas ebaõnnestunud eksperimendi tulemusena kärbes inimest välja tõrjuma, hakkas ka De Quincey tajuma, et osa temast pole enam üldse inimene. Oopium elas tema kehas oma elu. Nagu öeldud, siin raamatus ta masina kujundist veel otsesõnu ei kirjuta. Hiljem küll. Essees ?Suspiria De Profundis? aastaid hiljem kirjeldab ta näiteks inimese aju nagu hiiglasuurt salvestusmasinat, mis uue info saabudes vana ära kustutab, kuni üks sobiv kehaväline keemiline koostis selle ootamatult taas loetavaks muudab. Tundub, nagu poleks tal inimese vaimu osas enam illusioone.

See vahetegemine lootusrikka müstika ja halastamatu ratsionaalsuse, ideaalse ja materiaalse vahel on nähtav ka narkootikumide tarvituse hilisemas ajaloos. Näiteks too niinimetatud ?psühhedeelia?, sõna, mis ju algselt kreeka keeles osutabki ?hinge nähtavaks tegemisele?. Esialgu oli see mõistetud kui vastuhakk  tehnitsistlikule maailmale ja püüdlus kõrgemate vaimuseisundite poole, omamoodi jumalaotsimine. Aga paradoks seisnes selles, et põlvkond, kes neid unistusi endas hellitas, oli piltlikult öeldes kogu oma elu ehitanud sisse- ja väljalülitustele. Ning nüüd mõistsid nad ka oma teadvust avardada ikka vaid selsamal moel, läbi ?ekstaasitehnikate? (Mircea Eliade termin). Ja tasapisi jäi vaid sisselülitus üksi ilma mingi ihaluseta kõrgema vaimsuse suunas. Enam ei tee suurt keegi katseid siduda narkootikume mingi metafüüsilise tasandiga. Ühtedele on see lihtsalt puhas kuri, teistele puhas lõbu, nagu mõni muu heaoluühiskonna tarbimisühik. De Quincey raamat on veider signaal aegadest, kus narkootikum oli veel salapärane ja seletamatu. Veider ja raskepärane, kuid siiski mitte naiivne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming