Märkimisväärne neljandik

Peeter Marvet

Lõuna-Eestis sõidab ringi üks triibuline auto, kapotil ghostbusterlik keelumärk ja kiri “WinZip pole priivara”. Selle kleepsu tekkelugu läheb tagasi aastasse 2002, kui tegin “Tehnokrati” telesaadet ning sattusin seeläbi kokku ühe firmaga, mis oli jäänud piraattarkvara tabada lootva politseireidi kätte. Peaaegu kõik osutus lõpus legaalseks, aga probleemiks oli mõnes arvutis olnud tarkvara nimega WinZip, mida millegipärast soovitavad tänaseni kõikvõimalikud veebisaidid nende juurest laetavate failide lahtipakkimiseks. WinZipi sai tasuta kätte, see lubas umbes kuu proovikasutust ning hakkas seejärel raha küsima ja kasutaja südametunnistusele rõhuma, aga töötas sellegipoolest edasi. Reeglina ei viitsinud keegi programmi igapäevasele näägutamisele tähelepanu pöörata ning juhul kui politsei sellisele räigele õigusrikkumisele peale sattus, ei olnud muud lahendust kui kohtutee. Sest WinZip pole priivara.

Seega oli toona minu kasutuses olnud auto kapotile jõudnud vihapurske taga tähelepanek, et tarkvarapiraatlus on vähemalt kohati osa tarkvara turustusmeetodist ning absoluutse ranguse rakendamine selle juures äärmiselt küüniline. Eriti võttes arvesse, et Internetist leidis juba toona päris tasuta programme, mis sama töö vähemalt keskmise kasutaja tarvis sama hästi ära tegid. Ühest kaubamärgist oli aga saanud valdkonna sünonüüm ning seda tõenäoliselt paljuski seetõttu, et tarkvara sai vabalt alla laadida ja prooviaja lõpus oluliste takistusteta edasi kasutada. Tootjale oli nii kasulik.

Või võtame ühe teise näite. Sattusin itconversations.com-is pealt kuulama ühe USA konverentsi salvestust. Laval istus hulk hilisteismelisi ning jutt keerles tehnoloogiatarbimise ümber: “Kust pärineb musa, mis teil iPodis on?” – “Sõbralt kopeerisin, kui eelmine iPod tuksu läks.” – “Ostnud kah olete?” – “No tuhandest loost vist ikka tubli paarkümmend…” Ja veidi hiljem, kui jutt käis mobiiltelefonidest: “Palju teil kuus helinate peale kulub?” – “Paarkümmend kuni sadakond dollarit.”

Et kõik selge oleks: musa muutmine mobiilihelinaks ning telefoni saatmine ei ole minu kogemuste kohaselt palju keerulisem kui sõbra iPodi sisu kopeerimine. Õigupoolest üritab iPod vähemalt vaeva näha selle võimatuks tegemisega, aga nagu kommenteerisid samad noored, leiab selleks tarbeks netist väga häid tasuta programme.

Ilmselgelt on olemas asju, mida ostetakse ja mida mitte, ning küsimus pole otseselt ei rahas ega võimaluses niisama saada. Küll aga selles, et moblahelin ning helina vahetamine on osa identiteedist, raha küsitakse korraga vähe ning see kajastub mingi ajalise distantsiga kuuarvel või on juba mobiilifirmale ette makstud. Õigupoolest on ostmine lihtne ja kuigi praegu suudavad telefonid tõepoolest heliseda suvalist MP3-heli, on kasutusharjumus pärit mõne aasta tagusest ajast, kui rahaline teenus oli tõepoolest mugavuse mõttes suurusjärgu või paar isetegemisest ees.

Samas, allalaaditava muusika osas on plaadifirmad pikalt piduriks olnud, piirates valikut ja nõudes kopeerimiskaitse rakendamist ajal, mil failivahetustarkvara olid lihtne kasutada ja keegi ei pidanud süvenema küsimusse, kas see ka tema seadmes mängib. Lisaks on ju ka levinud tava sõbrale CDd laenata või lindistada, mis igal pool autoriõiguseseadustes kirjas kui fair use.

Müük on midagi muud kui lihtsalt oma kraami tootmine ja eeldamine, et turg selle reklaami mõjul kohusetundlikult ära ostab. Isegi traditsioonilises mõttes reklaam on küsimärgi all, sest kuuldavasti saab üha suurem osa ostjaid oma info pigem tootjaga veebis suheldes kui meedia kaudu. Lisaks suurendab Internet võimalike kasutajate hulka ning vähendab seeläbi hinda: enamik minu viimase paari aasta tarkvaraostudest on suurusjärgus 10–50 dollarit. Või mis ostmisest me räägime, igasuguste era- ja äriotstarbeliste krediitkaartide peale tiksub mul iga kuu veebiteenuste kuumakse, igaüks suurusjärku 3-10 dollarit kuus, aga kokku… ma pakuks üle 1000 dollari aastas, sest vastav vidin osutus vajalikuks ning ostuprotsess oli mugavaks tehtud. Ja iga kord tunnen väljavõtet vaadates rõõmu, et olen kellelegi kasulik olnud ning pehmelt väljendudes soovitan sõpradele ja kolleegidele samu teenuseid (mittepehmelt ma lihtsalt sunnin neid minuga seotud projektides neid kasutama, sest rahamudel sageli soosib grupikasutust).

Ja nüüd selle loo ajendi juurde. Ilmneb, et Eesti Äritarkvara Liit on tellinud Turu-uuringute ASilt uuringu, mille tulemusena selgus, et “Märkimisväärne osa Eesti noori peab tarkvarapiraatlust normaalseks”, kui tsiteerida ÄP3.ee pealkirja. Tsiteeriksin meelsasti midagi liidu enda kodulehelt, aga see sisaldab vaid logo ning teksti “EESTI ÄRITARAKVARA LIIT – varsti tuleb ka sisu” mis tõenäoliselt on nende lipukiri. Kahjuks ei kutsuta mind juba mitmendat aastat ka selliste uuringute esitlustele, sest võtsin endale ükskord vabaduse enne rahvusvahelist tarkvarapiraatlust käsitleva uuringu kohalikku avalikustamist see kaanest kaaneni läbi lugeda ning käituda ebaajakirjanduslikult, esitades numbrite kohta mõnevõrra taustateadlikke küsimusi.

ÄP3-st ilmneb, et märkimisväärne osa piraatluse normaalseks pidajaid on “neljandik”, paar lauset edasi selgub aga, et 53% küsitletutest taunib piraatlust ja 17% peab seda karistatavaks, 35% teab oma koduarvutis ja 11% tööarvutis olevat “teataval määral piraatprogramme”, 70% peab ennast kursis olevaks tarkvara kasutustingimustega ning 59% kursisolek sisaldab muu hulgas veendumust, et sõbralt saadud tarkvara kasutamine isiklikuks otstarbeks on lubatav. Võrdluseks rahvusvahelise organisatsiooni Business Software Alliance äsja avaldatud uuringust “Global Software Piracy Study” loen, et tarkvarapiraatlus Eestis – kodu ja töö kokku – oli aastal 2006 tervelt 52%. Soovimata pikemalt süveneda protsendimaagiasse ning arutleda ühe või teise uuringu sõltumatuse teemal, võib siiski öelda, et mis tahes viisil saadud numbritega vehklemine on ammune taktika, et reaalse ja osaliste poolt tajutava piraatluse vahel laiutab kuristik, mida võiks nimetada ka maailmamereks, ning soovitada edasilugemiseks näiteks Joel Besti raamatut “Damned Lies and Statistics: Untangling Numbers from the Media, Politicians, and Activists”.

Miljoni dollari küsimus on aga see, kuidas teadmiste­mahukal alal raha teenida. Kas kaevata kliendid kohtusse ja sundida nad maksma, teha turu-uuringuid ja kasutada pehmet propagandat meelsuse sujuvaks muutmiseks järgmise kümnendi jooksul või liituda Cluetraini manifestiga ning katsuda oma rahalooma mitte uurida, vaid mõista – kuni innovatsioon toimub kasutaja poolel, mitte sinu majas, on üsna raske toimuva eest raha kasseerida. Et mis asi on Cluetrain? 98% küsitletavatest vanuses 19–29 toksiks sellise küsimuse tekkimisel sõna Google’isse ja saaks 0,08 sekundiga võimaluse valida umbes 2 440 000 veebilehe vahel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming